Kohtulahend

Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 08.10.2010 otsusega rahuldati Eesti Vabariigi Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu esitatud tsiviilhagi. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7; VÕSRS § 2 ning TsK § 448 lg 1 alusel mõisteti välja N.B-lt 1 258 685 krooni (maksuvõlg 851 026 krooni ja MKS § 115 lg 1,3 ja § 117 lg 1 alusel arvutatud intress 407 659 krooni) Eesti Vabariigi kasuks. N.B kaitsja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jäeti maakohtu poolt rahuldamata. Kannatanu Eesti Vabariik Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu palus maakohtul N.B-lt välja mõista tsiviilhagi summas 1 258 685 krooni (maksuvõlg 851 026 krooni, tulumaks 522 275 krooni, käibemaks 328 751 krooni ja intress maksuvõlalt 407 659 krooni). Maakohus asus seisukohale, et Maksu– ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu esitatud tsiviilhagi tuleb rahuldada. Maakohus leidis, et N.B põhjustas oma tegevusega riigile kahju 1 258 685 krooni, millest maksuvõlg on 851 026 krooni ning MKS § 115 lg 1,3 ja § 117 lg 1 alusel arvutatud intress on 407 659 krooni. Tuginedes Tartu Maakohtu 11.12.2006 jõustunud otsusele, luges maakohus tõendatuks, et N.B esitas ajavahemikul 30.08.2000 kuni 20.12.2002 Tartu Linna Maksuametile tahtlikult OÜ N.B Pesukaru käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonides valeandmeid, mille eest teda karistati kriminaalkorras. N.B tegevuse tagajärjel jäi riigile laekumata tulumaksu 522 275 krooni ja käibemaksu 328 751 krooni. Lähtudes Riigikohtu otsusest 3-1-1-47-07 luges maakohus tuvastatuks, et äriühingu juhatuse liikme N.B tegevuse ja maksunõude tekkimise vahel on põhjuslik seos. Maakohus viitas Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 seisukohtadele ning leidis, et enne 01.07.2002 saab N.B poolt riigile tekitatud kahju välja nõuda TsK § 448 lg 1 alusel. Enne 01.07.2002 tekkinud tulumaksukohustus on 491 251 krooni ja käibemaksukohustus 271 532 krooni. Juuli 2002 tekkinud tulumaksukohustuse 31 024 krooni ja käibemaksukohustuse 57 219 krooni sissenõudmisel on materiaalõiguslikeks alusteks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7. Maakohus viitas enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 448 lg 1 tõlgenduspraktikale ning leidis, et kohtul tuleb hinnata, kas maksukohustuse tekkimise hetkel vastavalt käibemaksu puhul iga kuu

haldusakti väljaandmisega maksumenetluses, kuid samas võib maksuvõlg tekkida ka kriminaalasjas tuvastatud andmete alusel. Maakohus luges tõendatuks, et käibemaksu osas sai Lõuna maksu- ja tollikeskus maksunõudest teada tulumaksu osas 28.01.2008 Riigikohtu otsusega ja käibemaksu osas (periood juuli 2000 kuni juuli 2002) summas 271 532 krooni 17.03.2004, kui jõustus maksuotsus nr 4-05/610. Ülejäänud käibemaksu osas (periood august – november 2002), so 57 219 krooni osas, mis tehti kindlaks kriminaalmenetluses uurija poolt taotletud maksuarvestuses 07.06.2004 nr 12-8/54191, maksuvõlg sissenõutavaks ei muutunudki, kuna OÜ N.B Pesukaru ei esitanud maksuhaldurile dokumente ja maksumenetlust ei olnud võimalik läbi viia. Seega leidis maakohus, et nõue muutus sissenõutavaks 08.02.2005, kui N.B kahtlustatavana üle kuulati. Maakohus leidis, et kuigi maksuvõlg käibemaksu osas summas 271 532 krooni muutus sissenõutavaks maksuotsuse jõustumisel 17.03.2004, oli märtsiks 2004 OÜ N.B Pesukaru oma tegevuse sisuliselt lõpetanud, mistõttu maksuvõlga sissenõutavas osas ei olnud maksuhalduril võimalik maksumaksjalt sisse nõuda, kuigi ta tegi viivitamatult vajalikud jõupingutused selleks. Peale maksuotsuse jõustumist tehti korraldus OÜ N.B Pesukaru konto arestimiseks ja raha ülekandmiseks AS-ile Eesti Ühispank, kuid raha ei laekunud. Alates maist 2004 enam osaühingu käivet ei deklareeritud ja alates 2004 teisest poolaastast oli osaühingu majandustegevus täielikult seiskunud ning ettevõte maksejõuetu. 10.05.2004 jätkas maksuhaldur maksumenetlust, püüdes välja selgitada asjaolud seoses Nordea pangast välja võetud rahaga. Lõuna maksu- ja tollikeskus tegi 10.04.2005 korralduse, et saada dokumente, kuid selle üle vaieldi Riigikohtuni. Maksuvõlg tulumaksu osas tehti lõplikult kindlaks kriminaalmenetluses Riigikohtu 28.01.2008 otsusega ning selleks ajaks oli OÜ N.B Pesukaru oma tegevuse täielikult lõpetanud. Juba enne likvideerimismenetlust puudusid varad, millest maksuvõlga rahuldada. Seega asus maakohus seisukohale, et ka likvideerimismenetluses nõude esitamine ei oleks toonud riigi nõudele rahuldust. Maakohtu hinnangul oli N.B ametiisikuna vastutav osaühingu juhtimise ja raamatupidamise korraldamise eest ning ta kasutas kõiki võimalusi, et takistada maksuvõla sissenõudmist OÜ-lt N.B Pesukaru ja selle viivituse ajal muuta äriühing varatuks. Juba alates 2004 aasta teisest kvartalist oli OÜ N.B Pesukaru tegelikult maksevõimetu, mistõttu muutus ka riigi maksunõue sellest ajast alates täielikult mittesissenõutavaks ning riigile tekitatud kahju suuruseks on 851 026 krooni (tulumaks 522 275 krooni ja käibemaks 328 751 krooni). Maakohus ei nõustunud N.B ja tema kaitsja väidetega selle kohta, et riik sai maksuvõlast teada varem. Ainuüksi asjaolust, et revisjoni alustati 28.08.2002 ja maksuotsus koostati 27.03.2003, ei anna maakohtu hinnangul alust järeldada OÜ N.B Pesukaru ebaseaduslikku tegevust, kuna revisjoni eesmärgiks on tuvastada maksuõigusrikkumine ja rikkumise ulatus. Alles jõustunud maksuotsuse ja kohtuotsusega kriminaalasjas sai teatavaks maksunõude tegelik olemasolu ja ulatus. Intressi osas märkis maakohus, et Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus sai maksunõudest käibemaksu osas teada osaliselt 17.03.2004 (271 352 krooni) ja osaliselt 08.02.2005 (57 219 krooni). Maakohus esitas ka intressinõude kujunemise ning leidis, et intressinõue käibemaksu osas on kokku 109 634 krooni. Tulumaksu osas leidis maakohus, et kannatanu sai varjatud maksunõudest teada küll 28.02.2008, kuid intressinõue summas 298 025 krooni on esitatud samuti kuni 08.02.2005. Maakohus märkis, et õigustatud on kogu maksuvõlalt intressi sissenõudmine alates 01.07.2002 (enne seda kuupäeva on laekumata maksusummalt arvestatud intressid tunnistatud Riigikohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks) kuni maksunõudest teadasaamiseni käibemaksu osas ja kuni 08.02.2005 tulumaksu osas. N.B kaitsja taotles 03.09.2008 esitatud taotluses kriminaalasja käigus tekkinud õigusabikulude väljamõistmist summas 233 127,88 krooni riigilt, kuna N.B mõisteti Riigikohtu otsusega osaliselt õigeks, ning tsiviilhagi arutamisega kaasnenud õigusabikulude väljamõistmist. Maakohus jättis kaitsja eelnimetatud taotluse rahuldamata, kuna leidis, et taotlus on esitatud hilinenult ja KrMS-s ettenähtud menetluskorda järgimata. Maakohus märkis, et N.B otsus

tema süüdimõistmise kohta jõustus Riigikohtu 28.01.2008. otsusega ja asi saadeti maakohtule uueks arutamiseks vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Olukorras, mil taotlust ei esitatud kriminaalasja sisulise arutamise käigus, vaid peale osaliselt õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist, ei teki riigil KrMS-ist tulenevat kohustust hüvitada õigeksmõistetule tema poolt kantud menetluskulud. Siinkohal viitas maakohus ka Riigikohtu lahenditele 3-1-1-70-08 ja 3-1-1-78-08. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu N.B kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ühtlasi taotleb kaitsja menetluskulude kindlaksmääramist ja menetluskulude väljamõistmist. Kaitsja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Maakohus ei ole arvestanud kaitsja seisukohtade ja tõenditega, mis on viinud maakohtu ebaõigetele järeldustele. Olulise rikkumisena märgib kaitsja veel tõendite hindamata jätmise või väära hindamise. Lisaks on maakohtu otsus tuvastatu ja järelduste osas vastuoluline ning ebaloogiline. Kaitsja toob välja asjaolu, et hageja muutis 02.10.2008 oma hagi, mis kaitsja hinnangul sisuliselt tähendab hagist loobumist. Kaitsja arvates ei saanud hageja 08.10.2008 istungil esitada uut hagi ega nõuet suurendada (eeldusel, et seda saab nõude suurendamisena käsitleda), mistõttu tulnuks maakohtul lähtuda tsiviilhagi lahendamisel hageja 02.10.2008 esitatud nõudest. Maakohus nimetatud seisukohale arvamust ei ole andnud, mistõttu rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Lisaks leiab kaitsja, et maakohus ei ole lähtunud Riigikohtu lahendis 3-1-1-60-07 toodud seisukohtadest, milles on väljendatud üheselt, et „seega on võimalik esitada maksukuriteo toimepanija vastu nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas.“ Samas nõustub kaitsja maakohtu selgitustega, mis suures osas toetuvad eelnimetatud Riigikohtu lahendil, kuid on seisukohal, et lõppjäreldustes on maakohus siiski ebaõigele järeldusele jõudnud. Kaitsja hinnangul on maakohus tuvastanud pealiskaudselt, vääralt ja tõendeid hindamata hageja asetamise olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Esmalt märgib kaitsja, et vara (masinad ja seadmed) osas ei ole esitatud kohtule ühtegi tõendit, mistõttu on maakohus lugenud tõendatuks paljasõnalise väite. Ühtlasi ei ole maakohus viidanud, milline vara ja millises väärtuses olemas oli. Teisalt, kui ka OÜ-l N.B Pesukaru oleks olnud vara ja see oleks võõrandatud maksuvõla katteks, on kaitsja hinnangul loogiline, et OÜ-l N.B Pesukaru ei oleks olnud võimalik oma põhitegevust jätkata ja omakorda raha arvelduskontole tekitada, millest maksuvõlga tasuda. Kaitsja juhib tähelepanu, et rahaliste vahendite osas on maakohus teinud põhimõttelise vea. Tegeliku olukorra taastamisel tulnuks maksu tasumiseks “kulunud” raha jooksvalt igakuiselt ka olemasolevast rahast maha lahutada, kuna N.B Pesukaru OÜ kontol ei olnud lõpuks rahalisi vahendeid. Kaitsja möönab, et esimestel kuudel võis olla võimalik maksukohustuse täitmine, kuid välistab selle kogu maksuvõla osas, kuna raha polnud sellises summas, et sellega ka maksuvõlga kustutada. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja, et OÜ N.B Pesukaru deklareeritud majandustegevus ei võimaldanud kasumit summas 1 842 350 krooni ega ka summas 1 486 474 krooni ning seda ei väida ka hageja. Deklareerimata käibest (Nordea kontole laekunud raha miinus 355 876 krooni, mis maksti Hansa- ja Ühispanga kontole) tehti väljamaksed N.B-le , st ühelgi juhul ei saanud jääda üle raha, mida maksta hagejale, kuna sellist raha lihtsalt ei tekkinud ja vastupidist väita oleks ilmselt ebaloogiline. Kaitsja hinnangul on maakohus teinud arvutusvea, tuvastades, et N.B võttis Nordea Panga kontolt kokku 1 842 350 krooni, millest osaliselt kandis Hansa- ja Ühispanga kontodele. Nimelt on 355 876 krooni nn “rahalise kattena” võetud arvesse Nordea ja teiste pankade

arvelduskontode näol. Kaitsja arvates on see väär, kuna tegemist on erinevatel kontodel olnud ühe ja sama rahasummaga. Kaitsja hinnangul on vastuoluline ja ebaloogiline maakohtu järeldus, mille kohaselt on Nordea Panga kontolt välja võetud 1 486 474 krooni osas leidnud tõendamist, et selle summa kohta ei ole esitatud mingeid kuludokumente, ning sellest tehtud järelduse, et sellega oleks OÜ-l N.B Pesukaru olnud võimalik maksukohustust täita. Tegemist on summadega, mille süüdistuse kohaselt omastas N.B . Maakohus on sisuliselt asunud seisukohale, et maksuvõlglasest äriühingu juhatuse liige või aktsionär peavad enda isiklikest vahenditest äriühingu võlgu tasuma. See ei ole ilmselgelt õige. Maakohus on jätnud hindamata tõendid äriühingu maksevõimelisuse kontrollimisel. Siinkohal märgib kaitsja, et äriühingu maksevõime mõõdupuuks ei ole mitte raha hulk, vaid äriühingu lühiajaliste kohustuste suhe lühiajalistesse aktivatesse (mille hulka kuulub ka raha). Kaitsja arvates pidanuks seaduse õigeks kohaldamiseks jätma tähelepanuta ka hageja poolt esitatud “analüüsi” järeldused OÜ N.B Pesukaru maksevõimelisuse kohta, kuna viidatud analüüs on olulise puudusega. Kuigi hageja on väidetavalt OÜ N.B Pesukaru 2000 aasta majandusaasta aruandele ja rahade liikumisele 2001-2002 tuginedes leidnud, et OÜ N.B Pesukaru oli maksevõimeline ka hiljem, on hageja jätnud “analüüsis” kajastamata OÜ N.B Pesukaru lühiajalise kohustuse maksuvõlgade osas (süüdistuses märgitud maksusumma, sellelt arvutatav intress ning intressilt tasumisele kuuluv tulumaks) ning kuluna (omamata tähendust, kas tegemist oli ettevõtlusega seotud või mitteseotud kuluga) Nordea kontolt välja võetud sularaha. Samuti ei ole analüüsis võetud arvesse tegevusega seotud kulutusi. Viidatud summade kajastamine muudab kaitsja hinnangul oluliselt lõppjäreldust OÜ N.B Pesukaru maksevõime osas. Ühtlasi juhib kaitsja tähelepanu, et hageja ei esitanud oma analüüsi toetavaid tõendeid, mistõttu on hageja käsitlus paljasõnaline. Maakohus on maksuvõla osas viidanud õigesti MKS §-le 32, kuid teinud eksliku järelduse viidatud sätte intressi puudutavas osas. Kaitsja rõhutab, et intressiarvestus algab mitte haldusakti (maksuotsuse) tegemisest, vaid maksu tasumisele järgnevast päevast ning seda toetab ka

MKS § 115.

Kaitsja viitab Riigikohtu 3-3-1-32-99 otsusele ning leiab, et selle valguses on oluline, millal sai maksuhaldur teada asjaolust, et N.B Pesukaru OÜ on jätnud maksud deklareerimata ja tasumata. Eelviidatud sätete ja Riigikohtu lahendi valguses ei ole oluline, et maksuotsus läbiks kohtuliku kontrolli, kuna haldusakt (revisjoniakt ja maksuotsus) jõustub selle adressaadile teatavaks tegemisest (HMS § 61 lg 1). Kuigi maakohus ei ole oma järelduse põhistamisel viidanud materiaalõiguse normile, mis muudab otsuse motiveerimatuks, näitab kaitsja arvates maakohtu järelduste ekslikkust ja vastuolulisust viide kriminaalasjas andmete tuvastamisele. N.B ülekuulamisel 08.02.2005 ei tuvastanud hageja midagi enamat, kui ta oli juba varem tuvastanud (teada saanud) ning kaitsja hinnangul oli hiljemalt 06.02.2003 hagejale kõik maksuvõlaga seotud asjaolud teada ja viidatud kuupäeva kandva revisjoniaktiga nr. 4-04/3STE tuvastatud. Kaitsja leiab, et hageja teadis igal juhul ka enne 10.10.2002, et OÜ N.B Pesukaru on varjanud käivet ja jätnud maksud tasumata, kuna 10.10.2002 toimunud revidentide ja kostja vahelise vestluse käigus revidendid sellele otseselt viitasid ning palusid esitada Nordea konto väljavõtted järgmiseks päevaks, mida kostja ka tegi. Kriminaal- ega kohtumenetluses ei saanud hageja maksuvõla kohta rohkem teada, kui 06.02.2003 revisjoniaktis tuvastas. Asjaolu, et kohus pidas osaliselt maksunõuet õigusvastaseks, ei muuda õiguspärasest maksunõudest teada saamise fakti olematuks. Siinkohal on kaitsja seisukohal, et maakohus ei ole arvestanud ning jätnud põhjendamata, miks ei tule arvestada Riigikohtu otsusest 3-1-1-60-07 tuleneva seisukohaga. Maakohtu seisukohad seoses maksuvõla sissenõudmisega on hageja tegevusetuse õigustamiseks otsitud. Üksnes ühele krediidiasutusele korralduse tegemine ja seda ka oluliselt väiksemas mahus kui olemasolev maksuvõlg, ei kinnita kaitsja arvates, et hageja oleks endast kõik teinud maksuvõla sissenõudmiseks. Samuti on paljasõnaline väide, et likvideerimismenetluses nõude esitamine ei oleks tulemust andnud. Kaitsja on seisukohal, et juba nõude kehtivuse seisukohast tulnuks nõue likvideerimismenetluses esitada. Nõude esitamata jätmisega minetas hageja õiguse ka kostjalt võla tasumist nõuda. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu, et otsuses puudub igasugune analüüs ja tõendite hindamine perioodi osas 2005 kevad kuni hagi rahuldamiseni.

Kaitsja tsiteerib Riigikohtu praktikat, mille kohaselt tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil õigusliku aluseta üleantu tagastamist, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kaitsja hinnangul oleks hagejal olnud võimalik oma õigusi kaitsta aktiivse osavõtu puhul OÜ N.B Pesukaru likvideerimismenetlusest või pankrotimenetluse algatamisel. Alusetu ja paljasõnaline on kaitsja arvates maakohtu järeldus, nagu kasutanuks kostja kõiki võimalusi, et takistada maksuvõla sissenõudmist. Asjaolu, et OÜ N.B Pesukaru vaidlustas maksuotsuse ja hilisemalt täiendava teabenõude, ei saa olla maksuvõla sissenõudmist takistavaks asjaoluks. Olukorras, kus hageja ei ole tundud huvi maksuvõla sissenõudmise vastu OÜ-lt N.B Pesukaru, vaid on oodanud, millisele seisukohale asub kohus kriminaalmenetluses, ei saa kostjale süüks panna. Oluline on kaitsja arvates siinkohal asjaolu, et kuni tänase päevani ei ole hageja astunud samme enda nõude maksmapanekuks OÜ N.B Pesukaru suhtes. Kuna seda ei ole tehtud, annab see ka kostjale ning OÜ-le N.B Pesukaru kinnituse sellest, et hagejal sellist kavatsust ei ole. Siinjuures pole oluline, millisel põhjusel on hageja jätnud seadusest (MKS § 14) tulenevad kohustused täitmata. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele 3-1-1-60-07 ja 3-4-1-8-02 ning leiab viimatinimetatud lahendi valguses, et intressi selle sanktsiooni osas väljamõistmine kolmandalt isikult ei oleks põhimõtteliselt õige, kuna sisuliselt tähendab see ühe isiku suhtes määratud karistuse panemist teisele isikule. Siinkohal märgib kaitsja, et kohtumenetluses esitas ta ka andmed riigi rahaliste vahendite keskmise tasuvuse osas (Eesti Panga andmetel oli riigi kõrgeim finantstulu määr aastatel 2002 kuni 2005 3,07-2,32% aastas), kuid maakohus jättis õigusvastaselt sellele hinnangu andmata, rikkudes oluliselt menetlusnorme. Ühtlasi on kaitsja seisukohal, et intressisumma on ebaõige tulenevalt pärast 01.07.2002 deklareeritavate maksusummade kajastamisega hagis. Lisaks ei ole kostja tõendanud intressinõude esitamist OÜ N.B Pesukaru vastu. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsusega ka õigusabikulude osas. Isegi kui pidada õigeks maakohtu seisukohta, et kostja karistust puudutavas osas on Riigikohtu 28.01.2008 otsusega kohtuotsus jõustunud, ei saa jätta tähelepanuta, et tsiviilhagi puudutavas osas menetlus jätkus esimeses astmes. Kaitsja hinnangul on ilmne, et nn vanadest kuludest (kaitsja poolt 03.09.2008 esitatud õigusabikulude taotlus) osa oli seotud hagiga. Ülejäänud kulud olid seotud asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus. Kuna hageja hagi vähenes menetluse käigus ca 4 miljonilt kroonilt 1,2 miljoni kroonini, st vähenemine on suurusjärgus 70%, siis tulnuks ka kohtukulude jaotus selles kindlaks määrata. Seda nii vana kui uue kohtukulu osas. Samas on kaitsja seisukohal, et asjaolu, et karistust puudutavas osas on otsus jõustunud, ei välista see jätkunud menetluse raames kohtukulude väljamõistmist terves ulatuses. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanu esindaja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, mida ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1. Kuna apellatsioonis on kaitsja taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks, analüüsib ringkonnakohus vastavalt KrMS §-le 341,

kas käesolevas kriminaalasjas esinevad alused kriminaalasja tagasisaatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks. KrMS § 341 lg 1–2 järgi tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 1 järgi või KrMS § 339 lg 2 järgi üksnes juhul, kui rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada. Seega tuleb kriminaalasja tagasi saatmise taotluse lahendamisel kontrollida ringkonnakohtul võimalike kriminaalmenetlusnormide olulisi rikkumisi. Riigikohtu 28.01.2008 lahendiga kriminaalasjas 3-1-1-47-07 saadeti kriminaalasi tsiviilhagi osas maakohtule uueks arutamiseks. Seetõttu arutatakse käesoleval juhul kriminaalasja üksnes tsiviilhagi osas. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Sellest lähtuvalt juhindub ringkonnakohus ka TsMS §-st 656 lg-st 2, mis sätestab menetlusõiguse normi rikkumise tagajärjena asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise alused. Apellatsioonis ei ole kaitsja detailsemalt väidetavate menetlusnormide rikkumistega seonduvat avanud, mistõttu palus ringkonnakohus istungil kaitsjal eraldi selgitada, milliseid menetlusnormide rikkumisi ta silmas peab ja mis tingib vajaduse tagastada kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Sellekohaseid põhjendusi kaitsja vaidlustes ei esitanud.

Nähtuvalt 15.04.2005 koostatud tsiviilhagist, koosnes hageja nõue käibemaksust juulist 2000 kuni novembrini 2002 summas 360 183 krooni, millele lisandus intress summas 215 505 krooni, ja tulumaksust juulist 2000 kuni novembrini 2002 summas 692 420 krooni, millele lisandus intress 419 606 krooni (10 kd, tl 89–90). 02.10.2008 esitatud hageja selgituses tulumaksu osas palub hageja N.B-lt välja mõista tulumaksu summas 522 275 krooni, millele lisandub intress summas 298 025 krooni (12 kd, tl 84–88), ning 08.10.2008 esitatud selgituses käibemaksu osas palub hageja välja mõista käibemaksu summas 438 385 krooni, millele lisandub intress summas 109 634 krooni (12 kd, tl 99–101). Seega on hageja täpsustatud tsiviilhagiga vähendanud nõuet N.B vastu, mistõttu puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks pidanuks maakohus tsiviilhagi läbi vaatama suuremas ulatuses, kui seda hageja tegelikult lõpuks taotlenud on. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks viidata TsMS §-le 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida esitatud ei ole. Sellest tulenevalt on maakohus õigustatult tsiviilhagi lahendamisel võtnud aluseks 02.10.2008 ja 08.20.2008 esitatud täpsustavad nõuded ning ei ole väljunud hageja poolt esitatud nõuete piiridest, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul maakohus rikkunud ka menetlusõigust.

vastutus jagatakse maksukohuslase ja kuriteo toimepannud isiku vahelistes sisesuhetes, mis riigi poolt maksunõude sissenõudmises puutumust ei oma. Samas on kohtupraktikas jaatatud riigil tekkinud kahju olemasolu olukorras, kus maksunõue on juhatuse liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu vahepeal muutunud täielikult või osaliselt väärtusetuks ja selle tõttu ei ole riigil võimalik maksumaksjalt maksunõuet sisse nõuda. Sellisel juhul esineb põhjuslik seos juhatuse liikme deklaratsioonikohustuse rikkumise ja riigil tekkinud kahju vahel. Sellest tulenevalt on mittesissenõutava maksunõude puhul, mis on tekkinud pärast 01.07.2002, põhjendatud lähtuda VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et juuli 2002 tekkinud tulumaksukohustuse ja käibemaksukohustuse sissenõudmisel on maksunõude materiaalõiguslikuks aluseks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et apellatsioonist nähtuvalt on kaitsja samastanud eelanalüüsitud eelduse – riigi teadasaamine varjatud maksunõudest – maksuvõlaga. Sellest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti viidanud MKS §-le 32, mille kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Õige on kaitsja seisukoht, et maksuvõlg tekib maksukohustuse tekkimisele järgnevast päevast, kuid maksumaksja juhatuse liikme deklaratsioonikohustuse rikkumise tõttu ei ole riigil olnud võimalik maksuvõlga kindlaks teha. Seega on oluline kahju väljamõistmise puhul hinnata, millal sai riik varjatud maksunõudest teadlikuks, st millal tuvastati maksuvõla tekkimise aeg, alus ja suurus.

ega deklareerinud Nordea pangast sularahas väljavõetud raha, mitte omastamises. Siinkohal viitab ringkonnakohus TsK § 222 lg-le 2 ja VÕS § 127 lg-le 1 ning rõhutab, et kahju hüvitamise eesmärgist tulenevalt tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sellest tulenevalt on õige kaitsja väide, et Nordea pangast N.B poolt väljavõetud rahalisi vahendeid ei ole võimalik maksekohustuse sissenõudmise hindamise juures arvestada, kuid oluline on siinjuures see, et vastavat asjaolu on juba arvestatud (13 kd, tl 124–130).

Kaitsja märgib, et kuna menetlus jätkus esimeses astmes, on ilmne, et nn vanadest kuludest osa oli seotud tsiviilhagiga ja ülejäänud kulud olid seotud asja teistkordse läbivaatamisega maakohtus. Lisaks rõhutab kaitsja, et haginõue vähenes suurusjärgus 70%, mistõttu tulnuks ka kohtukulude jaotus kindlaks määrata nii nn vana kui ka uue kohtukulu osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kriminaalmenetluskulude väljamõistmise kohta ning märgib vaid täiendavalt, et kuigi tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses järgitakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, tuleb nende kohaldamisel järgida, et need ei oleks vastuolus KrMS sätetega. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetluskulude osas tuleb lähtuda KrMS-i regulatsioonist, mistõttu on õige maakohtu seisukoht, mis tugineb Riigikohtu praktikal ja KrMS sätetel, et kaitsjal tulnuks esitada taotlused enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ning hilisemad taotlused rahuldamisele ei kuulu.

Tiit Lõhmus

Einar Vene

Maarika Kuusk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.