Kohtulahend

Harju Maakohus otsustas 19.novembri 2010.a. otsusega tunnistada süüdi H.R KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 5 järgi mõista õigeks. Vähendada KrMS § 238 lg. 2 kohaselt H.R-ile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 1 (üks) aasta. Kohaldada H.R-i suhtes tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 18.11.2010.a. H.R mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem karistatud varguste eest, püüdis uuesti ära võtta võõrast vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, aga nimelt, möödus 18.11.2010.a. kella 14:16 ajal aadressil XXXX-XXXXXX X, Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harjumaal asuva Ü. J. kaupluse kassast, jättes tahtlikul tasumata voodipesu komplekt (131-0000060) 1 tükk maksumusega 699,90 krooni ja voodipesu komplekt (131-0000053) 2 tükki maksumusega 699,90 krooni, kaupa kogumaksumusega 2099,70 krooni eest kuid ei viinud kuritegu lõpule tema tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuivõrd oli kinnipeetud kaupluse turvatöötaja poolt. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja vaidlustab esitatud apellatsioonis H.R-ile maakohtu poolt mõistetud karistust. Taotleb uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Apellant põhjendab oma taotlust järgnevalt: Kohtupraktikas väljakujunenud karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt peab mõistetav karistus ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Ka Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu ennekõike toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks (vt RKKKo nr 3-1-1-06-99).

Apellant leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi on H.R süüdi tunnistatud ühes kuriteo episoodis, mis jäi katsestaadiumisse ning millega materiaalset kahju ei põhjustatud. Käesolevas asjas ei ole karistust kergendavate asjaoludena piisaval määral arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süü tunnistamist ja kaasaaitamist menetlusele. Nimetatud asjaolud vaieldamatult esinevad ja KarS § 56 ja § 57 kohaselt tuleb neid karistuse mõistmisel arvestada. Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Kuigi kohus ei ole karistuse mõistmisel viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja tuvastatud on karistust kergendava asjaolu esinemine, ei ole kohus pidanud võimalikuks lühiajalise vangistuse mõistmist. Kohtupraktikas on väljendatud ka seisukohta, et isikule konkreetse karistuse mõistmisel ei saa arvestamata jätta väljakujunenud karistuspraktikat samaliigilistes kuriteoasjades. Kohtupraktika ühtlustamise vajadust silmas pidades ei tohiks võrreldavate tehiolude ja isikute puhul karistusmäärad oluliselt erineda. Analoogilistel asjaoludel varguse katse toimepanemise eest on kohtud enamasti pidanud põhjendatuks lühiajalist vangistust. Eeltoodu alusel ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et karistuse eesmärgid on saavutatavad üksnes reaalse ja mitte lühiajalise vangistusega. Arvestatud ei ole aga tema süüd. Eelmise otsusega karistati teda 13 varguse eest, mis olid 1 aasta ja 4 kuulise vangistusega, kusjuures kõikide vargustega kaasnesid ka tsiviilhagid. Vaidlustatud kohtuotsusega on aga tegemist varguse katsetega, kus puuduvad kahjud. Süüdistatav taotleb esitatud apellatsioonis samuti karistuse kergendamist, leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on liialt karm. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud aluseks ainult selle asjaolu, et ta on varem karistatud. Apellatsioonikohtu istungil toetasid kaitsja ja süüdistatav esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on H.R-ile karistuse mõistmisel juba arvestanud kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid, millised võiksid mõjutada vangistusmäära pikkust. Piisavalt on otsuses põhjendatud, miks süüdistatavale tuleb mõista reaalne vangistus ja kohtukolleegium ei ole tuvastanud ka asjaolusid, millised annaks aluse karistuse kergendamiseks. On õige, et vaidlustatud kohtuotsusega on H.R mõistetud süüdi ühes varguse katses ja et ta on oma süüd kahetsenud. Naiivne on aga arvata, et katsestaadiumisse jäänud varguse puhul, s.o. olukorras, kus süüdlane tabatakse n.ö. teolt, jätaks sellist karistusregistrit omav isik nagu seda on

H.R, kasutamata võimaluse vähemalt verbaalselt puhtsüdamlikku kahetsust avaldada. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaitsja poolt apellatsioonis märgitud riigipoolse hukkamõistu vähendamise vajadus sellistel juhtudel, kui isik varguse katselt tabatakse. Kuna H.R on ise oma käitumisega tõestanud, et vabanedes vanglast karistuse kandmiselt jätkub tema kuritegelik käitumine ja teda ei ole mõjutanud ka pikemad vangistusmäärad, kui seda on temale mõistetud vaidlustatud kohtuotsusega, siis kohtukolleegiumi arvates ei saa H.R-ile karistuse mõistmisel enam kaalumisel olla kuudes mõistetavad e. lühiajalised vangistusmäärad. Kohtul on põhjendatud alus järelduseks, et H.R ei pane vargusi toime vaid ajal, kui ta viibib vanglas. Seaduseandja on KarS prg. 199 lg 2 sanktsiooni ülemmääraks kehtestanud 5 aastat vangistust. H.R-ile, kui süstemaatiliselt vargusi toimepanevale isikule on mõistetud karistus alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et H.R on varem kriminaalkorras seitse korda karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude, so varguste toimepanemisest loobuma. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et kõne all olevate kuritegude toimepanemist alustas H.R lühikese aja möödudes pärast vanglast vabanemist. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 19.novembrist 2010.a. H.R-i suhtes muutmata. Julia Katškovskaja

Malle Preimer

Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.