Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

neli korda näoga vastu põrandat, peale seda haaras jalgadest ja lohistas kannatanut mööda toa põrandat, painutas kannatanu jalgu pea juurde, kägistas kaelast ja hakkas jalgu laiali painutama ja samal ajal lõi tugevalt ja korduvalt kannatanut häbeme piirkonda, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ja sealhulgas suurt valu ning tervisekahjustusi – verevalumid silma piirkonnas ja laubal.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

Kaitsja esitades KrMS § 66 lg 1, §62, §68 lg 5 sisu leiab, et vaatamata sellele, et T. K. oli üle kuulatud tunnistajana, on kaheldav, et T.K. on selles kriminaalasjas seadusest tulenev tunnistaja menetlusseisund. Vahetu tõendi allikas - R. K. - on kannatanuna nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus asja läbivaatamisel üle kuulatud. Tunnistajana ülekuulatud T. K. ei ole ise vahetult tajunud tõendamiseseme asjaolusid, tal puudub seos menetluse esemeks oleva kuriteo, samuti süüdistatava isikuga. Kohus on aga lugenud kohtuotsuses 30.06.2007 aasta kuriteoepisoodi toimepanemise tõendatuks, tuginedes olulisel määral just T. K. ütlustele. Sellega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on rikkunud tõendite hindamise põhimõtet, mille kohaselt kohtuotsusest peab nähtuma, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab. Kohtuotsuse kohaselt on 30.06.2007 episood tõendatud tervisekaardiga. Tõendite analüüs selle kuriteoepisoodi osas puudub ja kohtu siseveendumuse kujundamine ei ole jälgitav ega arusaadav. Tervisekaart ei saa olla tõendite vaba hindamise põhimõtte järgimisel teiste tõenditega ( nt kannatanu ütlused) kogumis hinnatavaks tõendiks. Kohus on otsuses märkinud, et süüdistusest saab tõendatuks lugeda vaid neid episoode ja selles mahus, millistes kannatanu ütlusi kinnitavad teised tõendid. Nagu eelnevast nähtub, ei kinnita kannatanu ütlusi 30.06.2008 kuriteoepisoodi osas ükski muu tõend. Väide, et Tauri Pikpoomi süü selles episoodis on tõendatud kannatanu ütluste, tunnistaja T. K. ütluste ja tervisekaardiga on ebaõige. Tauri Pikpoomi süüdimõistev otsus selles osas põhineb ainult kannatanu ütlustel. Seega on selle episoodi osas tegemist kohtu poolt nenditud „sõna-sõna vastu“ tõenditega, kuna süüdistatava ja kannatanu ütlused on vastuolulised ja sündmuse pealtnägijad puuduvad. 30.06.2008 kuriteoepisood on tõendamata ja see tuleb süüdistusest välja jätta. Väär on kohtu järeldus 26.12.2007 aasta episoodi tõendatuse osas. Kohtu järeldus selle episoodi tõendatuses rajaneb kannatanu ja E. L. ütlustel. Kannatanu ütluste kohaselt oli E.L. isik, kes kuritarvitas alkoholi. Seda fakti kinnitas kohtus ka T.Pikpoom. E.L. ütluste kohaselt kasutas ta kohtueelsel uurimisel tunnistajana ülekuulamisel tema abikaasa (kannatanu ema) märkmeid. Kohus pidas neid märkmeid põhjendatult mittelubatavateks tõenditeks. Tunnistaja L. poolt mittelubatavate tõendite alusel antud ütluste usaldusväärsus on kaheldav. Kohtu järeldus nagu oleks 26.12.2007 episood tõendatud lisaks kannatanu ütlustele tunnistaja L. ütlustega on väär. L. ei saanud muuhulgas enda ütlustest lähtudes näha kannatanu väidetavat pikalipaiskamist süüdistatava poolt. Tauri Pikpoomi süü 26.12.2007 a episoodis on tõendamata ja tema süüdimõistmine rajaneb ainult kannatanu vastuolulistel ütlustel. Kaitsja palub juhindudes KrMS §-st 318, 319, 321, 338 p 3, 339 lg 1 p 7 ja 339 lg 2, 340 lg 2 p 1 tühistada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 20.jaanuari 2011 a kohtuotsus Tauri Pikpoomi süüdimõistmises KarS § 121 järgi ja teha uus otsus, millega mõista Tauri Pikpoom õigeks.

Otsuse järeldustest ja põhjendustest tuleneb, et otsustavaks asjaoluks tsiviilhagi rahuldamata jätmisel on mitte apellandi tervisekahjustuse fakt vaid tervisekahjustuse ulatus ja selle ja süüdistatava käitumise vahel põhjusliku seose tõendamatus. Kohus ei andnud hinnangut kannatanu väidetele füüsilisest ja hingelisest valust ja üleelatud kannatustest, tekitatud traumadest ja heaolu ja elukvaliteedi langusest, mis tekitati süüdistatava poolt 26.12.2007 ja 30.06.2008 episoodidega. Kannatanu toob ära VÕS § 130 lg 2 sätestatu ja leiab, et selle alusel tuleb süüdlaselt välja mõista mõistlik summa ja kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ei sõltu tervisekahjustuse või kehavigastuse ulatusest. Neid saab arvestatakse kahjusumma suuruse kindlakstegemisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

§ 341 lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks, mitte aga apellandi poolt taotletud õigeksmõistva otsuse tegemise. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja etteheitega, et maakohus pole süüdistatava ütlusi arvestanud. Faktiliselt on maakohus arvestanud ühe tõendina ka süüdistatava ütlusi, kes on eitanud temale süüksarvatud kuritegude toimepanemisi. Sellisele järeldusele annab alust tõsiasi, et kuigi kannatanu andis kogu süüdistuse sisu kinnitavaid ütlusi, on kohus kuuest süüdistuses esitatud kuriteoepisoodist lugenud tõendatuks vaid kaks ja on andnud T. Pikpoomi tegevusele ka süüdistusest erineva juriidilise hinnangu. Maakohus on otsuses põhjendanud miks ta leidis, et kogu süüdistuse mahus pole T.Pikpoomi süüline käitumine tuvastatud. Samuti on esitanud oma põhjendused ja analüüsinud tõendeid, millede kogumile toetuvalt on tõendatud kahel juhul kannatanu väärkohtlemine. Kõik kahtlused, mida polnud võimalik kõrvaldada, on kohus tõlgendanud süüdistatava kasuks.

30.06.2008 kuriteo toimepanemise on kohus lugenud tõendatuks kannatanu ja tunnistaja T.K. ütlustega ning kannatanu patsiendikaardil kajastatuga. Kolleegium, toetuvalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-67-10 märgitule, leiab, et patsiendikaart on dokumentaalne tõend, mis annab teavet kannatanu tervislikust seisundist, seega sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Samas aga teo toimepanija ja toimepanemise asjaolude suhtes patsiendikaardil sisalduv teave, mis on kaardile kantud kannatanu ütluste alusel, on kohtus arvestatav vaid kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega on tõendiks antud juhul patsiendikaardil sisalduvad andmed R. K. tervisliku seisundi kohta / 1 kd. t.lk. 19-20/, muuhulgas sellest, et 01.07.2008 aastal oli kannatanul parema silma kohal hematoom. Kannatanu ristküsitluse käigus tervisekaardile märgitud ütluste avaldamist ei taotletud, mis annab aluse järelduseks, et vastuolu kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste ja patsiendikaardil sisalduva vahel menetluspooled ei tuvastanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega tunnistaja T.K. poolt antud ütluste tõendina käsitamise kohta. Nimelt on maakohus süüdistust kinnitava tõendina hinnanud tunnistaja T.K. ütlusi sellest, et kannatanu R. K. on tema patsient. 01.07.2008 aastal käis R. K. tema vastuvõtul ja tal oli hematoom parema silma kohal. Kaitsja taotluse alusel avaldati tunnistaja ristküsitluse käigus patsiendikaardil tema poolt märgitu. Tunnistaja kinnitas ka istungil kaardile kantu õigsust. Seega on T.K. ütlused kannatanul näos hematoomi olemasolust 01.07.2008 nii kannatanu ütlusi ja süüdistust kinnitav tõend sellest, et kannatanut oli näkku löödud. Kannatanu poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli teda löönud T.Pikpoom. Kolleegiumil puudub alus selles osas kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada. Apellani viited KrMS § 68 lg-le 5 pole antud juhul puutumuses tunnistaja poolt antud ütlustega R. K. hematoomi olemasolust kuna ütlus on antud tunnistaja poolt vahetult nähtust aga mitte kannatanu poolt temale edastatust. Teise isiku näkku löömine, mille tagajärjel tekib hematoom on käsitatav KarS § 121 ettenähtud koosseisulise tunnusena, valu tekitanud tervise kahjustamisena.

arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Samas ei pea kohus omal algatusel koguma tõendeid hüvitise suurust mõjutada võivate asjaolude kohta. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Maakohus jättis mittevaralise kahju nõude rahuldamata põhjendusega, et tervisekahjustuse ulatuse ja süüdistatava käitumise vahel põhjuslik seos puudub ja 500 tuhat krooni pole proportsionaalne kahe väärkohtlemise episoodiga. Samas on aga maakohus lugenud tuvastatuks T.Pikpoomi õigusvastase käitumisega kannatanule füüsilise valu tekitamise ja ka tervise kahjustamise, kuid jätnud selle eest mõistliku summa ilma igasuguse põhistuseta välja mõistmata. VÕS § 1043 näeb ette õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise ja nimelt kehtestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Antud juhul on tuvastatud T.Pikpoomi süüline käitumine kannatanu R. K. suhtes kahel korral vägivalla kasutamises ning võttes aluseks tuvastatud ja tõendatuks loetud süüdistuse mahu on tuvastatav ka põhjuslik seos tema tegevuse ja kannatanule tekitatud valu ja vigastuse vahel. Seega oli kohtul seaduslik alus ja ka kohustus kindlaks määrata mõistlik rahaline hüvitis, mida süüdlane kannatanule peab maksma. Vaidlustatud otsusega tuvastatud tervisekahjustus, hematoom silma ümber ning maha paiskamine ja juustest kinnihoidmine on kindlasti valu tekitavad ja hematoom ka pikema aja vältel, kuid kahjustused pole jäävad või sellised, mis tugevasti mõjutaksid kannatanu edasist elukvaliteeti. Samas võib selline süüdlase käitumine tekitada kannatanul teatava hirmutunde, mis võib olla takistuseks vähemalt mingi aja jooksul suhete loomisel. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt kannatanu- apellandi poolt ringkonnakohtus taotletud 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot pole aga kooskõlas hüvitise määramisel arvestatavate asjaoludega ning on vastuolus ka kohtupraktikaga. Kolleegium viitab lahenditele nr 2-05-2202, kus oli samuti tegu peksmisega ja seda jõhkramal viisil võrreldes käesoleva süüdistusega ja hüvitise suuruseks määrati 15 000 krooni, nr 2-04442 kus oli perevägivalla juhtum ja hüvitiseks oli 2000 krooni, nr 1-08-18076 röövimisel kehavigastuste tekitamise eest mõisteti hüvitiseks 7500 krooni. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul tõendatuks loetud vägivallategude eest saab lugeda mõistlikuks hüvitamisele kuuluvaks rahasummaks 1500 eurot.

vähendamise kohta. Maakohus on kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele ning selles osas pole otsust vaidlustatud, et kogu süüdistuse mahus pole T.Pikpoomi süüline käitumine tõendatud. Seega on maakohus süüdistuse mahtu vähendanud, kuid otsuse resolutiivosas selline järeldus ei kajastu. Ringkonnakohtul on võimalik selline minetus kõrvaldada ja T.Pikpoom nendes episoodides õigeks mõista.

IVI KESKÜLA

JULIA KATŠKOVSKAJA

URMAS REINOLA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.