Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. mai 2011, Tallinn
Kriminaalasja number
1-11-1817
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Tõlk
Marina Lepiksoo
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
09. mai 2011, Tallinn
Kriminaalasi
N.U süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9-25 lg 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju
Maakohtu
märtsi
otsus
lühimenetluses Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav N.U
Prokurör
Ringkonnaprokuröri abi Kaito Puusepp
Süüdistatav
N.U, ik: xxx, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 4 päeva, kinni peetud 16.01.2011
Kaitsja
Vandeadvokaat Leelo Viil
Jätta Harju Maakohtu 03. märtsi 2011 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-11-1817 Aleksei
N.U süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
5.2 Alternatiivselt on süüdistatav taotlenud temale mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. KarS § 74 lg 5 näeb tõepoolest ette, et vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga KarS § 69 sätestatud korras. KarS § 69 lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt/ t.lk. 136-137/ ei ole süüdistatav üles näidanud initsiatiivi karistuse asendamiseks ega ole sellekohast taotlust ega nõusolekut väljendanud. Seetõttu ei ole maakohus ka eraldi vangistuse asendamata jätmist põhistanud, küll aga on põhjendanud miks kohus leiab, et N.U peab kandma reaalset vangistust. Seega faktiliselt on maakohus välistanud ka 5 kuriteokatse toimepanemise eest mõistetud vangistuse asendamise. Antud juhul on kohus karistanud süüdlast alla kaheaastase vangistusega, apellatsioonis on süüdistatav väljendanud ka oma soovi üldkasuliku töö tegemiseks. Seega käeoleval ajal on mõlemad KarS § 69 ettenähtud formaalsed eeldused olemas. Samas aga tuleb üldkasuliku töö kohaldamisel arvestada ka toimepandud kuritegude raskust ning süüdlase isikut. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks. N.U pani toime 5 varguse katset ning nende toimepanemise tehioludes pole tuvastatavad mingid erilised kergendavad asjaolud, mis annaksid aluse vangistuse asendamiseks. N.U varasem elukäik näitab, et teda on varem korduvalt kriminaalhooldusele, kontrollnõuete järgimisele allutatud, kuid selline asjaolu pole teda kallutanud seaduskuulekale käitumisele. Vastupidi, süüdistatav on pärast eelmise otsuse kuulutamist vaid lühikese aja möödumisel juba jätkanud analoogsete kuritegude toimepanemisi. Samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemiste eest, sealhulgas narkootikumide tarvitamise eest. Seega N.U on ise oma käitumisega näidanud, et ta pole isikuks kelle suhtes oleks võimalik kohaldada vangistuse asendamist ja kriminaalhoolduse kohaldamist. Kohtukolleegiumil puudub siseveendumus, et vabaduses viibides süüdistatav suudab elada seaduskuulekat elu, et oleks prognoositav üldkasuliku töö edukas sooritamine. Seega ka sellekohane taotlus rahuldamisele ei kuulu.
Nii määratud kaitsjale makstav kaitsjatasu kui süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha on menetluskulud. Sundraha instituut ei kanna karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki kriminaalmenetluse üldiste kulude hüvitamiseks ning selle määr on ette nähtud KrMS §-s 179. Määratud kaitsjatasu hüvitatakse vastavalt Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja juhatuse 15. juuni 2010 a otsusega muudetud „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ ettenähtule. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse, juhul kui kulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetul üle jõu, jätta osa neist riigi kanda. Esitatud kaebuses puuduvad igasugused viited sellele, miks apellatsioonikohus peaks osa menetluskulusid jätma riigi kanda. Asjaolu, et süüdimõistetu viibib vanglas pole selliseks asjaoluks, mis annaks iseenesest alust osade menetluskude riigi kanda jätmiseks. Vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud ka vanglas töötama. Samuti pole asjaolu, et terve täisealine isik ei käi tööl vaid elatub varguste toimepanemistest aluseks osa kriminaalmenetluskulude riigi kanda jätmiseks. Süüdistatava poolt taotletud menetluskulude koguulatuses riigi kanda jätmist seadus ei võimalda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.