1-10-2550/19 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

ning teine vanem lahkus kodust ning tema on jäänud üksi. Selleks, et toime tulla vähemalgi määral oli apellant sunnitud teostama süüdistusaktides kirjeldatud teod. Apellandi arvates ei ole kohus eelpool toodud otsust tehes arvestanud apellandi seisukohtadega, kuna sisuliselt rahuldas prokuratuuri taotluse karistuse määramiseks ega vähendanud seda. Röövimise episoodide osas jättis kohus arvestamata, et röövimiste käigus polnud tekitatud raskeid tervisekahjustusi; röövimised polnud toime pandud suuruses ulatuses; röövimised polnud toime pandud grupi või kuritegeliku ühenduse poolt; röövimised polnud toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades; röövimised polnud toime pandud sissetungimisega; röövimised polnud toime pandud näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil. Kohus ei arvestanud asjaolu, et apellant soovis vabatahtlikult hüvitada kannatutele tekitatud varalist kahju. Selleks oli apellant nõus võõrandama temale kuuluva korteriomandi. Apellandi seisukohalt tema puhtsüdamlik ülestunnistus ja siiras kahetsemine on jäetud kohtu poolt hindamata, kuna kohus pole sisuliselt vähendanud prokuratuuri poolt pakutud karistust. Kohus võiks arvestades süüdistava puhtsüdamlikku ülestunnistust ja siirast kahetsemist vähendades prokuratuuri pakutud liitkaristust 3 aastat 6 kuud vangistust, 3 aastale vangistusele. Kohus jättis põhjendamatult analüüsimata süüdistatava arvamuse, et teda võiks karistusest tingimisi vabastada ja allutada käitumiskontrollile. Apellant selgitab, et kui Tallinna Ringkonnakohus leiab, et on menetluslikult võimalik apellanti vabastada tingimisi ja allutada teda käitumiskontrollile, siis soovib apellant selle kohaldamist enda suhtes. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 318 lg.1, § 321 palub apellant tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse karistuse määramise osas. Teha uus kohtuotsus, millega M.S-i KarS § 200 lg.2 p.4 järgi ja karistada 3 aastase vangistusega. Vastavalt KarS § 64 lg.1 lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks lugeda 3(kolm) aastat vangistust. Kohaldades KrMS § 238 lg.2 sätteid vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda antud süütegude eest M.S liitkaristuseks 2(kaks) aastat.

Kolleegium leiab, et selline etteheide on asjakohatu. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Kohus arutab asja süüdistuse piirides ning tuvastatud süü suurus annab aluse karistuse mõistmiseks. Karistuse kergendamise aluseks ei saa olla fakt, et süüdistatavale pole inkrimineeritud raskemat kuritegu. Meelevaldne on apellandi seisukoht, et kohus pole karistuse mõistmisel arvestanud puhtsüdamliku kahetsusega. Kohus on sellise asjaoluga selgesõnaliselt arvestanud. Ebaõige ja vastuolus kohtuistungi protokollis kajastatuga on kaitsja viited prokuröri poolt taotletud karistuse vähendamata jätmisele. Kohtuistungi protokolli kohaselt on prokurör taotlenud süüdlase karistamist KarS § 200 lg 2 p 4 järgi 5 aastase vangistusega, kohus on aga mõistnud 3 aasta ja 6 kuulise vangistuse. Seega on kohus mõistnud süüdlasele palju leebema, 1 aasta 6 kuu võrra lühema vangistuse kui kohtuistungil taotles prokurör( t.lk. 124). Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-91-07 sedastatule, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega. Apellandi selgitusele kahju heastamise soovist märgib kolleegium, et KarS § 57 lg 1 p 2 näeb karistust kergendava asjaoluna tõepoolest ette kahju vabatahtliku hüvitamise. Samas on sellist asjaolu võimalik arvestada vaid juhul kui seda on faktiliselt ka tehtud. Vaid soov kahju hüvitamiseks, ilma vastava käitumiseta, pole karistust kergendava asjaoluna arvestatav. KarS 200 lg 2 sanktsioon näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. M.S on toime pannud kaks röövimise episoodi. Mõlemal korral oli kannatanuks naisterahvas. Kannatanutele tekitati füüsilist valu, tervisekahjustusi. Puudub vähimgi faktoloogia selleks, et süüdlasele oleks alust mõista kahe röövimise eest sanktsioonis ettenähtud minimaalne vangistus. Juba üks kuritegu annab aluse kolmeaastase vangistuse mõistmiseks ning seega on loogiline ja kooskõlas seadusega mõista kahe kuriteo eest rangem karistus. Mõistetud karistuse leevendamist ei tingi ka süüdlase isik. Tegemist on varem kuuel korral kriminaalkorras karistatud isikuga, seega järjepidevalt kuritegusid toimepaneva isikuga. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohus mõistnud süüdlasele väga leebe karistuse ning temale liitkaristuse mõistmisel absorptsiooniprintsiipi kohaldades on kohus sisuliselt jätnud ta 11 varguse toimepanemise eest karistamata. Mõistetud niigi leebet karistust veelgi leevendades ei vastaks mõistetud karistus süü suurusele ega poleks vastavuses ka karistuse eesmärkidega.

Kolleegium osutab Riigikohtu korduvates lahendites (vt RKKKo 3-1-1-14-02, 3-1-1-13804) märgitule, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Seega on ka ülalnimetatud apellandi etteheide asjakohatu. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult jõudnud järeldusele, et M.S-i tuleb karistada reaalse vangistusega. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. Esmalt peab märkima, et KarS § 200 lg 2 inkrimineeritud kuriteod ei ole väikese raskusastmega kuriteod kuna vastavalt KarS § 4 lg 2 on tegemist esimese astme kuritegudega. Röövimiste toimepanemisel pole tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse kaaluda süüdlase tingimisi karistusest vabastamist. Ka süüdlase isikuandmed välistavad antud juhul tema karistusest tingimisi vabastamise. Ta on varem korduvalt kuritegusid toime pannud ja eelnevalt mõistetud karistused pole sundinud teda õiguskuulekale käitumisele vaid ta jätkas vahetult pärast katseaja lõppu, vaid paar päeva hiljem, uute kuritegude toimepanemisi. Varguste hulk, 11 episoodi, annab aluse tõdeda, et vargused on kujunenud elustiiliks ja ainuke võimalus M.S-i võõrast varast mingi aeg eemal hoida on tema ühiskonnast isoleerimine. Karistuse õiendi kohaselt on tegemist narkootikume tarvitava isikuga, seega ei sobi ta ka seetõttu kriminaalhooldusele. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul asja materjalide ega ka apellatsiooni alusel pole tuvastatavad teo toimepanemise erandlikud tehiolud ega ka süüdlase isiku märkimisväärseid erisused mis tooks endaga kaasa süüdlase karistusest tingimisi vabastamise.