Kohtulahend

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

-

13.07.2004 AS Sampo Pank kasuks summas 669 000 krooni, mille tagatisel väljastas AS Sampo Pank laenu summas 446 000 krooni, millest 421 000 krooni kanti OÜ Kinnisvarainvest kontole ja 25 000 krooni S.T kontole. S. Boitsovi ülalkirjeldatud tegevuse tagajärjel jäi M.K, kes regulaarselt tasus kinnisvara väljaostmise lepingu järgi makseid kuni 2004. aasta septembrini kaasaarvatult, ilma võimalusest saada tagasi omandiõigus korterile asukohaga XXXXXXXX. Eelkirjeldatud moel sai S. Boitsovi tegevuse tulemusel varalist kasu OÜ Kinnisvarainvest, kes omandas M.K lt välja petetud korteri, ning M.K kandis varalist kahju summas 480 000 krooni. KarS § 345 lg 1 järgi tunnistati S. Boitsov süüdi võltsitud dokumendi kasutamises eesmärgiga omandada õigusi. 2003.a augustis pöördus G.J (endine J) S. Boitsovi poole palvega aidata tal vormistada kõik vajalikud dokumendid, et ta saaks endale osta liisinguga korteri aadressil XXXXXXXXXXXXXX. S. Boitsov oli teadlik, et G.J l puudub püsiv regulaarne sissetulek, mis oli üheks liisingu saamise eelduseks. G.J palvel vormistas S. Boitsov liisingutaotluseks vajalikud dokumendid, sh lisas liisingutaotlusele võltsitud 07.08.2003. aasta palgatõendi, mis kinnitab, et G.J töötab OÜ V ja omab 10 000 krooni suurust brutotöötasu kuus. Tegelikkuses G.J OÜ V ei ole töötanud ega sealt töötasu saanud. G.J ja S. Boitsov, olles eelnevalt ühiselt kokku leppinud, et S. Boitsov tagab kõigi liisingu saamiseks vajalike dokumentide esitamise, esitasid (G.J ise või tema soovil S. Boitsov) 11.08.2003 AS-le Swedbank Liising (varem AS Hansa Liising Eesti) liisingu saamise taotluse XXXXXXXXXX asuva korteri omandamiseks ja lisasid sellele S. Boitsovi poolt üle antud võltsitud OÜ V palgatõendi. Oma eelkirjeldatud ühise ja kooskõlastatud tegevusega lõid G.J ja S. Boitsov AS-le Swedbank Liising ebaõige ettekujutuse sellest, et G.J l on liisingulepingu sõlmimiseks piisav legaalne sissetulek. Võltsitud dokumenti kasutasid S. Boitsov ja G.J eesmärgiga omandada G.J l õigus sõlmida AS-ga Swedbank Liising liisingleping ja saada oma valdusesse ülalnimetatud korter väärtusega 420 000 krooni. Teist korda pöördus G.J (endine J) S. Boitsovi poole 2004.a augustis palvega aidata tal vormistada vajalikud dokumendid, et G.J saaks suurendada liisingulepingu nr XXXXXXXX alusel välja makstud liisingusummat 100 000 krooni võrra, et korterit aadressil XXXXXXXXXXXXXX remontida ja osta sinna mööblit ja tehnikat. S. Boitsov oli teadlik, et G.J l puudub püsiv regulaarne sissetulek, mis oli üheks liisingu saamise ja suurendamise eelduseks. G.J palvel vormistas S. Boitsov taotluseks vajalikud dokumendid, sh lisas liisingutaotlusele võltsitud 10.08.2004. a palgatõendi, mis kinnitab, et G.J töötab OÜ J ja tema netotöötasu moodustab 9800 krooni kuus. Tegelikkuses G.J OÜ J ei ole töötanud ega sealt töötasu saanud. G.J ja S. Boitsov, olles eelnevalt ühiselt kokku leppinud, et S. Boitsov tagab kõigi täiendava liisingu saamiseks vajalike dokumentide esitamise, esitasid (G.J ise või tema soovil S. Boitsov) 10.08.2004. a AS-le Swedbank Liising (varem AS Hansa Liising Eesti) taotluse suurendada liisingusummat XXXXXXXXXX asuvasse korterisse mööbli ja tehnika ostmiseks ning lisasid sellele S. Boitsovi poolt üle antud võltsitud OÜ J palgatõendi. Oma eelkirjeldatud ühise ja kooskõlastatud tegevusega lõid G.J ja S. Boitsov AS-le Swedbank Liising ebaõige ettekujutuse sellest, et G.J l on liisingusumma suurendamiseks piisav legaalne sissetulek. Võltsitud dokumenti kasutasid S. Boitsov ja G.J eesmärgiga omandada G.J l õigus sõlmida AS-ga Swedbank Liising varem mainitud liisingulepingu lisa, mille alusel sai G.J AS-lt Swedbank Liising lisaks 100 000 krooni mööbli ja tehnika ostmiseks. KarS § 121 järgi tunnistati S. Boitsov süüdi teise inimese tervise kahjustamises löömise ning valu ja kannatusi tekitanud kehalises väärkohtlemises, mis seisnes selles, et tema viibides 17.05.2008. a kella 21.00 paiku XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX asuvas majas, korduvalt tõukas ja korduvalt lõi lahtise käega rinna piirkonda oma endist abikaasat A.G, mille tagajärjel A.G kukkus. Lisaks sellele surus ta oma käsivarrega A.G kaelapiirkonnast vastu seina, põhjustades A.G le valu ja kannatusi ning kahjustades tema tervist.

3(7)

KarS § 120 järgi tunnistati S. Boitsov süüdi tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, mis seisnes selles, et tema 24.09.2009. a ajavahemikul kella 08.30 – 09.00 ähvardas Tallinnas, teekonnal XXXXXX oma endist abikaasat A.G „happega üle valada ja et tulevad inimesed, kes murravad tema kondid“, järgnes A.G le trollibussi ja kõndides järgi kesklinnas kuni XXXXXXX asuva ülekäigurajani kordas ähvardusi A.G tervise kahjustamiseks. A.G l oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna S. Boitsov oli juba eelnevalt käitunud tema suhtes agressiivselt ja teda kehaliselt väärkohelnud, tekitades sellise tegevusega A.G s reaalse hirmutunde oma elu ja tervise pärast.

4(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISKOHT

Boitsovi

apellatsioonis

viidatud

võimalikel

5.1 Apellatsioonis märgitakse, et kohtuotsuse järeldused ei vasta kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele. Apellandi selline väide kujutaks endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, st kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist näiteks juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud S. Boitsovi õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud väga veenvad põhjendused S. Boitsovi süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta selles süüdistuses süüdi tunnistatud. Seega kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuses vastuolu puudub. Siinjuures osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 2007. a otsuses nr 3-1-1-106-06 väljendatud seisukohale, mille kohaselt nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ongi käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. 5.2 Veel leiab apellant, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused tema süüdimõistmise kohta. Ka see väide kujutaks endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mille kohaselt kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegiumi hinnangul on apelleeritud kohtuotsuses tõendeid väga põhjalikult analüüsitud, sealhulgas süüdistatava S. Boitsovi ütlusi omavahel ja koostoimes teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kohtuotsuses on süüdistatava ja kaitsja kaitseversioonidele kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega vastatud. Riigikohtu praktika selles küsimuses on jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (näiteks

5(7)

5.4 S. Boitsov leiab oma apellatsioonis, et KarS § 120 ja § 121 järgi ei olnud talle süüdistust esitatud, kuid kohus mõistis ta vaatamata sellele ebaseaduslikult süüdi. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et 25. veebruaril 2010. a oli koostatud S. Boitsovi suhtes süüdistusakt süüdistuses KarS § 120 ja § 121 järgi (IX köide lk 1-5). 8. juuni 2010. a kohtumäärusega anti S. Boitsov selles süüdistuses kohtu alla (IX kd tl 15). Lisaks sellele oli 23. märtsil 2010. a koostatud süüdistusakt S. Boitsovi süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1,2 ja § 345 lg 1 - § 22 lg 3 järgi (IX kd tl 18-22) ning 8. juuni 2010. a kohtumäärusega anti ta selles süüdistuses kohtu alla (IX kd tl 33). Pärast seda ühendati 8. juuni 2010. a kohtumäärusega mõlemad kriminaalasjad ühiseks menetlemiseks (IX kd tl 16). Harju Maakohtu 2. detsembri 2010. a kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör esitas S. Boitsovile muudetud süüdistuse KarS § 209 lg 2 p 1,2,3 ja § 345 lg 1 kelmuse ja palgatõendi võltsimise osas (IX kd tl 105). Süüdistust ei muudetud KarS § 120 ja § 121 järgi, sest S. Boitsov oli end nende tegude toimepanemises täielikult süüdi tunnistanud ning kuriteo kvalifikatsiooni osas kohtumenetluse pooltel vaidlusi ei olnud. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium S. Boitsovi apellatsiooni väitega, et talle ei ole KarS § 120 ja § 121 järgi süüdistust esitatud.

6(7)

VÕS § 127 lg-s 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Internetiportaali www.city24.ee andmetel on käesoleval ajal sarnaste korterite hind 44 000 56 881,37 eurot (vähemalt 688 450 krooni). Seega juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, siis oleks kannatanule praegu kuulunud korter väärtusega vähemalt 44 000 eurot. Kohtuotsusega kannatanu kasuks välja mõistetud 480 000 krooni (24 085,84 eurot) moodustab kõigest 55% samaväärse korteri maksumusest, mistõttu selle summaga ei ole võimalik taastada kuriteo toimepanemisele eelnenud olukorda. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni väitega, et kohus on rahuldamisele kuuluva tsiviilhagi suuruse kindlaksmääramisel ebaõigesti lähtunud omandi ülemineku hetkel kehtinud korteri hinnast. 7.2 Maakohus leidis, et kuna M.K sai S. Boitsovilt 150 000 krooni laenu, millest 27 000 krooni maksis tagasi, siis tuleb tagastamata jäänud 123 000 krooni kahjuhüvitisest maha arvestada. Kohtukolleegium ei jaga seda seisukohta. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitiselt tuleb maha arvestada igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kriminaalasja materjalide ja S. Boitsovile esitatud süüdistuse kohaselt sai kannatanu M.K laenu juriidiliselt isikult OÜ-lt B.G. Investeeringud & Areng, kellele ta tegi kuni 2004. a septembrini lepingujärgseid tagasimakseid. Korteri on aga kannatanult välja petnud S. Boitsov, mitte OÜ Investeeringud & Areng. Seega kannatanu M.K poolt saadud laen ei ole vaadeldav kelmuse tagajärjel saadud kasuna, vaid kannatanu ja Investeeringud & Areng vahel sõlmitud laenulepinguna. Seetõttu märgitakse kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu apellatsioonis põhjendatult, et tegelikult lasub kannatanu M.K l siiani kohustus tagastada OÜ-le Investeeringud & Areng ülejäänud osa 2003. a saadud laenust. Kuigi OÜ Investeeringud & Areng ei ole saamata jäänud laenu kannatanult siiani sisse nõudnud, ei muuda see kõnealust rahalist kohustust kasuks, vaid tähendab üksnes seda, et võlausaldaja ei ole soovinud oma õigusi realiseerida. Arvestades eeltoodut leiab kohtukolleegium, et maakohus on tagastamata jäänud laenu kannatanu M.K kasuks välja mõistetud kahjuhüvitisest põhjendamatult maha arvanud. 7.3 Seega kuulub kannatanu M.K tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamisele summas 46 007,53 eurot (719 861,50 krooni), mis koosneb korteri maksumusest 44 738, 15 eurot (700 000 krooni) ja täitekuludest 1269,38 eurot (19 861,50 krooni).

Meelika Aava

Sten Lind

Paavo Randma

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.