1-09-500/14 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Puutuvalt süüdistusesse KarS § 320 lg. 1 järgi antakse kaitsja apellatsioonis ülevaade Larissa Novitskaja poolt antud ütlustele, et ostis 04.01.2008.a. Kristiine Keskusest koos oma poja I Niga viimasele sülearvuti, millist ei andnud pojale üle, vaid viis oma koju aadressil Keemikute 36-33 Maardus. Poeg varastas arvuti tema korterist. Kaitsja toob ära otsuse põhiosas arvestatud tõendid, lisaks süüdistatava ütlustele veel ka kannatanu I.N, tunnistajate I.A, O.F ütlused, kusjuures kaitsja leiab, et kohtuotsuses sisalduv väide – et O F hinnangul ta ei saanudki arvutit oma ema Larissa Novitskaja korteris näha, kuna Larissa Novitskaja kinkis arvuti oma pojale I Nle – on meelevaldne ega tugine toimikumaterjalile. Asjas ei ole andmeid, et O F oleks kunagi rääkinud midagi kinkelepingust. Samuti esitab apellant kohtu järeldused ja leiab, et kohus eeldas ekslikult, nagu oleks L. Novitskaja kinkinud või soovinud kinkida pojale arvutit, millise ta alles sai enda käsutusse ja millise eest ta ise alles alustas sissemaksete tasumist. Arvuti kinkimist ei ole kinnitanud ei L. Novitskaja, tema poeg I N ega ka tütar O F. Et L. N ostis arvuti endale, on tõendatud järelmaksu müügi-lepinguga nr. 7969630 ja sellega, et ta maksis osamakse kuni 2011 aasta jaanuarini. Selle arvuti kinkimise kohta ükskõik kellele asjas andmeid ei ole. Asjaosaliste kohtule antud selgitustest nähtub vaid, et L. Novitskaja ja tema poja I N vahelise kokkuleppe kohaselt kohustus L. Novitskaja andma pojale I Nle võimaluse sülearvuti kasutamiseks, kui viimane täidab kokkulepitud tingimuse – kirjutab oma isa kohta avalduse migratsiooniametile. Selle kokkuleppe kinkelepinguna tõlgendamine kohtu poolt on meelevaldne ega tugine asja materjalidele. Seepärast on kaitsja arvates ainetu kogu kaevatavas otsuses sisalduv kinkelepingut ning sellest taganemist käsitlev argumenteering, millisega on maakohus vajalikuks pidanud ümber lükata kohtu enda poolt püstitatud eeldust, nagu oleks L. Novitskaja kinkinud või soovinud kinkida I Nle sülearvutit. Selles tarbetus argumenteeringus viitab maakohus muuhulgas ka Võlaõigusseadusele ja Riigikohtu lahenditele ning nendele tuginedes järeldab, et Larissa Novitskaja pahameel oma poja I N vastu oli õigustatud ning et L. Novitskaja leidis, et I. N on väljendanud jämedat tänamatust mitte just kõige odavama kingi osas ning on kohustatud selle tagastama. Kaitsja nõustub kohtu hinnanguga, et Larissa Novitskaja andis neid I. N kohta käivaid ütlusi, millised kaevatavas otsuses on kvalifitseeritud KarS § 320 järgi valeütlustena selleks, et omistada oma ütlustele politsei jaoks kaalu ja et politsei kiiresti tegutseda saaks ning arvuti I Nlt ära võtaks. Süüdistuses KarS § 320 lg. 1 järgi on vaieldamatult tuvastatud, et 04.01.2008.a. ostis L.Novitskaja endale sülearvuti, millise eest maksis osamakse 2011. aasta jaanuarini.

Mingisugust lepingut arvuti kinkimiseks I Nle ei ole sõlmitud. Larissa Novitskaja pöördus varguseavaldusega politseisse ajendatuna soovist saada enda valdusesse tagasi tema ostetud arvuti. L. Novitskaja ettekujutuse kohaselt oli politsei temal kujunenud olukorras ainukene institutsioon, milliselt võis abi loota. Tema jaoks ei olnud olemas sellist käitumisvarianti nagu vara tagastamise nõudega kohtusse pöördumine. Ta ei olnud sellisest võimalusest teadlik. Avaldust koostades oli L. Novitskaja tahtlus suunatud eelkõige arvuti tagasisaamisele. L. Novitskaja arusaamiste kohaselt on võõra asja tagastamisest keeldumine, selle endale jätmine - vargus. Tema arusaamiste kohaselt – kes võtab loata või jätab võõra asja loata endale – see ongi varas. Seega puudub tema teos subjektiivne külg ning ei saa pidada tõendatuks, et ta oleks 16.02.2008, 11.03.2008 ja 18.03.2008 andnud Ida politseiosakonnas teadvalt valeütlusi KarS § 320 mõttes. Tema käitumises ei ole KarS § 320 kirjeldatud kuriteo koosseisu. KarS § 121 järgi tuuakse ära süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate poolt antud ütluste sisu ja kohtu järeldused ning leitakse, et L. Novitskaja süüdimõistmine on põhjendamatu. KarS § 121 järgi on kohus Larissa Novitskaja süüdi mõistnud ühe tülipoole – N Š ja I N ütlustele tuginedes ning põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseiks teise poole Larissa Novitskaja ütlused. On eluliselt usutav ning paraku ka mõistetav, et kannatanu N Š ja Larissa Novitskaja omavahelised suhted on halvad. Samuti on eluliselt mõistetav, et N. Š ja I. N annavad juhtunu kohta kattuvaid ütlusi. Olukorras, kus süüdistatava ja kannatanu ütlused on kardinaalselt erinevad, tuleks kannatanu ütlustesse suhtuda erilise kriitikaga. Põhjendamatult kergekäeliselt on kohus jätnud tähelepanuta nääpsukese Larissa Novitskaja selgitused selle kohta, et tegelikkuses olid ründajateks nii N Š kui ka I N. Rohkem sündmusel pealtnägijaid ei olnud. Seepärast Larissa Novitskaja tuleb õigeks mõista ka KarS § 121 järgi. Apellant palub juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2, 340 lg 2 p 1 tühistada Harju Maakohtu 15.03.2011. a. otsus Larissa Novitskaja süüdimõistmises ja mõista ta õigeks.

7.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Maakohus on jälgitavalt motiveerinud oma järeldusi ning on kogutud ja vahetult uuritud tõendeid hinnanud nende kogumis. Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt on arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemine ja piisava selgusega on põhistatud süüdistatava poolt toimepandud käitumise vastavust nii KarS § 320 lg 1 kui KarS § 121 sätestatud deliktistruktuuri elementidele. Apellatsioonides väidetu osas märgib kolleegium järgmist. 7.1 KarS § 320 objektiivsesse koosseisu kuuluv valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Valeütluste andmine loetakse lõpuleviiduks muuhulgas nende allakirjutamisega menetlustoimingu protokollis. Süüteokoosseisu objektiivse küljega on hõlmatud valeütluste andmine ka kohtueelsel uurimisel. Maakohtus vahetult uuritud tõendite kogumi alusel ja nimelt nii I N, kui I.A ütlustega on tõendamist leidnud, et 04.01.2008 aastal ostis Larissa Novitskaja arvuti – laptopi ning andis selle koheselt üle oma pojale I Nle, kes viis selle samal päeval oma elukohta Maardu linnas Kellamäe 4-14. Selliseid ütlusi kinnitab ka asjaolu, et arvutiühendus internetiga sellelt aadressilt loodi STV võrkudes järgmisel päeval so 05.01.2008 aastal/ t.lk. 57-93/ ja asitõendi vaatlusprotokollis olev teave sellest, et 05.01.2008 aastal on tehtud „ Igor“ mapp/ t.lk. 30-34/. Seega on ebaõiged Larissa Novitskaja poolt süüdistuses nimetatud kuupäevadel kannatanuna antud ütlused sellest, et 04.01.2008 aastal viis ta ostetud arvuti oma korterisse Maardu linnas Keemikute 36-33 ja pärast 11.02.2008 aastat oli nimetatud arvuti tema korterist varastatud tema poja I N poolt. Kohtukolleegium, pidamata vajalikuks analüüsida nii maakohtu otsuses kui kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid kinkelepingust ning arvuti pojale ostmise tingimustest leiab, et Larissa Novitskaja, andes kannatanuna tegelikkusele mittevastavaid ütlusi arvutivarguse kui kuriteosündmuse toimumise kohta kui ka kurjategija, oma poja, kohta ning allkirjastades kõik kolm protokolli, täitis oma käitumisega KarS § 320 objektiivse koosseisu. Pani teo toime otsese tahtlusega kuna tõele mittevastavate ütluste andmisel ja nende kinnitamisel allkirjaga oli täielikult teadlik, et ostes arvuti oma pojale andis selle ka samal päeval tema valdusse ja kasutusse ning keegi pärast 11.02.2008 aastat temale kuuluvast korterist seda arvutit ei varastanud. 7.2 KarS § 121 järgi kvalifitseeritud kuriteoepisoodis ei nõustu kolleegium kaitsja väitega, et kui kannatanu ja süüdistatava ütlused on erinevad tuleb kriitiliselt suhtuda just kannatanu ütlustesse. Antud juhul on kannatanu ütlusi kinnitavaks tõendiks tunnistaja, osaliselt sündmust pealtnäinud, I N ütlused sellest, et 15.06.2009 aastal tuli tema elukohta Larissa Novitskaja kes ründas ukse avanud kannatanut ja tema juuresolekul tõmbas L. N kannatanul keti kaelast.