Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 27.04.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number: 1-11-2983/10
Asja liik: Kriminaalasi
Menetlusliik: Lühimenetlus
Kuulutamise aeg: 27.04.2011
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1242

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-11-2983/5Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja16.03.2011

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-11-2983

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2011. a., kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-11-2983

Kohtukoosseis

Meelika Aava, Ivi Kesküla, Malle Preimer

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. märtsi 2011. a kohtuotsus N.R-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 järgi lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav N.R isikukood XXX, elukoht XXXXX XXXXXXX XXXXX XXXX XXXXXX XXXXXX XXXXX X-XX, ei tööta, varem 7 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 09.10.2009. a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 2 kuu vangistusega, kinni peetud 02.02.2011. a

RESOLUTSIOON

1) Harju Maakohtu 16. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-2983 N.R-ilt menetluskulude väljamõistmise osas jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 2) Jätta N.R-i apellatsioon, milles ta vaidlustab talle mõistetud karistust, kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Menetluskulude osas on ringkonnakohtu määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 16. märtsi 2011. a otsusega lühimenetluses tunnistati N.R süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 2. veebruar 2011. a.

4.Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse KrMS § 189 lg 2 kohaselt kohtumäärusega või kohtuotsusega. KrMS § 189 lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Ülaltoodust lähtudes kuulub antud apellatsioon menetluskulude osas lahendamisele kui määruskaebus menetluskulude peale, mida süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada ka lühimenetluses ja mis eraldi menetluskulusid kaasa ei too. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning määruskaebuse väidetega leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus N.R-ilt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks või ajatamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale makstud kulud ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et N.R esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Apellandi väide, et temalt väljamõistetud menetluskulusid tuleks vähendada, kuna ta ei tööta ja tal on raske majanduslik olukord, ei ole aluseks kohtukulude vähendamiseks. N.R on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Ta pidi möönma, et kuritegude menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga osas, mis käsitleb N.R-ile karistuse mõistmist, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks (3-1-155-07, 3-1-1-96-09, 3-1-1-120-09). Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Kohtukolleegium märgib, et käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning N.R ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta N.R ütlusi anda ei soovinud. Seega oli esimese astme kohtus tagatud N.R-i õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on N.R-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut so arvestanud süü suurust, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et N.R on varem kriminaalkorras seitse korda karistatud, seda nii reaalse kui tingimusliku vangistusega. Ühel korral on ta katseajal toime pannud uue kuriteo, mistõttu mõistetud karistusele on KarS § 65 lg 2 alusel liidetud eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteomenetluse korras, mille eest määratud rahatrahvid on tasumata. Seetõttu märgitakse apelleeritud kohtuotsuses põhjendatult, et kriminaalhooldus N.R-i suhtes karistuse eesmärke ei täida. KarS § 69 kohaselt on lisaks üldkasuliku töö tegemise kohustusele süüdimõistetul kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita talle pandud kohustusi vastavalt KarS §75 sätestatule. Kuna N.R on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid ja kohustusi täita, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks talle mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga.