Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.05.2011. a, Tallinn
Kohtuasja number
1-10-11515
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Tõlk
Svetlana Talli
Kohtuistungi aeg ja koht
16.05.2011.a., Tallinn
Kriminaalasi
D.I süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja Igor V.A süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 25.02.2011.a. otsus
Apellandid
süüdistatavad ja nende kaitsjad
Prokurör
Ringkonnaprokurör Saskia Kask
Süüdistatavad
ik: XXX, Eesti kodanik, põhiharidusega, elukoht: xxxxxx xx-xx, xxxxxxx; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 19.11.2008.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi 3 aastase vangistusega, KarS § 74 alusel 3 kuud vangistus pöörati koheselt täitmisele, 2 aastat 9 kuud vangistust tingimisi katseajaga 3 aastat, katseaja lõpp: 18.11.2011.a; väärteokorras karistatud korduvalt; tõkend - vahistamine alates 01.05.2010.a (kahtlustatavana oli kinni peetud 29.04.2010)
1 (5)
Kaitsjad
vandeadvokaadid Natalia Lausmaa ja Leelo Viil
Jätta Harju Maakohtu 22.02.2011. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
kergendava asjaolu esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks mõista vangistust sanktsiooni alammääras. 2.2 V.A taotleb esitatud apellatsioonis kergemat karistust. Ta tunnistab, et pani kuriteo toime ja põhjendab seda sellega, et oli narkomaan. Samas leiab V.A, et mõistetud karistus on põhjendamatult raske, kuna ta ei tekitanud kannatanule mingisuguseid tõsiseid vigastusi. Lisaks väidab, et on vanglas juba vabanenud narkosõltuvusest, kavatseb veel võtta osa mitmesugustest programmidest. 2.3 D.I kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist D.I-le mõistetud karistuse osas ja uue otsusega sanktsiooni alammäärale vastava karistuse, s.o 3-aastase vangistuse mõistmist ning vastavalt ka kergema liitkaristuse mõistmist. Kaitsja märgib, et D.I on oma süüteost aru saanud ja seda kohtus kahetsenud. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad tema poolt kuriteo toimepanemist ning kriminaalasja asja võinuks läbi vaadata lühimenetluses või ka kokkuleppemenetluses. Kokkulepe enne kohtuistungit jäi sõlmimata, kuna D.I ilmselt oma arusaamisvõime ja otsustusvõime puudulikkuse tõttu sellest keeldus. Üldmenetluses asja arutamisel taotles prokurör D.I karistamist pikema vangistusega kui kokkuleppe järgi. Kaitsja arvates ei tohiks asjaolu, et D.I omaenda arusaamisvõime puudulikkuse tõttu ei soostunud pakutud kokkuleppega, mõjutada temale mõistetava karistuse pikkust. Lisaks leiab kaitsja, et pikaajaline vangistus mõjutaks D.I ilmselt eelkõige negatiivses suunas ning tema võime ühiskonnas adapteeruda ning lõpetada kuritegude toimepanemine väheneks veelgi. 2.4 D.I taotleb samuti kergemat karistust. Ta väidab apellatsioonis, et teda oli 29.04.2010. a tugevasti pekstud ja ta küsis I. Mlt telefoni, et kutsuda kiirabi, I. M aga keeldus. Seejärel haaras I. Mt seljatagant ja palus, et viimane helistaks ise kiirabisse. Samal ajal V.A hakkas I. M taskust telefoni võtma. I. M kükitas asfaldile ja V.A astus talle käe peale. Isegi tunnistaja nägi aknast, et D.I ei surunud kannatanut asfaldile. D.I väidab, et ta ei teadnud, et ta ei teadnud, et V.A võtab kannatanult telefoni ära.
3 (5)
tunnus, D.I puhul kaks. Samas nimetas maakohus ka süüdistatavate kasuks arvestatavaid asjaolusid – seda, et varastatu väärtus ei olnud suur ja kannatanule ei tekitatud raskeid tervisekahjustusi. Seega on maakohus arvestanud neid asjaolusid, millele oma apellatsioonis on viidanud V.A. Loetletud asjaolude vaagimise tulemusena leidis maakohus, et mõistetav karistus võib jääda alla sanktsiooni keskmise määra. Seega ei pidanud maakohus juba süü suurust hinnates põhjendatuks sanktsiooni alammäärale vastavat karistust. Arvestades, et KarS § 200 lg 2 sanktsiooni alammääraks on 3 aastat vangistust ja ülemmääraks 15 aastat vangistust, tähendas tõdemus, et süüle vastav karistus peab jääma alla sanktsiooni keskmise määra, seda, et karistus peab olema vähem kui üheksa aastat vangistust. Maakohus on otsuses märkinud, et karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, kergendava asjaoluna arvestas kohus süü ülestunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, D.I puhul ka tema tervislikku seisundit, s.o kerget vaimset alaarengut. Asjaolu, et kohus mõistis mõlemale süüdistatavale karistuseks 4-aastat vangistust, näitab, et maakohus on tõepoolest võtnud karistust kergendavaid asjaolusid arvesse – mõistetud karistus jääb pigem sanktsiooni alammäära kui keskmise määra lähedale. Ehkki D.I puhul esines maakohtu hinnangul kaks kergendavat asjaolu ja V.A puhul üks, on mõlemale süüdistatavale võrdse karistuse mõistmine õigustatud, kuna D.I puhul esines erinevalt V.A-st kaks röövimise kvalifitseerivat tunnust. Maakohus on otsuses võtnud arvesse ka eripreventiivseid kaalutlusi, märkides, et mõlemat süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud. Mis puutub V.A väitesse, et ta on juba vabanenud narkosõltuvusest ja kavatseb osa võtta veel mitmesugustest programmidest, siis need väited ei lükka kohtukolleegiumi arvates ümber maakohtu kahtlusi ega anna alust kergema karistuse mõistmiseks. Samas – juhul kui V.A on vabanenud narkosõltuvusest ja läbib edukalt talle vangistuse raames ettenähtud programmid, on kahtlemata tegemist asjaoluga, mida saab võtta täitmiskohtunik arvesse ennetähtaegse vabastamise otsustamisel KarS § 76 järgi.
kohtul KrMS § 245 lg 1 p 3 ja § 248 lg 1 p 2 kohaselt õigus kokkuleppe kinnitamisest keelduda ja ei ole teada, kas leebema karistusega kokkulepe oleks kinnitatud. Lisaks tuleb märkida, et kuigi eksperdiarvamuse kohaselt oli D.I teo toimepanemise ajal võimeline oma teo keelatusest aru saama ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (kd I; tl 126) ning maakohus ei ole tuvastanud, et D.I oleks olnud piiratult süüdiv KarS § 35 tähenduses, on kohus arvestanud D.I kerget vaimset alaarengut karistust kergendava asjaoluna.
4 (5)
Sten Lind
Ivi Kesküla
Malle Preimer
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.