Kohtulahend

1(6)

2(6)

väljamõistmise ning kohtumenetluse kulude väljamõistmise osas. Kannatanu leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud summas 32 000 krooni ja selle summa on ta kannatanule juba vabatahtlikult hüvitanud. Taotlust lisakaristuse kohaldamata jätmiseks põhjendab apellant asjaoluga, et mootorsõidukit vajab ta töötamiseks, sest ta on osaühingu ainuomanik, kes tegeleb metalltoorikute lõikamisega ja nende laiali vedamisega üle terve Eesti. Töö on ainus elatusvahendite allikas kahe alaealise lapse ülalpidamiseks ja talle apelleeritud kohtuotsusega pandud nõuete tasumiseks. Juhtimisõigusest ilmajäämisega jääb ta töötuks ja kaotab sissetuleku. Kannatanu kasuks 75 000 krooni moraalse kahju hüvitise väljamõistmist peab ta põhjendamatuks, sest kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu on invaliid ja ei tunne end täisväärtusliku naisterahva ja emana. Sellised väited sisaldusid vaid kannatanu hagiavalduses, kuid kohtumenetluse käigus need väited objektiivsete tõenditega kinnitust ei leidnud. Moraalse kahju hüvitise suuruse väljamõistmisel ei võtnud kohus arvesse I. Demtšenko majanduslikku olukorda. Temalt ekspertiisi teostamise kulude väljamõistmine summas 8477 krooni ei ole kooskõlas seadusega, sest KrMS § 178 lg 1,2 kohaselt on eksperdil õigus saada tasu tema poolt tehtud töö eest, välja arvatud juhtudel, kui ta täidab neid kohustusi tööülesannete korras. Ekspertiisi aktidest aga nähtub, et eksperdid viisid läbi ekspertiise tööülesannete korras. Apellandilt menetluskulude suuruse väljamõistmise osas jättis maakohus arvestamata KrMS § 180 lg sätted, mille kohaselt peab süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmisel arvestama tema varanduslikku seisundit ja resotsialiseerumise perspektiive.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

tähtaega aastates ja kuudes. Seega on lisakaristuse mõistmise minimaalne tähtaeg üks kuu. KarS § 55 lg 1 kohaselt lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud ajale. Lisaks I. Demtšenko poolt toime pandud kuriteole on kohus põhjendanud lisakaristuse mõistmist ka asjaoluga, et teda on korduvalt karistatud väärteomenetluse korras kiiruse ületamise eest. Kohtukolleegium on seisukohal, et I. Demtšenko suhtes kohtu poolt kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks aastaks on tema süü suurust ja süüdistatava isikut arvestades igati põhjendatud ning apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. 5.2 Järgnevalt peatub kohtukolleegium I. Demtšenkolt kannatanu L. K. kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitise suurusel. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS § 130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Lisaks eelnevale on Riigikohtu tsiviilkolleegium 13. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-2-1-152-09 samuti märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatav I. Demtšenko rikkus mootorsõidukit juhtides liiklusnõudeid ja tekitas selle tulemusena kannatanu L. K. ettevaatamatusest eluohtlikud tervisekahjustused ning tema väikesele pojale verevalumid. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav. Kannatanu L. K. oli esitanud I. Demtšenko vastu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 300 000 krooni. Kohus leidis, et esitatud nõue on ebamõistlikult suur ja rahuldas nõude summas 75 000 krooni. Seejuures on kohus arvestanud kohtupraktikat analoogsete nõuete rahuldamisel. Kohtukolleegium nõustub nende seisukohtadega.

4(6)

Mittevaralise kahju ulatuse määramisel on kohus võtnud põhjendatult arvesse, et liiklusõnnetuse tulemusena oli kannatanule tekitatud eluohtlikud tervisekahjustused (koljupõhimiku lahtine murd, vasaku oimuluu murd trummikile perforatsiooni ja kuulmisfunktsiooni langusega, peaajupõrutus traumaatilise ämblikuvõrk-kelmealuse verevalumi ja ajutursega vasakus suurajupoolkeras, vasaku kopsu põrutus, vasaku reieluu ning vasaku pindluu murd), mistõttu ta pidi pikka aega taluma füüsilist valu. Samuti sai kannatanu õnnetuse tagajärjel suure psühholoogilise trauma. Tuvastatud on ka asjaolu, et pärast õnnetuse toimumist esinevad kannatanul peavalud, tema kõrvakuulmine on oluliselt langenud ning pesemise ajal ei tohi vett kõrva minna. Seega on kannatanu elukvaliteet oluliselt langenud. Ta peab siiani taluma elukorralduslikke muutusi ja vaimseid vaegusi, mis on apelleeritud kohtuotsuses piisava põhjalikkusega loetletud. Käesoleval juhul on tuvastatud, et kannatanul tekkinud tervisekahjustused ja liiklusõnnetuse tulemusena tekkinud mittevaraline kahju on põhjuslikus seoses I. Demtšenko tegevusega. Kuna mittevaralise kahju suurust ei pea kannatanu mitte ühegi tõendiga tõendama, siis ei ole asjakohased apellandi etteheited selle kohta, et kannatanu ei ole esitanud kohtule tõendeid oma invaliidsuse või psüühilise seisundi kohta. Maakohus on juba niigi I. Demtšenko vastu esitatud tsiviilhagi oluliselt vähendanud. Seega ei anna apellatsioonis loetletud asjaolud alust kohtuotsuse tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitise veelgi vähendamiseks. 5.3 Vastuseks apellatsioonis tõstatatud väidetele ekspertiisikulude hüvitamise kohta märgib kohtukolleegium, et Ekspertiisiseaduse (KES) § 4 kohaselt võib eksperdiks olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sama seaduse § 5 kohaselt on kohtuekspert riiklikus ekspertiisiasutuses töötav isik, kelle tööülesanne on teha ekspertiise. KES § 8 kohaselt on riiklik ekspertiisiasutus (edaspidi ekspertiisiasutus) riigiasutus, mille tegevuse põhieesmärk on teha ekspertiise. KES § 26 lg 6 sätestab, et ekspertiisi tegemist riigiasutuses rahastatakse riigieelarvest. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt on menetluskulu riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud. Käesolevas kriminaalasja materjalidest nähtub, et ekspertiisid teostati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis, so riiklikus ekspertiisiasutuses, milles ekspertiiside teostamist rahastatakse riigieelarvest ja mille kulud arvatakse menetluskulude hulka. Seega on ekspertiisi tegemise kulud süüdistatavalt I. Demtšenkolt põhjendatult välja mõistetud. Kaitsja viide KrMS §-le 178 on eksitav, sest selles käsitletakse kriminaalmenetlusega tekkinud kulude hüvitamist eksperdile, kes ei tööta riiklikus ekspertiisiasutuses. 5.4 Viimasena käsitleb kohtukolleegium I. Demtšenko apellatsiooni taotlust jätta osa menetluskulusid riigi kanda. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et I. Demtšenkol kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. I. Demtšenko on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et teda on varem korduvalt karistatud väärteomenetluse korras kiiruse ületamise eest, mistõttu ta on märkimisväärse osa oma sissetulekust pidanud kulutama trahvide tasumiseks. Käesolev rikkumine oli niivõrd tõsine, et tõi kaasa

5(6)

kriminaalvastutuse. Seega pidi I. Demtšenko möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et I. Demtšenkolt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud. KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskuludekohta. Seega, kui süüdistatav I. Demtšenko leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.