Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 14.03.2011.a otsusega tunnistati Valeri Konovalov süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistati 4 aasta ja 6 kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus (3 kuud ja 25 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 9 kuud ja 25 päeva vangistust. Karistusaja alguseks arvati 29.04.2010.a. V. Konovalov tunnistati süüdi selles, et tema, olles varem KarS § 184 lg 1 järgi karistatud, omandas eeluurimiselt täpselt tuvastamata ajal, kohas ja isikult enne 27.01.2008.a suures koguses narkootilist ainet – 10,33 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit, milles puhast amfetamiini 2,7 grammi. Seda ainet hoidis V. Konovalov enda juures kuni 27.01.2008.a, mil ta peitis aine sõidu vältel, mil teda toimetati politseivärvides sõiduautos nr 252 MFJ Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonda, politseisõiduki tagumise istme alla, kust see 22.12.2008.a kella 12.45 paiku AS Fakto Auto töötaja poolt tööülesannete täitmise käigus leiti ja ära võeti. Samuti omandas V. Konovalov tuvastamata ajal pärast 27.01.2008.a, kuid enne 29.04.2010.a tuvastamata isikult suures koguses narkootilist ainet – 76 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit, milles puhast amfetamiini 6,55 grammi. Seda ainet hoidis V. Konovalov enda elukohas Mahtra 72-98, kuni see 29.04.2010.a tema elukohast läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti.

APELLATSIOONIDE SISU

V. Konovalovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul hindas kohus ühekülgselt ja vääralt tõendeid ja tõlgendas tekkinud kahtluse süüdistatava kahjuks. Mis puutub V. Konovalovi kodust leitud narkootilisse ainesse, siis selles episoodis on tõendamata kuriteo subjektiivne külg. Kohtuotsuses ei ole sellekohased põhjendused piisavad. KarS § 184 lg 2 eeldab vähemalt kaudset tahtlust. V. Konovalov selgitas, et elas Mahtra 72-98 korteris koos emaga kuni 2010.a. Läbiotsimisel leiti aga tema endise abikaasa isale A. Mile kuuluvad esemed. Viimane palus esemed jätta külmikusse ja väitis, et need on ravimid. Kaks kuud hiljem helistas keegi isik ja palus need esemed talle üle anda. Helistaja ütles, et A. M ei jõudnud maksta nende eest ja sellepärast palus üleandmist. Kuna V. Konovalov helistajat ei tundnud, jättis ta need ravimid endale. Kaitsja leiab, et kohus jättis V. Konovalovi ütlused põhjendamatult tõendite kogumist välja.

Apellant viitab tahtluse intellektuaalsele ja voluntatiivsele küljele ja väidab, et ainuüksi süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Käesoleval juhul nähtub tõenditest, et süüdistataval oli kindel teadmine, et tema elukohta jäetud aine on ravim. Samuti ei saanud V. Konovalovil tekkida kahtlusi, sest ka helistaja rääkis ravimitest. Süüdistatav ise narkootilisi aineid ei tarvita. Samuti ei tunnista V. Konovalov ennast süüdi teises episoodis, kus aine leiti politseiauto istme alt. Kaitsja leiab, et ainult süüdistatava bioloogilise materjali leidumine aine pakendilt ei kinnita tema poolt kuriteo toimepanemist. Süüdistatav ei ole kohustatud andma selgitusi, mil moel võis tema DNA pakendile sattuda. Arusaamatuks jääb, kuidas oli võimalik narkootilise aine hoolikas peitmine politseiautos mitme politseitöötaja järelevalve all. Kohus ei arvestanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste tõenditega, siis tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks. Kaitsja rõhutab, et kriminaalmenetluses ei pea keegi tõendama oma süütust. Käesolevas asja on V. Konovalov andnud põhjalikke ütlusi, millest nähtub konkreetne informatsioon tema seisukohtade õigsuse kinnitamiseks. Valeri Konovalov teeb apellatsioonis maakohtule järgmised etteheited: Kohtuistung kestis vähem kui kolm tundi. Temale ja advokaadile ei antud võimalust vastuväiteid esitada ja vaielda. 2008.a episoodi kohta ei kuulatud üle põhilist süüdistuse poolset tunnistajat J Et. See episood on fabritseeritud. Samas V. Konovalov kinnitab, et viibis 2008.a 27. jaanuaril politseiautos. Esimesel ülekuulamisel ei pandud protokolli kirja tema ütlusi nii, nagu tema rääkis. Ilmselt uurija ei saanud temast aru. Protokollis puudus just see peamine, mida ta rääkis, et külmikus olnud aine kuulus A. Mile. Alles politseinikelt sai ta teada, et külmikus oli amfetamiin. Ta tunnistas ennast selles episoodis esialgu küll süüdi, aga kohtus öeldi vastupidist. Ta on kogu aeg rõhutanud, et ei teadnud, mida külmikus hoidis. Siiani ei saa ta õieti aru, mille eest teda 2004.a karistati. Ta möönab, et see mis temaga nüüd juhtus ja need asjaolud, mida ta selgitanud on, tunduvad imelikud, kuid see pole nii nagu kohtuotsuses kirjas. Ta on I grupi invaliid, 100-protsendilise töövõimatusega, ta on kaotanud 70 % nägemisest. Kohtuistungil katkestati tema viimane sõna, ei antud võimalust selgitada. Enne istungit teda ähvardati, et kui hakkad liiga palju rääkima, siis arutatakse asja ilma tema osavõtuta. Uurimisel ei tehtud peale DNA ekspertiiside midagi. 2008.a episood on politsei fabritseering. Talle mõistetud karistus 4 aasta ja 6 kuud on tema jaoks eluaegne. V. Konovalov taotleb, et kontrollitaks, kas tunnistaja J. El oli ikka kohtupidamise ajal operatsioon. Karistusse puutuvalt palub, et tema suhtes kohaldataks KarS § 56 sätteid, leevendataks karistust. Täiendavas apellatsioonis rõhutab V. Konovalov, et Politseiautoga seotud episood ei ole kohtuotsuses põhjendatud. Toimiku materjalide kohaselt leidnud J. E auto istme alt 2 minigrippkotti roosa pulbriga. Ekspertiisiakti kohaselt uuriti aga 3 kotti, milles valge ja beežikas pulber. V. Konovalov viitab veel teistelegi vastuoludele. Pealegi leiti pulber autost 11 kuud pärast seda kui tema oli selles autos istunud. Tema ei usu, et auto salongi selle aja jooksul ei puhastatud või et DNA nii pika aja jooksul seal puhtal kujul

säilib. V. Konovalov kriminaalasja uuesti läbivaatamisele saatmist, et selgitada välja 2008.a episoodi fabritseerimise asjaolud ja võimalikud eksimused ekspertiiside läbiviimisel. Kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel palub aga V. Konovalov ennast vahi alt vabastada ja kohaldada tõkendit allkiri elukohast lahkumise keelu kohta. Väidab, et tervis on väga kehv, nägemine halb, probleemid jalgadega, kvalifitseeritud arstiabi ta ei saa. Märgib veel, et tegelikult mõisteti ta süüdi selle alusel, et on 2004.a KarS § 184 lg 1 järgi karistatud.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsioone. V. Konovalov leidis, et 2008.a episoodis tuleb kriminaalasi saata tagasi esimese astme kohtule, teises episoodis ei ole ta süüdi. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid selle tühistamiseks alust ei anna.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Apellatsioonides ei esitata mingeid uusi argumente, mida maakohus käsitlenud ei oleks. Kõik süüdistatava ja kaitsja poolt esitatud versioonid on maakohtu poolt kohtuistungil kontrollitud tõendite kogumile tuginedes kummutatud, maakohtu järeldused on veenvalt põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende kordamist vajalikuks. Apellatsioonidega seoses märgib järgmist. V. Konovalov leiab, et süüdistus, mis puudutab 22.12.2008.a politseisõiduki istme alt leitud 10,33 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit, tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks ning et see süüdistus on fabritseeritud. Kohtukolleegium osundab, et kriminaalasja saatmine esimese astme kohtule uueks arutamiseks on tulenevalt KrMS §-st 341 võimalik üksnes siis, kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 järgi või kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras ja rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtu istungil kõrvaldada. Käesolevas süüdistusasjas ei ole maakohus kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud ning sellistele rikkumistele ei viita ka apellandid oma apellatsioonides. Seega ei ole V. Konovalovi taotlus kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks põhjendatud. Nagu kohtukolleegium märkis, on V. Konovalovi süü kõne all olevas kuriteoepisoodis vaieldamatult tuvastamist leidnud ja kohtuotsus põhjendatud (lk 5-6). V. Konovalov ei ole eitanud, et ta 27.01.2008.a süüdistuses märgitud politseiautos viibis. Peale selle kinnitavad tema viibimist sõidukis politsei andmebaasi väljatrükk, millest nähtub, et 27.01.2008.a kontrolliti V. Konovalovit ning teda kahtlustati mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises (tl 89-90); patrulllehe kohaselt toimetati ta politseisõidukiga 252 MFJ Maardust Tallinna Rahumäe tee 6 asuvasse arestimajja /tl 91-92/. KarS § 424 järgi on V. Konovalov Harju Maakohtu 27.05.2009.a otsusega süüdi tunnistatud selles, et ta 27.01.2008.a mootorsõidukit joobeseisundis juhtis. DNA ekspertiis tuvastas, et politseisõidukist leitud kilekotil esinev DNA täisprofiil on kokkulangev V. Konovalovi võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga.

Narkootilise aine ekspertiis tuvastas, et tegemist oli amfetamiinsulfaati sisaldava pulbriga, milles puhast amfetamiini 2,48 g amfetamiini. Kohtukolleegium osundab, et põhitõenditeks käesolevas episoodis on politseidokumendid ja eksperdiarvamused, mitte aga tunnistaja J. E ütlused (tunnistaja leidis minigripp kilekoti, milles tuvastati amfetamiin, politseiauto remondi käigus AS-s Fakto Auto). Mis puutub aga J. E kohtueelsel uurimisel antud ütlustesse, siis maakohus on need prokuröri taotlusel põhjendatult ja seadusega vastavuses avaldanud. KrMS § 291 p 3 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise, kui tunnistaja on raskelt haigestunud, mistõttu ta ei saa kohtistungile ilmuda. J. E poolt esitatud meditsiinidokumentide põhjal /tl 185-187/ ei olnud J. E suuteline kohtuistungil osalema ega ütlusi andma (oli äsja läbinud raske operatsiooni). Eksperdiarvamuste kui tõendite kohtukõlbmatuks tunnistamiseks ei ole käesolevas asjas vähimatki alust. Kriminaalasja materjalide kohaselt puudub kahtlus, et just J. E poolt sõiduki istme alt leitud kilekotid koos neis sisalduva pulbriga narkootilise aine ekspertiisi saadeti /tl 69, 73-76, 79-80/. Kuivõrd V. Konovalovi süü selles kuriteoepisoodis on tõendatud mitmetele üksteisega haakuvatele tõenditele tuginedes, siis süüdistatava kaitsja väide, nagu üksnes süüdistatava bioloogilise materjali leidumine aine pakendil ei kinnita tema poolt kuriteo toimepanemist, on eksitav. Mingeid kahtlusi V. Konovalovi süü tuvastamisel ei tõusetunud. Ka 2010.a kuriteoepisood on vaieldamatult tõendamist leidnud. Nii süüdistatav kui tema kaitsja lähtuvad oma apellatsioonides V. Konovalovi poolt esitatud versioonist, mille kohaselt süüdistatav ei mõistnud, millist ainet ta oma elukohas hoiab ja valdab. Maakohus on selle versiooni motiveeritult kummutanud (lk 7-9) ning kohtukolleegium, nõustudes maakohtu järeldustega, ei pea nende kordamist vajalikuks. Põhjendatult on tõendina kõrvale jäetud süüdistatava enda ütlused, kuivõrd võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega (V. Konovalov kinnitas, et hoidis oma elukohas amfetamiini), muutis ta neid kohtumenetluse ajal kardinaalselt. Kohtukolleegium peab seoses süüdistatava väitega, mille kohaselt olnud tema teada külmikus endise, surnud äia A. Mi ravimid, vajalikuks märkida, et tõendite hindamisel on vajalik ka nende elulise usutavuse aspekti kaalumine, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (Riigikohtu otsus nr 31-1-7-11). V. Konovalovi versioon ei ole kohtukolleegiumi hinnangul ka eluliselt usutav. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole süüdistatavale ja tema kaitsjale vastuväidete esitamiseks mingeid takistusi tehtud ega süüdistatava viimast sõna piiratud. Karistuse mõistmisel on maakohus lähtunud KarS §-s 56 sätestatust, arvestanud kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, arvestanud karistusmäära valikul süüdistatava tervisliku seisundiga. Mõistetud karistuse tühistamiseks alust ei ole. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14.03.2011.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Malle Preimer

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.