Kohtulahend

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 210 kohaselt kohaldatakse kohtuotsuse või määrusega kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmisele TMS § 204 lg 2, § 205 lg 1 ning §§-des 207 ning 208 sätestatut. TMS § 207 lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus täitmise aegumise tõttu kui rahalist või varalist karistust ei ole sisse nõutud KarS § 82 sätestatud tähtaja jooksul. KarS § 82 lg 1 p 1 alusel ei asuta otsust täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud viis aastat esimese astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Kohus lähtub aegumistähtaja arvestamisel KarS redaktsioonist, mis kehtis kuni 31.12.2009, kuna KarS § 5 lg 3 kohaselt ei ole seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, tagasiulatuvat jõudu. Toimiku materjalidest on näha, Ida-Viru Maakohtu 10.11.2005 kohtuotsusega tunnistati Sergei Abdullajev süüdi KarS § 113 ja § 121 järgi, mis jõustus 27.02.2006. Tegemist on esimese astme kuriteoga. Järelikult, Sergei Abdullajevi suhtes otsuse täitmise tähtaeg peab aeguma 27.02.2011 (27.02.2006 pluss 5 aastat) tingimusel, et puuduvad KarS § 82 lg 2 näidatud aegumise peatumise alused. Kohus kontrollib, kas esineb otsuse täitmise aegumise peatamise aluseid. Vastavalt KarS §-le 82 lg 2 p 1 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isik hoidub kõrvale temale kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest. Riigikohus on oma otsuses nr 3-3-1-5-04 16.02.2004 muuhulgas öelnud, et karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Kohtutäituril on oma eesmärgi – nõude sundtäitmise – saavutamiseks õigus, aga samas ka kohustus seadusest tulenevaid meetmeid kohaselt, eesmärgipäraselt ja õigeaegselt kasutada. Rahatrahvi tasumisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes trahvisumma vabatahtlikult mittetasumises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril TMS-s sätestatud meetmeid kasutades täita kohtu- või kohtuvälise menetleja otsust. TMS näeb esmalt ette võlgniku poolt kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude tasumise võimaluse. Selle tähtajaks mittetasumise korral on kohtutäituril võimalik kasutada TMS-s sätestatud meetmeid, s.h. pöörata sissenõue võlgniku varale. Kohtutäitur ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et võlgnik oleks aktiivselt takistanud kohtuotsuse sundtäitmist. Seega ei ole kohtul alust väita, et võlgnik oleks temalt kriminaalasjas kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude tasumisest kõrvale hoidunud. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et esineks aluseid KarS § 82 lg 2 p 1 kohaselt otsuse täitmise aegumise peatumiseks. Vastavalt KarS §-le 82 lg 2 p 2 peatub otsuse täitmise aegumine käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Tartu Ringkonnakohus on 05.02.2009.a määruses kriminaalasjas nr 1-08-15400 ja 18.02.2009.a määruses kriminaalasjas nr 1-09-374 asunud seisukohale, et menetluskulude (milleks on ka sundraha ja kaitsjatasu) sissenõudmisele KarS § 82 lg 2 punktis 2 sätestatu ei kohaldu. Nimetatud Tartu Ringkonnakohtu määrustes märgitu kohaselt saab KarS § 82 lg 2 punktis 2 sätestatut kohaldada vaid isikule mõistetud karistuse täitmisel, mitte aga menetluskulude sissenõuetele. Vastavalt KarS §-le 82 lg 2 p 3 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isikule kohaldatud karistuse täitmisele pööramine on edasi lükatud või karistuse täitmise tähtaega on pikendatud.