Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

seda ei mäleta. I.A leiab, et ta pani teo toime enesekaitse seisundis. I.A ei teadnud, et tegemist on kaupluse töötajaga. I.A, olles narkojoobe seisundis, arvas, et teda rünnatakse ning kaitses ennast nii, nagu oskas. I.A leiab, et ta ei ole pannud toime KarS § 121 kvalifitseeritavat süütegu, kuna tegutses enesekaitse piires. I.A ei eita, et ta pani toime kohtuotsuses mainitud vargused. I.A kahetseb tehtut ning kinnitas kohtule, et kui kohus lubab tal minna koju, siis ta ei soorita enam vargusi. I.A selgitas, et ta soovib tegeleda lapse kasvatamisega ning leida endale kindel sissetulekuallikas. I.A möönis ka seda, et kui ta ei oleks olnud narkojoobes, ei oleks ta arvatavasti vargusi toime pannud. I.A palub, et talle antaks võimalus end parandada, mille juurde ta jääb ka praegu. Eeltoodust lähtuvalt ja tuginedes KrMS § 338 p.2; § 175 lg.1 p.4 palub kaitsja tühistada esimese astme kohtuotsus I.A süüd tunnistamises KarS § 121 järgi, mõistes ta süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. Vähendada I.A-le KarS § 199 lg.2 p. 9 järgi määratud karistust mõistes karistuseks 8 kuud. Tulenevalt KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 5 kuud vangistust. Hüvitada kaitsja tasu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kaupluses endale kotti kaks pakki juustu ja pärast sissepääsuväravatest väljumist pidas kaupluse turvatöötaja ta kinni ja leidis varastatu. Turvatöötaja kriimustamist ja hammustamist ta narkojoobe tõttu ei mäleta. Seega on ka süüdistatava enda ütluste alusel tuvastatav, et ta sai aru, et teda pidas kinni turvatöötaja, kes kontrollis tema koti sisu ja leidis varastatu. Kellegi kolmanda isiku poolt tema ründamisest pole süüdistatav kunagi ütlusi andnud. Seega on eksitav kaitsja apellatsioonis esitatud väide nagu oleks I.A vastavasisulisi ütlusi andnud. Süüdistatava poolt temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemine on tõendatud ka kannatanu ütlustega sellest, et pärast sissekäiguväravatest väljumist keeldus naisterahvas talle ühe koti sahtli sisu ette näitamast ja ta pidi isiku toimetama turvaruumi. Teel sinna isik kriimustas ja hammustas teda. Analoogset süüdistatava käitumist on kirjeldanud ka sündmusi pealtnäinud tunnistajad. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad vähimadki tõendid hädakaitseseisundi olemasolust. I.A suhtes vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tuvastamiseks kriminaalasjas viited puuduvad. Sellistele tõenditele pole osutatud ka apellatsioonis. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt I.A õigeksmõistmiseks KarS § 121 järgi seaduslikud alused puuduvad.

väikese raskusastmega kuriteo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega. Samuti peab ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastatavad erilised asjaolud, mis sellise asendamise tingivad. Vaagimaks isiku tingimisi karistusest vabastamist või ka tema suhtes üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt siseveendumus, et vabaduses viibides isik, kes on süstemaatiliselt toime pannud vargusi, ei pane toime uusi õigusrikkumisi ja suudab elada õiguskuulekat elu. I.A on süüdi tunnistatud 5 võõra vara varguskatse ning ühe kehalise väärkohtlemise toimepanemises. Kuritegude tehioludes pole tuvastatavad mingid erilised tegusid kergendavaid asjaolusid, mis annaksid aluse tema karistusest tingimisi vabastamiseks või vangistuse asendamiseks. Süüdlase isiku osas on tuvastatav, et I.A on varem viiel korral kriminaalkorras karistatud, ta on süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuks, keda on varem karistatud kriminaalkorras ka narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest. Vastavalt karistatuse õiendile on teda korduvalt karistatud ka väärteokorras narkootilise aine ebaseadusliku tarvitamise ja ka väheväärtusliku vara varguste toimepanemiste eest/ t.lk. 8-13/. Sellised isikuandmed annavad aluse järeldada, et I.A elustiiliks on varguste toimepanemine, kuriteod olid toime pandud narkojoobes, ta on isikuks, kellel on sõltuvusprobleeme, seega ei sobi kriminaalhooldusele. Teda pole kuritegudest loobuma sundinud ka lühemaajalised vangistused, seetõttu puudub kohtukolleegiumil vähimgi veendumus selles, et I.A vabaduses viibides suudab elada seaduskuulekalt ega jätka uute analoogsete kuritegude toimepanemist. Apellatsioonis esitatud taotlusele osalise tingimisi karistusest vabastamisest peab kohtukolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu otsuses 3-1-1-99-06 sedastatule, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Eeltoodust lähtuvalt peab esmalt kohus jõudma järeldusele, et süüdlane tuleb tingimisi karistusest vabastada ja alles seejärel saab tõstatuda küsimus temale nn. šokivangistuse mõistmisest. Antud juhul nii maakohus kui ringkonnakohus on jõudnud järeldusele, et I.A ei kuulu karistusest tingimisi vabastamisele, seetõttu pole alust rääkida ka temale nn. šokivangistuse kohaldamisest. Seejuures peab kohtukolleegium siiski vajalikuks märkida, et apellantide taotlus nn šokivangistuse mõistmiseks pole kohaldatav ka seetõttu, et varem korduvalt vangistust kandnud isikule pole selles enam midagi distsiplineerivat või hoiatavat.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

JULIA KATŠKOVSKAJA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.