Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
Kriminaalasja number
1-10-16909
Kohtukoosseis
Malle Preimer, Ivi Kesküla ja Sten Lind
Kriminaalasi
T.S-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi lühimenetluses.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 14. jaanuari 2011. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav T.S
Süüdistatav
T.S isikukood XXX, elukoht XXXX XX-XX XXXXXXX, varem kohtu poolt karistatud kuuel korral, viimati 16.11.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristusega, vangistusega 1 aasta 6 kuud ja 19 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga 1132 tundi.
Jätta T.S-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu Harju Maakohtu 14 otsusele läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
. jaanuari 2011.a
Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama.
T.S tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 -25 lg 2 järgi süüdi selles, et olles varem karistatud süstemaatiliste varguste toimepanemise eest, taas 30.11.2010.a püüdis Tallinnas
XXXXX X asuvast M. kauplusest varastada nõudepesumasina tablette 279 krooni väärtuses peites need jope alla. Pärast kassa läbimist kauba eest maksmata peeti ta turvatöötaja poolt kinni. Maakohus mõistis T.S-ile karistuseks 5 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendas, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti seega 3 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa (1 aasta 6 kuud ja 11 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 9 kuud ja 21 päeva vangistust. Eelvangistuses viibitud 2 päeva arvati karistusaja hulka. Karistuse kandmise alguseks arvati karistuse kandmisele asumise päev. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel süü suurust, puhtsüdamlikku kahetsust kui kergendavat asjaolu. Kohus ei pidanud võimalikuks asendada vangistus üldkasuliku tööga, kuivõrd uue kuriteo pani T.S toime pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Kohus leidis, et varasemad karistused ei ole T.S positiivses suunas mõjutanud, varem on kahel korral jäetud tema suhtes karistus tingimisi kohaldamata, kuid ta pani katseaegadel toime uued kuriteod.
T.S vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas ja taotleb vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või rahalise karistuse mõistmist. Apellatsiooni põhjendab T.S sellega, et kahetseb toimepandut ning et vangistuse kandmine ei ole tal võimalik, kuivõrd peab igapäevaselt hoolitsema oma invaliidist (invaliidsus 80%) ema eest.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on süüdistatavale karistuseks vangistust mõistes oma seisukohti põhjalikult motiveerinud, ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuses esitatut vajalikuks korrata. Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem palju kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et T.S-i puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati
arvestada. T.S on varem kuuel korral kohtu poolt karistatud. Kahel korral on teda karistuse kandmisest tingimisi vabastatud, kuid mõlemal juhul pani ta katseajal toime uued kuriteod. Viimati karistati T.S 16.11.2010.a otsusega, kuid praktiliselt kohe, 30.11.2010.a tabati ta jälle varguse toimepanemiselt. Seega ei saa tema puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Teiseks rõhutab kohtukolleegium, et üldkasulik töö ei sobi karistusena süüdlasele, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi, narkootikumide vms suhtes. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on T.S NPAS § 15 1 alusel karistatud seitsmel korral, sõltuvusprobleeme narkootikumidest möönab süüdistatav oma apellatsioonis ka ise. Seega puuduvad T.S-i puhul KarS § 69 kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes. T.S-i puhul on kohtukolleegiumi hinnangul rahalise karistuse mõistmine samuti välistatud. Rahalise karistuse mõistmisel tuleb kohtul siiski veenduda, et karistus oleks reaalselt täidetav. T.S puudub iseseisev sissetulek ja töö, mistõttu pole rahalise karistuse mõistmine võimalik. Kohustus hoolitseda oma invaliidist ema eest, nagu seda märgib T.S oma apellatsioonis, ei ole ei kergendavaks asjaoluks KarS § 57 mõttes ega kuidagi muul moel arvestatav karistuse mõistmisel või vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga. Vaatamata apellatsioonis loetletud mitmetele kohustustele oma ema suhtes on T.S pannud toime üha uusi ja uusi kuritegusid, vajadus hoolitseda haige ema eest pole mõjutanud süüdlast kuritegudest hoiduma. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, T.S ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, T.S-ile oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonis T.S mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada. Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56 sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada T.S-i poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata.
Malle Preimer
Ivi Kesküla
Sten Lind
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.