1-09-388/23 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

kohtuotsuse tegemist osaleda teise üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikus arutamises. Nimetatud sättest osaline kõrvalekaldumine on lubatud üksnes KrMS § 2681 lg 3 punktides 1-4 ettenähtud juhtudel. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul ongi sellise rikkumisega tegemist, sest 27. jaanuaril 2009. a arutas käesolevat kriminaalasja Harju Maakohtu kohtunik V. Lõõnik, 20. detsembril 2010. a jätkas kriminaalasja arutamist sama kohtu kohtunik L. Raedla. Kohtuniku vahetamise põhjustest süüdistatavat ja kaitsjat ei teavitatud. Avalikkusele teadaolevalt arutas kohtunik V. Lõõnik istungitevahelisel ajal käesolevast kriminaalasjast hiljem kohtusse saabunud nn maadevahetuse kriminaalasja, mis võis olla tema väljavahetamise põhjuseks. Seega puudus alanud kriminaalmenetluse ajal kohtunik V. Lõõniku asendamiseks kohtunik H. Raedlaga seaduslik alus, mistõttu on ebaseaduslik ka viimase poolt tehtud süüdimõistev kohtuotsus. 3.2 Kohtuotsuse kohaselt oli 50 lennukirehvi näol tegemist strateegilise kaubaga ning seda nii Strateegilise kauba seaduse (StrKS), strateegiliste kaupade nimekirja kui ka Euroopa Liidu Ühise sõjaliste kaupade nimekirja kohaselt. Apellatsiooni motiivide kohaselt võiks selle väitega nõustuda eeldusel, et nimetatud rehvid on kahesuguse kasutusega strateegiline kaup, mitte sõjaline kaup (StrKS § 2 lg 1 kohaselt jaguneb strateegiline kaup sõjaliseks kaubaks ja kahesuguse kasutusega kaubaks). Samas märgib kohus eksitavalt, et StrKS § 4 lg 1 ja § 5 lg 1 koosmõjust järelduvalt on strateegilise kauba nimekirja kantud kauba sisseveoks Eesti Vabariiki vajalik eriluba. Kohus ei ole arvestanud asjaolu, et StrKS § 4 lg1 kohaselt on sissevedu sama seaduse tähenduses üksnes sõjalise kauba Eestisse toimetamine. Seega kahesuguse kasutusega kauba Eestisse toimetamine ei ole sissevedu StrKS tähenduses ning selleks ei ole vaja eriluba. 3.3 StrKS § 2 lg 7 alusel Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2004. a määrusega nr 139 kehtestatud strateegiliste kaupade nimekirja lisa- Sõjaliste kaupade nimekiri- kategooria ML10 (sõjaline kaup) laiendab oluliselt (ilma vastava delegatsiooninormita) eespool nimetatud seadusega määratletud sõjalise kauba mõistet. StrKS § 2 lg 2 kohaselt on sõjaliseks kaubaks ained, materjalid, vahendid, seadmed, süsteemid, nende osad, tarkvara ja tehnoloogia, mida kasutatakse sõjalisel otstarbel, see tähendab. Seega on määrava tähtsusega kauba klassifitseerimisel selle tegelik kasutusotstarve seaduse kehtimise ajal, mitte kauba projekteerimise eesmärk. Vastasel korral tuleks sõjaliseks kaubaks StrKS tähenduses klassifitseerida ka kiviheitemasinad, mis olid spetsiaalselt projekteeritud sõjaliseks kasutamiseks keskajal. Vabariigi Valitsuse eespool nimetatud määrusega (kategoorias ML10 ja ML10b) on StrKS-is toodud sõjalise kauba legaaldefinitsioonile lisatud täiendav tunnussõjaliseks kasutamiseks projekteeritud õhusõidukid ja nende komponendid. Seega on Vabariigi Valitsus ületanud oma pädevust, mistõttu palus kaitsja jätta selle normi kohtul kohaldamata. Kohus jättis selle taotluse põhjendamatult tähelepanuta ning kohaldas ebaõigesti nii vastavat Vabariigi Valitsuse määrust kui ka Strateegilise kauba seadust.

Lennundusseaduse § 5 lg 2 kohaselt jagunevad õhusõidukid riiklikeks ja tsiviilõhusõidukiteks. Riiklik õhusõiduk on õhusõiduk, mida kasutatakse kaitseväe-, tolli- või politseiteenistuses (LennuS § 5 lg 3). Õhusõiduk, mida ei kasutata Lennuseaduse §-i 5 lõikes 3 nimetatud teenistustes, loetakse tsiviilõhusõidukiteks (LennuS § 5 lg 4). P.F lennuettevõtja sertifikaadi käitamistingimustele kantud õhusõidukeid ei kasutatud LennuS §-i 5 lõikes 3 nimetatud teenistustes, mistõttu neid kõiki loetakse tsiviilõhusõidukiteks. Projektijärgsete käitamistingimuste ja kasutusvaldkonna, valmistamisviisi ja varustatuse alusel jaotatakse õhusõidukid LennuS §-s 5 lõikes 6 loetletud kategooriatesse. Nende kriteeriumide alusel kuuluvad P.F lennuettevõtja sertifikaadi käitamistingimustele kantud õhusõidukid Lennuseaduse § 5 lg 6 punktis 1 märgitud transpordikategooriasse. Eeltoodust tuleneb, et P.F lennuettevõtja sertifikaadi käitamistingimustele kantud õhusõidukid kuuluvad mitte sõjaliste transpordilennukite hulka, vaid tsiviil reisi- ja transpordilennukite kategooriasse. Asjaolule, et AN-72-100 on tsiviilõhusõiduk, kinnitavad ka kaitsja kohtukõne teesides toodud viited avalikult kättesaadavatele veebilehtedele ning nende väljatrükid, mis on tõenditeks kriminaalasjas, kuid milledest kohus on vaikides mööda läinud. Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et lennuk An-72-100 näol on tegemist tsiviillennukiga, kuna teda kasutatakse tsiviilotstarbel ning ta on kantud Lennuameti poolt tsiviilõhusõidukite riiklikku registrisse. Nimetatud asjaolu ei välista kohtu arvates lennuki An-72-100 kasutamist militaarotstarbel. Samas on kohus pidanud vajalikuks korduvalt rõhutada asjaolu, et kuigi lennukit kasutatakse käesoleval ajal tsiviilotstarbel ja erahuvides, ei välista see võimalust kasutada sama lennukit muul ajal militaarotstarbel. Seega on kohus sisuliselt tunnistanud lennuki An-72-100 kahesuguse kasutusega kaubaks (nii tsiviil- kui ka militaarotstarbel kasutatavaks), mis StrKS § 2 lg 5 kohaselt on kaup EL Nõukogu määruse 1334/2000/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrollimiseks , artikli 2 punkti a tähenduses ning mille importimiseks Eestisse eriluba vajalik ei ole. Asjaolu, et P.F kasutuses olevad lennukid ja nende komponendid võivad olla kahesuguse kasutusega kaup StrKS tähenduses tuleneb samuti kohtu poolt tsiteeritud Tallinna Halduskohtu 9. mai 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-05-1062, kus on märgitud, et asjas esitatud dokumentide ja antud selgitustega ei ole ümber lükatud komisjoni seisukoht, et õhusõiduki hetkel peamiselt tsiviilotstarbel kasutamine ei tähenda, et kõnealust kaupa –lennukimootorit- on võimalik kasutada sõjalistel eesmärkidel kasutatava lennuki mootorina. Ka ei saa esitatud tõenditest järeldada, et kõnealust lennukit ei ole võimalik ümber teha sõjalistel eesmärkidel kasutatavaks lennukiks. Apelleeritud kohtuotsusest ei nähtu, milliseid konkreetseid tõendeid ja kelle antud selgitusi on halduskohus hinnanud, mistõttu nende tõepärasust ei ole apellantidel võimalik määrata, küll on aga võimalik maakohtu nimetatud seisukohast järeldada, et kui kaupa on võimalik üheaegselt kasutada nii tsiviilotstarbel kui ka ümber ehitada kasutamiseks sõjalisel otstarbel, siis on tegemist vähemalt kahesuguse kasutusega kaubaga StrKS tähenduses. Samas ei saa aga jätta mainimata asjaolu, et enamusele sõiduautode katustele on suhteliselt kerge ümberehitusega võimalik monteerida kuulipilduja ja kasutada nimetatud sõiduautot sõjalistel eesmärkidel, kuid see ei tee sellest sõiduautost veel sõjalist kaupa StrKS tähenduses.

24.aprillil 2003. a (kehtivusega kuni 23. aprill 2007. a), väljastatud lennuettevõtja sertifikaadi nr 1-02/2003 käitamistingimustele kantud õhusõidukid An-72-100 registreerimistunnustega ES-NOB (seeria nr 36572070695), ES-NOI (seeria nr 36572096914), ESNOG (seeria nr 36572080786), ES-NOK (seeria nr 36572080780) ja ES-NOH (seeria nr 36572095909) on projekteeritud kasutamiseks sõjalisel otstarbel. Kohus on oma eespool toodud väite tõendamiseks viidanud kohtuotsuses üksnes kolmele tõendile: 1) Strateegilise kauba komisjoni (Stratkom) 4. aprilli 2006. a arvamusele, 2) Tallinna Halduskohtu 9. mai 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-05-1062 ja 3) Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2007. a otsusele samas haldusasjas nr 3-051062. Vaatamata sellele, et Strateegiliste kaupade komisjonile saadetud järelpärimises palub kriminaalasja menetleja vastuses võimalikult täpselt oma seisukohti motiveerida, ei sisalda vastus järelpärimisele ühtegi viidet materjalile, millest saaks tuletada väite, et lennuk AN-72-100 on projekteeritud sõjaliseks transportlennukiks, mistõttu on sõjaliseks kaubaks ka selle rehvid. Seega on komisjoni arvamus subjektiivne, motiveerimata ja kontrollimatu ning vastuolus ja ümber lükatud teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtu poolt tsiteeritud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendid jõustusid oluliselt hiljem, kui leidis aset kõnesolev intsident lennukirehvidega. Seetõttu ei saanud nendes toodud seisukohad kajastada asjaolusid, mis ilmnesid alles kõnesoleva kriminaalasja uurimise käigus ega saanud mõjutada süüdistatavate hoiakuid ja käitumist enne rehvide ostmist. Halduskohtu ja ringkonnakohtu eespool nimetatud lahendid ei ole tõenditena kasutatavad süüdistatavate süü tõendamiseks, kuivõrd need jõustusid pärast kõnesolevate tegude toimepanemist süüdistatavate poolt ning kajastavad ainult osaliselt ja mittetäielikult käesolevas kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid. Seega jääb küsitavaks, kas halduskohus ja ringkonnakohus oleksid teinud sama lahendi ka siis, kui neile oleks teada olnud kõik käesolevas asja tähtsust omavad asjaolud. Apellant peab siinjuures silmas alljärgnevaid tõendeid: a) kõnesolevate õhusõidukite valmistajaettevõtte - Harkovi Riikliku Lennundustootmisettevõtte vastusest nr 180/314 16. 12.2005 P.F peadirektori Andrei Kislõi järelpärimisele, millest nähtub, et kõnesolevad õhusõidukid on valmistatud “ haldussalongi “ variandis reisijate veoks (tl 164, tõlge tl 165), b) valmistajaettevõtte kirjast nr 57/10180p 04.07.2006 (II köide lk 42-43) nähtub, et esimene An-72 tüüpi õhusõiduk projekteeriti, valmistati ja sooritas esmalennu 1977 aasta augustikuus. Kokku valmistati 6sellist õhusõidukit, milledest ühtegi ei kasutatud sõjaliseks otstarbeks. 1980 aastate alguses modifitseeriti AN-72 tüüpi õhusõiduki plaaner tsiviilõhusõiduki AN-74 tarbeks. Seeriatootmiseks plaaneri unifitseerimise eesmärgil võeti vastu otsus õhusõiduki AN-72 plaaneri ja õhusõiduki AN-74 plaaneri identsusest õhusõidukite AN-72 ja AN-74 ja nende modifikatsioonide seeriamudelitel. c) Lennunduskataloogis “1000 lennukit“ on õhusõiduk AN-72 liigitatud tsiviil reisi- ja transpordilennukite kategooriasse, mida hiljem toodeti ka eriti tähtsate isikute transpordiks ja merevaatlusteks (II/35-38). d) Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Relvastuse ja Sõjatehnika Tarnete Ekspertiisiameti 25.01.2006. a otsusest nr 236/228z (tlk 97) nähtub, et kõnealused õhkrehvid on valmistatud tsiviillennukitele AN-72 ning ei kujuta enesest sõjalist kaupa. Seega, õhusõidukid AN-72-100 ja AN-72-100D ei ole projekteeritud, valmistatud ega kasutatavad sõjalisel otstarbel, samuti ei ole spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks projekteeritud ja valmistatud nende õhkrehvid.

5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites nr 3-1-1-5-08 ja 3-1-1-48-10 selgitanud, et kui apellatsiooni taotlus on ebaselge või vastuoluline, siis tuleb lähtuda apellatsiooni motiividest. Kuna apellatsiooni motiivides käsitletakse A. Kislõi ja P.F tegevuses süüteokoosseisu puudumist ja ka apellatsioonikohtu istungil väitsid süüdistatav ja kaitsja, et nende peamine eesmärk on õigeksmõistva kohtuotsuse saavutamine, siis annab kohtukolleegium ka neile väidetele omapoolse hinnangu. 5.3 Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused ei ole loogilised, igakülgsed, objektiivsed ega veenvad, mistõttu maakohus on tõendite hindamisel eiranud KrMS § 61 sisu ja mõtet. 5.4 Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et A. Kislõi ja P.F 1996. a veebruarikuus 50 lennuki AN72 õhkrehvi Eesti Vabariiki toimetasid. Vaidlusaluseks küsimuseks on asjaolu, kas need õhkrehvid olid käsitletavad strateegilise kaubana, mille Eesti Vabariiki sisseveoks oli vaja eriluba. Strateegilise kauba seaduse § 2 lg 1 kohaselt on strateegiline kaup sõjaline kaup ja kahesuguse kasutusega kaup. Seaduse § 2 kohaselt on sõjaline kaup ained, materjalid, vahendid, seadmed, süsteemid, nende osad, tarkvara ja tehnoloogia, mida kasutatakse sõjalisel otstarbel. Strateegilise kauba seaduse § 5 kohaselt on strateegiliste kaupade nimekirja kantud kaupade sisseveoks vajalik eriluba, sama paragrahvi 3 lõike kohaselt on eriluba ka sisseveolitsents. Strateegilise kauba seaduse § 2 lg 7 kohaselt kehtestatakse strateegiliste kaupade nimekiri Vabariigi Valitsuse määrusega ning see sisaldab sõjaliste kaupade nimekirja, inimõiguste rikkumiseks kasutatavate kaupade nimekirja ja kahesuguse kasutusega kaupade nimekirja EL Nõukogu määruse 1334/2000/EÜ artikli 5 lõikes 1 sätestatud ulatuses. Vabariigi Valitsuse 27.04.2004. a määrusega nr 139 kinnitatud strateegiliste kaupade nimekirjas on kategooria ML10 b all märgitud, et sõjaliseks kaubaks on ka muud õhusõidukid ja nende komponendid, mis on spetsiaalselt projekteeritud, kohandatud või määratud sõjaliseks kasutamiseks. Kuna strateegilise kauba seaduse kohaselt on kaup ja selle osa sõjaline, kui seda kasutatakse sõjalisel otstarbel, kuid Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud strateegiliste kaupade nimekirja kohaselt on sõjaline kaup ka muu spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks projekteeritud õhusõiduk või nende komponent, siis kohtukolleegium nõustub kaitsja väitega, et Vabariigi Valitsus on strateegilise kauba mõistet seadusega võrreldes laiendanud. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium selle väitega, et Vabariigi Valitsus on sellega ületanud oma volitusi, sest Strateegilise kauba seaduse § 2 lg-s 7 on seadusandja talle selle volituse andnud. Maakohtu otsuse kohaselt mahuvad samasuguse kategooria alla kõnealused rehvid ka Euroopa Liidu ühiste sõjaliste kaupade nimekirja kaudu ning seda vaatamata asjaolule, et selles nimekirjas on kategooria ML10 b kohta märgitud, et nimekiri ei reguleeri spetsiaalselt sõjaliseks kasutamiseks loodud õhusõidukeid või nende õhusõidukite variante, mis ei ole konfigureeritud sõjaliseks kasutamiseks ja ei ole varustatud seadmete või varustusega, mis on spetsiaalselt loodud sõjaliseks kasutamiseks. Nimelt leidis maakohus, et Euroopa Liidu konkreetne nimekiri ei ole otse kohaldatav.

Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest see säte on kohaldatav strateegilise kauba seaduse § 2 lg 7 kaudu. 5.5 Apelleeritud kohtuotsuse kohaselt on peamiseks süüdistust toetavaks tõendiks Eesti Vabariigi Välisministeeriumi strateegilise kauba komisjoni hinnang, mille kohaselt on tegemist sõjaliseks otstarbeks mõeldud lennukitega, nende konfiguratsiooni ei ole muudetud ning asjaolu, et neid lennukeid ei kasutatud sõjalistel eesmärkidel, ei muuda nende otstarvet, olemust ning konfiguratsiooni. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud tõendi sisu moonutanud, sest strateegilise kauba komisjoni esimehe ülesannetes esinenud A. P. 4. aprilli 2006. a vastuses Kaitsepolitseiameti järelepärimisele ei käsitleta küsimusi lennukite konfiguratsiooni muutmisest või mittemuutmisest (I kd tl 102). Selles kirjas märgitakse, et P.F poolt lennukile AN 72-100 tellitud õhurehvid markeeringuga 1050-390 2A ning 720-310 5A on klassifitseeritavad sõjalise kaubana kategooria ML 10 b kaudu ja neid ei ole võimalik kasutada tsiviillennukitel. Kirjas tuuakse ära vaid Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud nimekirja ML10 b tekst. Vastuses märgitakse ka seda, et P.F ei ole strateegilise kauba komisjonile esitanud taotlust strateegilise kauba sisseveolitsentsi saamiseks ja seda ka ei oma. Selline rikkumine strateegilise kauba komisjoni hinnangul erilist julgeolekuriski ei tekita. Kirjast ei nähtu, mille põhjal komisjon järeldas, et tegemist on spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks projekteeritud õhusõidukitega ja nende osadega. Kirjale ei ole lisatud juurde komisjoni istungi protokolli, kust võiks nähtuda arutluste sisu. Samuti muid materjale, mille põhjal võiks jälgida sellise arvamuseni jõudmise käiku. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-63-08 märkinud, et vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Riigikohus rõhutas, et nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Kohtukolleegium on seisukohal, et seda põhimõtet tuleks rakendada ka käesoleva kirja sisu hindamisel, ehkki ei ole tegemist ekspertiisiaktiga. Nimelt on tegemist ainsa süüdistust toetava tõendiga, mille põhjendatuse kontroll peab olema igal juhul tagatud. Süüdistatav ja kaitsja on esitanud maakohtule hulgaliselt dokumente selle kohta, et vaidlusalused lennukid on projekteeritud reisijate veoks, nad olid kantud Venemaal ja Eestis tsiviilõhusõidukite registrisse, neile oli antud lennutegevusluba reisijate, posti või lasti veoks vms. Kriminaaltoimiku I köite leheküljel 37 on Vene Föderatsiooni relvastuse ja sõjatehnika tarnete ekspertiisi suunamise ülema arvamus, mille kohaselt 16. jaanuaril 2006. a sõlmitud lepingu alusel P.F poolt Venemaalt väljaveetavad AN72 lennukikummid ei ole sõjaotstarbeline toodang. Apelleeritud kohtuotsuses on kõik süüdistatavat õigustavad tõendid kõrvale jäetud ainsa põhjendusega, et strateegilise kauba komisjoni hinnangul on tegemist spetsiaalselt sõjalisel eesmärgil projekteeritud õhusõidukiga ja selle osaga. Kuna kriminaalasjas puuduvad andmed, mis võimaldaksid kohtukolleegiumil strateegilise kauba komisjoni kirja sisu põhjendatust hinnata, siis ei ole selline tõend usaldusväärne ja tuleb kõrvale jätta. 5.6 Apelleeritud kohtuotsuses on käsitletud süüdistust toetavate tõenditena Tallinna Halduskohtu 9. mai 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. märtsi 2007. a kohtuotsustes toodud seisukohti. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest süüdistuses kajastatud sündmus leidis aset 2006. a veebruarikuus, kohtuotsused tehti aga oluliselt hiljem. Lisaks sellele ei käsitletud neis kohtuotsustes mitte lennuki AN72 rehvide, vaid mootori strateegiliseks kaubaks lugemise küsimust. Seega ei ole neil kahel kohtuotsusel süüdistatavate süü tõendatuse seisukohast mingit tähtsust.