Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 20. detsember 2024
Tsiviilasja number
2-23-14957
Tsiviilasi
Geiti Vaheri hagi Loora Viljasaare vastu 5000 euro, kahjuhüvitise ja viivise saamiseks Loora Viljasaare vastuhagi Geiti Vaheri vastu 972 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. mai 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Geiti Vaheri apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
5973 eurot 86 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Geiti Vaher (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kristjan Okas Kostja (vastustaja) Loora Viljasaar
XXXXXXXXXXXX),
lepinguline vandeadvokaat Nele Tammemäe
Asja läbivaatamine
(isikukood esindaja
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. mai 2024. a otsus osas, milles maakohus jättis Geiti Vaheri hagi täies ulatuses rahuldamata ning rahuldas Loora Viljasaare vastuhagi Geiti Vaheri vastu. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Geiti Vaheri hagi Loora Viljasaare vastu 789 euro 75 sendi ulatuses ning jätta Loora Viljasaare
vastuhagi Geiti Vaheri vastu rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Lugeda Tartu Maakohtu 27. mai 2024. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Rahuldada Geiti Vaheri hagi Loora Viljasaare vastu osaliselt.
2.Mõista Loora Viljasaarelt Geiti Vaheri kasuks välja 789 eurot 75 senti. Muus osas jätta Geiti Vaheri hagi Loora Viljasaare vastu rahuldamata.
3.Jätta Loora Viljasaare vastuhagi Geiti Vaheri vastu täies ulatuses rahuldamata."
4.Jätta Geiti Vaheri poolt hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud 50% ulatuses Loora Viljasaare kanda ning 50% ulatuses Geiti Vaheri enda kanda ning muud menetluskulud mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda.
5.Määrata kindlaks Loora Viljasaare poolt Geiti Vaherile hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista Loora Viljasaare Geiti Vaheri kasuks välja maakohtu menetluse ja apellatsioonimenetluse menetluskulude (riigilõiv) katteks 595 eurot.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt (595 eurot) tuleb Loora Viljasaare tasuda Geiti Vaherile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Geiti Vaher (hageja) esitas 20. oktoobril 2023 Tartu Maakohtule Loora Viljasaare (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 5000 eurot, kahjuhüvitise 789 eurot 75 senti ja viivise 184 eurot 11 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda.
Hageja ja kostja sõlmisid 31. mail 2021 müügilepingu (leping). Kostja kohustus selle alusel andma hagejale üle emase hobuse Charetta ASK (mära) ja hageja kohustus maksma kostjale mära eest tasu 11 500 eurot. Kostja kinnitas lepingus, et mära on kvaliteetne ja sellel ei ole varjatud puudusi. Hageja tasus ostuhinna ja sai seejärel 1. juunil 2021 mära valduse. Hageja ostis mära nii võistlushobusena kui ka järglaste saamiseks. Hageja soovis mära järglaste müügist saadava rahaga katta mära ostmise ja ülalpidamise kulusid. Kostja rikkus oluliselt müügilepingut, kuna andis hagejale üle varjatud puudustega mära. Mära ei hakanud 2022. a mais indlema. Hageja alaealine laps, kes mära kasutas, pöördus
11.mail 2022 kostja poole ja palus selgitada, miks mära ei indle. Kostja kinnitas hageja lapsele, et mära ei innelnud ka tema omandis. Kostjale teadaolevalt oli märale tehtud operatsioon. Kostja uuris asja ja vastas 2022. a mais hageja lapsele, et mära on lõigatud ja ta ei indlegi. Loomaarst vaatas 14. märtsil 2023 mära üle ja kinnitas, et märal puuduvad suguorganid. Mära ei ole seetõttu võimeline järglasi saama. Märal puudusid suguorganid juba mära hagejale üleandmise ajal. Puudus ei tulene hagejast. Kostja teadis juba enne lepingu sõlmimist, et mära ei indle ning et talle on tehtud operatsioon (märal on armid). Kostja ei teavitanud lepingu sõlmimisel sellest hagejat. Kostja kinnitas vastupidiselt, et mära on kvaliteetne. Kostja on käitunud hageja suhtes seega pahauskselt. Hageja teatas kostjale mära puudustest mõistliku aja jooksul. Tegemist on varjatud puudusega. Märal ei saanud emaka ja munasarjade puudumist tuvastada eriteadmiste ja vahenditeta. Puudusest teatamise mõistlik aeg algas seega sellest, kui hageja sai loomaarsti kinnituse puuduse olemasolu kohta, s.o 24. märtsist 2023. Hageja teatas kostjale puudusest
19.juunil 2023, s.o 2,5 kuud hiljem. See on mõistlik aeg puudustest teatamiseks. Isegi, kui kohus peaks leidma, et teatamine ei toimunud mõistliku aja jooksul, on hilinemine mõistlikult vabandatav. Kostja teadis, et mära ei indle ja et talle on tehtud operatsioon. Kostja kinnitas hagejale, et mära on kvaliteetne. Hageja tugines kostja kinnitusele. Hageja teatas kostjale puudustest mõistliku aja jooksul ega venitanud sellega põhjendamatult. Hageja esitas 19. juunil 2023 kostjale hinnaalandamise avalduse. Hageja soovib alandada hinda vähemalt ühe varsa müügihinna, s.o 5000 euro ulatuses. Hageja nõudis kostjalt 5000 euro tagastamist 10 päeva jooksul alates hinnaalandamise avalduse saamisest. Kostja keeldus 21. juunil 2023 hagejale 5000 euro hüvitamisest. Mittekohase täitmise väärtust ei ole võimalik määrata. Hageja pöördus valdkonna asjatundjate poole, et selgitada välja, mis on mära ja ruuna hinnavahe. See ei õnnestunud. Kohus peaks määrama mittekohase täitmise väärtuse seega ise. Hageja nõuab kostjalt 5000 euro tasumisega viivitamise eest viivist seaduses sätestatud määras alates 1. juulist 2023 kuni 20. oktoobrini 2023 kokku 184 eurot 11 senti. Hageja nõuab kahjuna kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Hageja kasutas õigusabi oma õiguste väljaselgitamiseks, kostjale hinnaalandamise avalduse esitamiseks ja kostjale vastamiseks. Õigusabikulud on 789 eurot 75 senti. Need on rikkumisega põhjuslikus seoses.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas ka vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitise 972 eurot, viivise
28.juunist 2023 kuni vastuhagi esitamiseni 44 eurot 62 senti ja viivise kahjuhüvitiselt seadusjärgses määras vastuhagi esitamisele järgnevast päevast kuni hüvitise tasumiseni. Hageja ei saa mära puudustele enam tugineda, kuna ta ei teatanud nendest mõistliku aja jooksul. Märad indlevad vahemikus (märts-) aprill kuni oktoober igakuiselt. Hageja pidi 2021. a suve lõpuks seega aru saama, et mära ei indle. Hageja tütar võttis 11. mail 2022
kostjaga ühendust ja uuris, miks mära ei indle. Kostja vastas, et mära ei innelnud ajal, mil mära oli kostja valduses, ja lubas asja uurida. Kostja sai 2022. a mais mära eelmiselt omanikult teada, et mära on steriliseeritud. Kostja teavitas sellest hageja tütart. Hageja pöördus loomaarsti poole alles kaks aastat pärast mära ostmist. Hageja viivitas sellega põhjendamatult, kuna loomaarstide järjekorrad on 2–3 nädalalt. Hageja sai hiljemalt 2022. mais teada, et mära ei saa järglasi. Nõuete esitamise mõistlik aeg hakkas sellest ajast kulgema. Hagejal oli tegelikult võimalik saada puudusest ka varem teada. Mära puusadel on Taanis tehtud operatsioonist kaks armi. Need on visuaalselt nähtavad. Hagejal oli võimalik mära ostmisel teostada tervisekontroll, kuid ta ei teinud seda. Kui hobune ostetakse järglaste saamise eesmärgil, teostatakse ostueelne tervisekontroll. Hageja esitas nõude kaks aastat pärast lepingu sõlmimist ja aasta pärast mära suguvõimetusest teada saamist. Hageja ei teatanud kostjale mära puudustest mõistliku aja jooksul. See ei ole vabandatav. Hageja ei tõendanud hinna alandamise eeldusi, s.o kohase ja mittekohase täitmise väärtusi. Hageja ei tõendanud, et neid ei ole võimalik kindlaks määrata. Mära müügihind oligi keskmisest hinnast oluliselt madalam. Võistlusspordiks aretatud märade ja ruunade hinnad ei erine. Võistlusspordi hobuse hinda ei mõjuta järglaste saamise võimalikkus. Kuna hageja põhinõue ei ole põhjendatud, ei ole seda ka hageja kahjuhüvitise ja viivise nõue. Kostja esitas vastuhagi, kuna hageja tekitas kostjale alusetute nõuete esitamisega kahju. Kostja pidi kandma kohtuväliseid õigusabikulusid, et hageja nõudele vastata. Õigusabikulu on 972 eurot. Kostja andis hagejale tähtaja 28. juunini 2023 õigusabikulude tasumiseks. Kostja nõuab õigusabikulude tasumisega viivitamise eest seadusjärgset viivist.
3.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja ei esitanud kostjale kohtuväliselt alusetut nõuet. Nõue ei ole hilinenud. Hageja ei vastuta kostja kohtuväliste õigusabikulude eest. Isegi, kui kostja nende eest vastutaks, on kostja õigusabikulud põhjendamatult suured.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus jättis 27. mai 2024. a otsusega hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi, mõistis hagejalt kostja kasuks välja kahju 972 eurot, viivise alates 28. juunist 2023 kuni 14. novembrini 2023 summas 44 eurot 62 senti ja viivise 972 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15. novembrist 2023 kuni nõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 3064 eurot koos viivisega. Hageja nõuab kostjalt hinna alandamist. Hageja ja kostja ei vaidle lepingu sõlmimise üle. Pooled vaidlevad, kas hinna alandamise materiaalsed eeldused on täidetud ja kas hageja teatas kostjale mära lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Mära vastas lepingutingimustele. Hageja ei tõendanud, et ta oleks enne mära ostmist avaldanud, et lepingu tingimuseks on mära võimekus saada varssasid. Hageja ei tõendanud, et pooled oleksid enne lepingu sõlmimist rääkinud mära täiendavast tervisekontrollist või et hageja oleks kostjalt mära varssade saamise võimekuse kohta küsinud. Hagejal puudus VÕS § 14 lg 2 mõttes seega äratuntav oluline huvi teabe vastu, kas mära saab varssasid. Huvi puudumist kinnitab see, et mära oli lepingu sõlmimise ajal kaheksa-aastane ja hageja pöördus loomaarsti poole alles 24. märtsil 2023. Hageja ei tõendanud, et märal olid selle hagejale üleandmise ajal puudused, mis välistasid mära eesmärgipärase kasutamise. Tõendatud on, et hageja soovis mära osta üksnes treenimiseks ja võistluseks.
Kostja ostis mära 10. juulil 2019 Taanist. Ta müüs selle 28. mail 2021 hagejale. Kostja sai mära steriliseerimisest teada pärast seda, kui hageja tütar selle kohta temalt 11. mail 2022 küsis. Hageja oli sellest vestlusest teadlik. Hageja pidi 2022. a mais aru saama, et mära ei saa varssasid. Hageja esitas hinna alandamise avalduse kostjale aga alles 19. juunil 2023. Hageja ei esitanud kostjale hinna alandamise nõuet mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 mõttes. Hageja on kaotanud õiguse tugineda lepingutingimustele mittevastavusele. Hagejal ei olnud õigust esitada hinna alandamise avaldust VÕS § 220 lg 3 järgi hilinenult. Hageja seisukoht, et kostja kallutas hagejat lepingu sõlmimisele ega käitunud heas usus, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja tegi enne lepingu sõlmimist märale sugupuu ja saavutuste kohta taustauuringu. Hageja käis enne lepingu sõlmimist treeneriga mära kahel korral vaatamas. Hea usu põhimõte kehtib nii hagejale kui ka kostjale. Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, jääb hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Vastuhagi tuleb VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel rahuldada. Kostja poolt kohtueelses staadiumis õigusabi kasutamine oli mõistlik. Õigusabikulud on põhjendatud. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada, jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Hageja ostis kostjalt emase hobuse. Maakohus ei selgitanud, kuidas saab emakata mära olla vähemalt keskmise kvaliteediga. Keskmine kvaliteet eeldab, et asjal või loomal on kõik osad olemas. Maakohtu seisukoht, et ostja peab müüjale avaldama, mida ta soovib kaubaga teha, on arusaamatu. Märalt järglaste saamine on mära elu loomupärane osa. Hageja ei pidanud eraldi välja tooma, et ta soovib mära kasutada selleks, milleks teda tavaliselt kasutatakse. Maakohtu väited mära vanuse kohta on arusaamatud. Hobune on kaheksa aastaselt viljakuse keskpunktis. Hageja ostis mära nii ratsaspordiga tegelemiseks kui ka järglaste saamiseks. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Hageja lapse väiteid mära ostmise eesmärgi kohta ei saa hagejale omistada. Kostja teadis puudusest. Kostja teadis, et mära ei indle ja talle oli tehtud operatsioon, kuid ei teatanud lepingu sõlmimisel sellest hagejale. Kostja käitumine on pahatahtlik. Hageja teavitas kostjat lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Hageja lapsele esitatud teave ega tehteavaldus ei ole hagejale kätte toimetatud. Maakohus ei tuvastanud, millal hageja sai puudustest teada. Maakohtu järeldus, et hageja sai puudustest teada 13 kuud enne nõude esitamist on seega põhjendamatu. Hageja selgitas, miks ta pöördus loomaarsti juurde nii hilja. Hageja ei ole eriteadmistega. Hobuste innaaeg kestab sügiseni. Ta ei pidanud kohe aru saama, et see, et mära ei indle, ei ole ühekordne anomaalia, vaid on tõsisem tervislik probleem. 2022. a kestis innaaeg veel 4–5 kuud. Kui innaajal indlemist ei toimunud, on vaja 2–3 kuud, et koguda mära tervisliku seisundi kohta teavet. Märal emaka puudumine ei ole puudus, mida keskmine inimene on võimeline ise tuvastama. Ta vajab selleks eriteadmisi ja -varustust. Kostja teadis, et märal olid armid. Kostja ei juhtinud lepingu sõlmimisel sellele hageja tähelepanu. Kostja varjas seega puudust. Kostja pahatahtliku käitumise tõttu ei saa öelda, et hageja ei saa enam mära puudustele tugineda.
Hageja palus määrata mittekohase täitmise väärtuse kohtul. Hageja tõendas, et tal ei õnnestunud määrata suguvõimega ja suguvõimetu hobuse hinnavahet. Eestis ei ole hobuste ega teiste loomade turuväärtuse hindamisega tegelevaid eksperte ega ettevõtteid.
Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Võistlushobuse müümisel ei saa eeldada, et järglaste mittesaamine on lepingu rikkumine, kui selles ei ole kokku lepitud. Hobuse tiineks jäämine sõltub paljudest asjaoludest, mida müüja ei saa mõjutada. Hageja soovis mära treenimiseks ja võistlemiseks. Mära eesmärgipärane kasutamine ei ole välistatud. Kostja ei ole olnud pahatahtlik. Kostja oli lepingu sõlmimisel 18-aastane. Tal ei olnud eelnevat hobuste müümise kogemust. Hageja oli teinud märale eelnevalt tasutauuringu. Hageja väited selle kohta, et ta ei märganud märal olevaid arme, ei ole usutavad. Hageja laps võistles märaga kuu pärast mära ostmist. Mära pidi olema selleks ajaks pügatud ja ta armid nähtavad. Hageja ootas mära suguvõimetusest teadasaamisest üle aasta, kui nõude esitas. Hageja oleks saanud lasta mära eksperdil varem üle vaadata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, milles maakohus jättis hageja hagi kostja vastu täies ulatuses rahuldamata ning rahuldas kostja vastuhagi hageja vastu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi kostja vastu 789 euro 75 sendi ulatuses ning jätab kostja vastuhagi rahuldamata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 22).
8.Maakohus on pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerinud õigesti. Hageja nõue põhineb tasutud müügihinna alandamisel (VÕS § 112) – hageja nõuab sellest lähtuvalt kostjalt ülemäära tasutu (5000 euro) tagastamist. Lisaks on hageja esitanud nõude kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 alusel (koosmõjus VÕS § 128 lg-ga 3). Viivisenõude rahuldamise aluseks saaks olla VÕS § 113 lg 1.
9.Müügilepingu järgi võib ostja VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel alandada ostuhinda, kui on täidetud järgmised põhilised materiaalsed eeldused: müügileping on kehtiv; müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle puudustega asja (vt ka VÕS §-d 77 ja 217); müüja vastutab asja puuduse eest ning müüja ei ole puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (VÕS § 112 lg 5, § 224 p-d 1 ja 2) (nt RKTKo 08.02.2012, 3-2-1-156-11, p 18). Maakohus tuvastas otsuses järgmised vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud:
Hageja ostis kostjalt 28. mail 2021 emase hobuse Charetta ASK (sünd. 14. märtsil 2013, ERL ID-nr EE208225113, mikrokiip nr. 208210000487153). Müügilepingu punktis 3 kinnitas müüja (kostja), et kaup on kvaliteetne ja temale teadaolevalt ei esine sellel varjatud vigu. Ostja (hageja) kinnitas, et ta on kauba üle vaadanud ja tal ei ole pretensioone müüjale ostetud kauba suhtes. Ühtegi muud erikokkulepet hobuse omaduste kohta lepingus ei ole.
Müüdud hobune ei ole võimeline saama järglasi (hobune on sündinud ilma emaka ja munasarjadeta).
Hageja on teinud avalduse ostuhinna (11 500 eurot) alandamiseks 5000 euro ulatuses põhjusel, et müüdud hobune ei ole võimeline saama järglasi.
Eelnimetatud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ning lahendamisel.
10.Poolte vahel on vaidlus eelkõige selle üle, kas esinesid hinna alandamise materiaalsed alused ning kas hageja teatas kostjale hobuse lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Pooled vaidlevad selle üle ka apellatsioonimenetluses.
11.VÕS § 77 lg 1 järgi peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Müügilepingu alusel ostjale üleantav asi peab VÕS § 217 lg 1 järgi vastama lepingutingimustele, mh kvaliteedi ja kirjelduse osas. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi (VÕS § 217 lg 2 p 1); kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2).
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et lepinguese ei ole puudustega VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldustega, et puudusi ei ole ka VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses. 12.1 Nagu märgitud, ei vasta asi VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi lepingutingimustele ka siis, kui see ei sobi otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Asja materjalide põhjal on iseenesest õige maakohtu järeldus, et lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimistel ei olnud poote vahel jutuks hobuse võimekus saada varssasid. Samas ei saa järglaste saamise võimekust pidada ringkonnakohtu arvates selliseks omaduseks, milles tulnuks lepingus eraldi kokku leppida. 8-aastase emase hobuse ostmisel võis ostja eeldada, et loom on võimeline saama järglasi ning vastupidine tuleks eraldi kokku leppida. Seejuures ei ole määrav, kas hagejal oli algusest peale huvi hobuselt varssade saamiseks või tekkis see huvi hiljem. 12.2 Ringkonnakohus märgib, et müüdud hobune olnuks puudusteta, kui hageja oleks hobuse ostnud üksnes võistlemiseks, sellisel juhul sobiks hobune ostja poolt silmas peetud kasutuseesmärgiks (VÕS § 217 lg 2 p 2 esimene juhtum). Kostja on menetluses ka väitnud, et hageja soovis osta hobuse üksnes võistlemiseks, kuid tõendid seda kostja väidet ei kinnita. Hageja tütar on Instagrami suhtlusrakenduses 2022. a mais, seega pärast müügilepingu sõlmimist, toimunud vestluses kostjaga küll märkinud, et peamine eesmärk oli ostetud hobusega ikka sporti teha (dtl 78). Samas ei pruukinud hageja tütar hageja kõiki kavatsusi hobuse otsmisel teada ning samuti puudus kostjal selline teadmine hageja kavatsustest müügilepingu sõlmimise ajal. 12.3 Seega ei ole kostja müüjana ringkonnakohtu arvates oma kohustusi kohaselt täitnud, kostja andis hagejale üle puudustega lepingueseme VÕS § 77 ja § 217 lg 2 p 2 tähenduses.
13.Kostja vastutab kõnealuse puuduse eest, st kostja vastutust välistavaid asjaolusid ringkonnakohtu arvates ei esine.
1.Müügilepingus (dtl 18) ei ole kostja vastutust piiravaid kokkuleppeid. Teistsuguste kokkulepe puudumisel vastutab müüja VÕS § 218 lg 1 järgi asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Ringkonnakohus märgib, et müüja vastutab sõltumata sellest, kes puuduse põhjustas ja kas müüja sellest puudusest ise teadis. VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei vastustaks müüja juhul, kui puudus tulenes ostjast. Samuti võiks müüja vastutus olla VÕS § 218 lg 4 välistatud juhul, kui ostja puudusest lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma (vt ka RKTKo 30.09.2015, 3-2-1-100-15, p 35 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Asja materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mille põhjal ostja (hageja) oleks pidanud puudusest teadma. Väidetavalt nähtavatest armidest hobuse külgedel ei saanud hageja mõistlikult teha järeldusi hobuse võimekuse kohta saada varssasid. Oma vastutuse välistamiseks on müüjal parim viis ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne teada anda.
2.Lisaks vabaneb müüja VÕS § 220 lg-te 1 ja 3 järgi vastutusest ka juhul, kui ostja ei teata müüdud asjal esinevast puudusest õigeaegselt pärast puuduse avastamist või selle avastama pidamist või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt. Ringkonnakohtu hinnangul kostja praegusel juhul sellele vastutusest vabanemise alusele tugineda ei saa, sest kostja ise pidi müügilepingu sõlmimisel teadma lepingutingimustele mittevastavusega seotud asjaoludest. VÕS § 221 lg 1 p 2 järgi võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Asja materjalidest nähtuvalt ostis kostja hobuse Taanist 10. juulil 2019 ja müüs hobuse hagejale 28. mail 2021. Seega kasutas kostja ise hobust enam kui 1,5 aastat (kuigi üksnes võistlemiseks) ning teadis, et hobune ei indle (dtl 21, 68). See pidanuks tekitama kostjas kui hobuse eelmises omanikus kahtluse, kas hobune on võimeline järglasi saama ning nendest kahlustest ka hagejat enne lepingu sõlmimist teavitama (VÕS § 14 lg-d 1 ja 2). Kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma (VÕS § 15 lg 4). Eelmärgitut arvestades ei ole oluline, kas hageja teavitas hagejat ilmnenud puudusest mõistliku aja jooksul või mitte.
14.Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 224 redaktsiooni p-de 1 ja 2 kohaselt ei võinud ostja ostuhinda alandada, kui müüja parandas või asendas asja lepingutingimustele vastava asjaga või kui ostja keeldus õigustamatult vastu võtmast müüja ettepanekut asja parandamiseks või asendamiseks. Hageja teavitas kostjat ilmnenud puudusest 19. juunil 2023 (dtl 25–28). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seejärel teinud ettepaneku müüdud hobuse asendamiseks, samuti ei ole kumbki pooltest väitnud, et selline asendamine olnuks võimalik.
15.Eelmärgitule vaatamata ei saa hageja nõuet enamtasutu tagastamiseks rahuldada, kuna hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid kohase ja mittekohase täitmise väärtuste kindlakstegemiseks, samuti pole hageja tõendanud, et kohase ja mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha.
1.Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mille ostja teostab avalduse tegemisega müüjale (VÕS § 112 lg 2 esimene lause). VÕS § 112 lg 3 kohaselt võib hinda alandama õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava
rahasumma, nõuda hinna alandamise korral ülemäära makstu tagastamist. Kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. VÕS § 112 lg 1 teise lause järgi määratakse kohase ja mittekohase täitmise väärtused kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaselt väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.
2.Eelnenust järeldub, et VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt peab hinna alandamisest tuleneva raha saamise nõude esitanud hageja üldjuhul esitama kohtule tõendid kohase ja mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemiseks. Juhul kui hageja soovib oma hagi põhjendamiseks tugineda ka VÕS § 112 lg 1 kolmandale lausele, peab ta kohtu ette tooma asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel saab kohus teha järelduse, et esineb VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukord, st kohase või mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha (vt RKTKo 17.02.2021, 2-17-12712/47, p-d 12, 13 ja 15). Maakohus on pooltele vastavat tõendamiskoormust ka selgitanud (dtl 116– 117).
3.Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid kohase ja mittekohase täitmise väärtuste kindlakstegemiseks. Samuti ei ole hageja ringkonnakohtu arvates tõendanud, et esineb VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukord. Hageja on esitanud üksnes Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi (ESHKS) 26. veebruari 2024. a e-kirja, kus on märgitud, et ESHKS tegevusvaldkonda ei kuulu hobuste väärtuste hindamine (dtl 127– 128). Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest kirjast järeldada, et kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa praeguses asjas täpselt kindlaks teha.
16.Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja on seostanud hinna alandamist 5000 euro ulatuses ühe varsa müügihinnaga, võiks tegu olla ka kahjunõudega, täpsemalt nõudega saamata jäänud tulu hüvitamiseks (VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 4). Samas ei ole nõue ka selliselt tõendanud, kuna asjas puuduvad tõendid hobusevarssade müügihindade kohta.
17.Põhinõude põhjendamatuse tõttu tuleb rahuldamata jätta ka hageja nõue viivise väljamõistmiseks (VÕS § 113 lg 1) nimetatud põhinõude (5000 eurot) summalt.
18.Kuna kostja on müügilepingut rikkunud ja vastutab rikkumise eest, saab rahuldada hageja nõude kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamiseks. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamine osutatud sätte alusel eeldab, et poolte vahel on kehtiv võlasuhe, võlgnik on oma kohustust rikkunud, vastutab selle eest ja võlausaldajale on tekkinud kahju, mis kuulub hüvitamisele (vt nt RKTKo 25.11.2015, 3-21-130-15, p 11 ja selles viidatud kohtupraktika). Senise kohtupraktika põhjal tuleb professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses pidada mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem VÕS § 115 lg 1 (või § 1043) ja § 128 lg 3 alusel hüvitatavateks. See aitab kaasa kokkuleppe saavutamisele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid (nt RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29). Hageja kohtumenetluseelsed kulud oma õiguste väljaselgitamiseks, hinnaalandamise avalduse koostamiseks ja kostja seisukohale vastamiseks kogusummas 789 eurot 75 senti (dtl 57, 58) on mõistliku suurusega. Kostja ei ole tõendanud, et hageja saanuks samaväärset
õigusabi oluliselt odavamalt. Kulud on põhjuslikus seoses kostja lepingurikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Kõnealuses osas kuulub hagi rahuldamisele
19.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendamatult rahuldanud kostja vastuhagi. Nagu eelnevalt märgitud, võivad kohtueelses vaidluses professionaalsele õigusabile tehtud kulud olla hüvitatavad, kuid seda eeldusel, et on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (nt RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-79-08, p 18). Kahju hüvitamise üldised eeldused ei ole kostja nõude puhul täidetud. Kohtu ette toodud asjaoludel ei ole hageja müügilepingut rikkunud, samuti ei esine lepinguvälise kahju hüvitamise aluseid. Ringkonnakohus jätab eeltoodud põhjustel kostja vastuhagi rahuldamata.
20.Ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Hagi osalise rahuldamise ning vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 162 lg-te 1 ja 4 ning § 163 lg 1 alusel hageja poolt hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud 50% ulatuses kostja kanda ning 50% ulatuses hageja enda kanda ning muud menetluskulud mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda. Ringkonnakohus märgib, et juhul kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, tuleks menetluskulude jaotamisel lähtuda eelkõige hageja nõuete rahuldamise proportsioonist. Samas ei takista see kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 11 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Praegusel juhul on kõik hageja nõuded samuti suunatud raha maksmisele ning nõuded jäävad suuremas osas rahuldamata, kuid ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt on kostja poolte vahel sõlmitud müügilepingut siiski rikkunud, andes üle puudustega lepingueseme. Lisaks on kostja esitanud vastuhagi, mis ei osutunud edukaks.
21.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud nii hagiavalduselt kui ka apellatsioonkaebuselt riigilõivu 595 eurot, kokku seega 1190 eurot. TsMS § 138 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on riigilõiv menetluskulu (kohtukulu). Asjas tuli riigilõivu riigilõivuseaduse § 59 lg 1 järgi tasuda lähtuvalt hagihinnast, mis raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse nõutava rahasummaga (TsMS § 124 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Seega on hageja poolt hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhjendatud ning vajalik menetluskulu, mis kuulub kostja poolt 50% ulatuses hüvitamisele. Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 595 eurot ning mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.
22.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.