Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

Seega P.I , olles isikuks, kes on varem toime pannud vargusi ja röövimise pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud süstemaatiliselt s.o. varguse ehk kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 9 järgi.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

Ei saa jätta tähelepanuta, et isiku karistamise aluseks on ennekõike tema teosüü. P.I-le jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et teda ei ole võimalik mõjutada edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest teisiti kui reaalse karistuse kohaldamisega. Ta ei ole andnud kohtule ennast õigustavaid ütlusi ega püüdnud oma süüd vähendada. P.I leiab, et tema allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Kui kohus oleks arvestanud õigesti tema isikulisi parameetreid, siis on võimalik, et selle tulemusel oleks tehtud teistsugune otsus. Ta on isikuks, kes on asunud võõrutusravile, olles eelnevalt ravi ootel. Probleemid on ka lähisuhetes, kuna tema elukaaslane on sattunud keerulisse olukorda ning vajab tema tuge. P.I kinnitas, et karistuse kohaldamisel on võimalik teda mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest leebema karistusega. Riigikohtu otsuse 3-1-1-99-06 kohaselt peab kogu karistusõiguslik regulatsioon olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab, et karistusõiguse mistahes sätete puhul on võimalik tõstatada küsimust selle sättega võimaldatava põhiõiguste riive kohasusest, tarvilikkusest ja mõõdukusest. Apellatsioonikohus on KrMS § 340 lg 1 kohaselt kohustatud tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

süüdlasele

liitkaristuse

mõistmisel

ebaõigesti

kohaldanud

Riigikohus on korduvalt sedastanud oma otsustes ( vt nt 3-1-1-26-08, 3-1-1-13-11), et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi. KrMS § 65 lg 1 kehtestab, et kui süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus KrMS § 64 sätestatud korras. Eelmise otsusega täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Vaidlustatud kriminaalasjas olid kuriteod toime pandud 08.10.2010 ja 27.10.2010 aastal. P.I on aga süüdi tunnistatud 29.10.2010 aasta Harju Maakohtu otsusega ja karistatud lühimenetluse sätteid kohaldades 3 kuu ja 10 päevase vangistusega. Seega vaidlustatavas kriminaalasjas käsitletud kuriteod olid toime pandud enne kohtuotsuse tegemist teises kriminaalasjas. Seetõttu tulnuks KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud ja KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud liitkaristus KarS § 65 lg-s 1 sätestatust tulenevalt liita P.I-le Harju Maakohtu 29. oktoobri 2010. a otsusega mõistetud lühendatud karistusega, s.o 3 kuu ja 10 päevase vangistusega. Maakohus mõistis KarS 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud ja 4 päeva vangistust, karistusaja alguseks luges 1. veebruari 2011 ehk kohtuotsuse kuulutamise päeva. Seega, kuigi kohus on märkinud, et arvestab karistusest maha eelmise otsusega ärakantud karistuse, pole kohus faktiliselt mõistetud liitkaristusest, 1 aasta 8 kuud, ühtegi päeva maha arvanud. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 65 lg 1 alusel tuleb kohaldades prokuröri poolt taotletud kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise põhimõtet, lugeda Harju Maakohtu 29.10.2010 aasta otsusega mõistetud 3 kuud ja 10 päeva vangistust kaetuks käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega ja mõista liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. Kuna süüdistatav pole pärast kinnipidamist 27.10.2010 aastat enam vabaduses viibinud, tuleb temale mõistetud karistusaja alguseks lugeda eelmise otsusega määratud karistusaja algus ehk 27.oktoober 2010 nagu on süüdistatav oma apellatsioonis ka taotlenud. Selline kohtlemine on kooskõlas ka ülaltoodud Riigikohtu lahendis esitatud põhimõttega.

Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. P.I-le oli esitatud süüdistus ja ta oli süüdi tunnistatud ka KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KarS § 200 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse. KarS § 4 lg 2 kehtestatu alusel on tegemist esimese astme kuriteoga, ehk toimepandu raskusaste ei anna alust süüdlase tingimisi karistusest vabastamiseks. Apellandid on leidnud, et kohus ei ole arvestanud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega ega asjaoluga, et P.I kinnitas, et rohkem ta kuritegusid toime ei pane. Vastupidiselt ülanimetatule on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava süü suurusega ja karistust kergendava asjaoluna on ka arvestanud tema puhtsüdamliku kahetsusega. P.I on enne käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritud kuritegude toimepanemisi kriminaalkorras korduvalt karistatud, ta on süüdi tunnistatud 10 korral. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatav oma käitumisega, järjepidevalt kuritegude toimepanemistega andnud aluse järelduseks, et P.I poolt antud lubadus, hoiduda kuritegude toimepanemistest on paljasõnaline ning selline lubadus ei anna alust tema tingimisi karistusest vabastamiseks. P.I on võimalus pärast karistuse ärakandmist näidata, et ta on tõepoolest asunud õiguskuulekale teele ega pane enam uusi kuritegusid toime. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatav enda apellatsioonis on seadnud kahtluse alla kannatanu ja tunnistajate ütluste õigsuse ja väitnud, et kannatanut ta ei löönud ning seoses väiksema süü suurusega palunud teda tingimisi karistusest vabastada. Vastavalt maakohtu istungi protokollile on süüdistatav olnud nõus lühimenetlusega, ehk kriminaalasja materjalide alusel asja arutamisega, ta pole enda ülekuulamist palunud, on täielikult, süüdistuse kogumahus end süüdi tunnistanud, sealhulgas kannatanu J.P. rusikaga näkku löömises/ t.lk. 182-184/. Selline asjaolu ja süü tunnistamine on maakohtule andnud seadusliku aluse arvestada karistuse mõistmisel kergendava asjaoluga, puhtsüdamliku kahetsusega. Süü osaline eitamine esmakordselt alles apellatsioonis ei anna alust veendumuseks, et süüdistatava hinnang toimepandule oleks muutunud kriitilisemaks või et ringkonnakohtul oleks alust veelgi enam arvestada puhtsüdamliku kahetsusega. Kaitsja väide, et karistuse mõistmisel pole arvestatud süüdlase isikuga, ei anna alust P.I tingimisi karistusest vabastamiseks. Süüdistatava enda käitumine näitab, et vaid varguste toimepanemistega isik enam ei piirdunud vaid tema poolt toimepandu muutus raskemaks, kannatanu suhtes on kasutatud ka vägivalda. KarS § 200 lg 1 näeb ette kahe kuni kümneaastase vangistuse. Maakohus on süüdlasele mõistnud karistuseks 2 aasta 6 kuulise vangistuse, ehk praktiliselt sanktsiooni miinimummääras. KarS § 199 lg 2 järgi on süüdlasele mõistetud vaid 9 kuuline vangistus ning see karistus on loetud KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel raskemaga kaetuks. Seega on juba üheteistkümnendat korda kohtu ees seisev varas, kes pole eelmistest karistustest mingeid järeldusi teinud, jäänud järjekordse varguse eest täielikult karistamata.

Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et P.I on üle 30 korra ka väärteokorras karistatud, rahalised nõuded on tema enda ütluste kohaselt tasumata. Ka selline käitumine näitab negatiivset suhtumist õiguskorda. Samuti on tegemist narkootilisi aineid tarbiva isikuga, seega ei ole ta isikuks, kes sobib kriminaalhooldusele. Samuti on teda varem juba tingimisi karistusest vabastatud, kuid ta ei ole edukalt katseaega läbinud vaid on toime pannud kuriteo. Seega tema isikuandmed annavad aluse tõdemuseks, et antud juhul on süüdlase isikut arvestades kohus väga leebe karistuse mõistnud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et tegude toimepanemise tehioludes ega ka süüdlase isiku osas pole tuvastatavad mingid erilised, märkimisväärsed asjaolud, mis annaksid seadusliku aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Sellistele asjaoludele ei viidata ka apellatsioonides.

Maakohus on aga P.I-lt välja mõistnud sundraha 417,03 eurot, ehk on juba sisuliselt jätnud osa menetluskuludest riigi kanda. Menetluskulude täielikku riigi kanda jätmist seadus ette ei näe, seega pole alust süüdlase poolt esitatud taotluse rahuldamiseks.

IVI KESKÜLA

JULIA KATŠKOVSKAJA

MALLE PREIMER

Parandatud 13 04 2011 määrusega

RESOLUTSIOON

Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 07. aprilli 2011 aasta otsuse nr 1-11-846 põhiosas tehtud viga, lugedes otsuse p. 7 KrMS § 65 lg 1 ja KrMS § 64 asemel õigeks KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 . Määrus kuulub lahutamatu osana Tallinna Ringkonnakohtu 07. aprilli 2011 aasta otsuse nr 111-846 juurde.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.