Kohtulahend

Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 21. veebruaril 2011. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(6)

füüsilist vägivalda kasutades kannatanu sõiduautost välja. Ta lõi kannatanut paar korda rusika pähe ning kehasse. Kannatanu oli alkoholijoobes ja võis oma asjad ise kuhugi ära kaotada või lasta need ära varastada. M. F.G istus autosse ja hakkas koos vennaga tagasi Tallinnasse sõitma. Peagi tuli neile vastu politseiauto. Kuna sõiduautol puudus liikluskindlustus ja vend oli tarvitanud alkoholi, siis ta vaatas tagasi veendumaks, kas politseiauto ei asunud neid jälitama. Selja taha vaadates märkas ta tagaistmel võõraid esemeid. Kuna ta pidas neid esemeid võõraks olmeprügiks, siis viskas ta need sõidu ajal aknast välja. Kannatanu ütlused esemete olemasolu kohta on ebausaldusväärsed, sest ta on andnud käekella ja fotokaamera margi kohta erinevaid ütlusi. Esemete soetamise kohta ta kohtueelsel uurimisel ega kohtus dokumente esitanud ei ole. Lisaks eelnevale taotleb M. F.G süüdimõistmisest KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi M. V. rahakoti ja mobiiltelefoni varguse väljajätmist, sest ta ei ole neid varastanud. Ka kannatanu M. V. oli alkoholijoobes, mistõttu võis need esemed ise ära kaotada või ära varastada lasta. M. F.G oli endal olemas rahakott ja mobiiltelefon, mistõttu tal ei olnud vaja neid esemeid varastada. Seoses süüdistuse mahu vähenemisega palub M. F.G kergendada talle mõistetud karistust. 3.2 Analoogse sisuga apellatsiooni on esitanud kaitsja, kes taotleb süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi M. F.G õigeksmõistmist ning süüdimõistmisest KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi M. V.i rahakoti ja mobiiltelefoni varguse väljajätmist. Kannatanu M. V. oli tugevas alkoholijoobes, jäi baari magama ja visati baarist tänavale. Sellises seisundis võis kannatanu ise oma rahakoti ja mobiiltelefoni kaotada. M. F.G ütluste kohaselt andis M. V. talle pangakaardi ja ütles PIN-koodi selleks, et ostude eest tasuda. M. F.G ei ole eitanud, et ta M. V. pangakaardiga tema arvelt raha võttis ja hõbeketi endale jättis, mistõttu ta on nõus tekitatud kahju hüvitama. Millegagi ei ole ümber lükatud süüdistatavate väited selle kohta, et alkoholijoobes J. P. V. võis oma asjad autost väljatõmbamise ja lummekukkumise ajal ise ära kaotada. Kannatanul esinesid küll kehavigastused, kuid ta võis need saada lumehange kukkumisest. Pealegi ei olnud kannatanu vigastused rasked ja meditsiinilist abi ta ei vajanud. 3.3 F.G kaitsja taotleb süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi F.G õigeksmõistmist ning süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,7 järgi tema tegude ümberkvalifitseerimist KarS § 202 järgi. Kaitsja hinnangul puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, nagu oleks kannatanu J. P. V. vara röövitud või muul viisil omastatud. Röövimise süüdistus põhineb vaid asjaolul, et süüdistatavad olid koos kannatanuga eelnevalt pidutsenud ja hiljem olid kannatanul asjad kadunud. Kaitsja ei pea kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Ta leiab, et kohtu poolt M. F.G-le ja F.G-le inkrimineeritud tegevus nii lühikese ajavahemiku jooksul ei ole võimalik. Samuti ei ole kohus kaitsja arvates veenvalt motiveerinud, miks kannatanu ei tundnud oma erinevates taskutes sobramist ja asjade otsimist ning randmelt käekella rihma lahtipäästmist, selle üle käe tõmbamist ja äravõtmist. Puuduvad igasugused tõendid F.G puutumuse kohta kannatanu asjade hõivamisel. Kaitsjale jääb asusaamatuks, milliste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel leiab maakohus, et tõendamist on leidnud F.G osalemine röövimises kaastäideviijana. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle kohta, et M. F.G kasutas kannatanu suhtes vägivalda (tiris autost välja ja lõi korduvalt) ja et F.G ei takistanud selles osas venna tegevust ning et koos lahkuti sündmuskohalt. Samas puuduvad aga igasugused tõendid F.G vähimastki teadlikkusest selle kohta, et väidetavalt hõivati ka kannatanu vara. Lisaks sellele leiab kaitsja, F.G-le esitatud süüdistus KarS § 199 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole tõendamist leidnud, vaid ta on toime pannud KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus ei ole oma otsuses toonud esile mingit tegu ega tegevusetust, millega F.G hoidis sündmuse (varguse toimepanemise) kulgemise enda kontrolli all ja tegemist oli vaikivalt kooskõlastatud tegevusega. Kohus ei ole esile toonud mingit F.G tegevust, milline oleks

3(6)

soodustanud M. F.G poolt kannatanu M. V. kaardi oma valdusse saamist ja/või raha väljavõtmist sularahaautomaadist ega esile toonud sellekohase kokkuleppe olemasolu tuvastavaid tõendeid. Samas on aga tõendatud, et F.G oli teadlik sellest, kelle raha vend omastas ja võttis sellest kuritegelikul teel saadud rahast endale ca 7 000 krooni, milline tegevus on kvalifitseeritav KarS § 202 lg 1 järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(6)

ütlustesse kannatanu esemete sõiduauto aknast väljaviskamise kohta, sest kahtlemata ei saanud fotokaamera, käekell ja müts olla käsitletavad olmeprügina. Maakohus märgib põhjendatult, et kannatanule kuulunud esemete sõiduauto aknast väljaviskamise tingis hirm neile vastu sõitva politseiauto ees. Nimelt kartsid süüdistatavad, et politseipatrull nad kinni peab ja röövitud esemed avastab. Kohtukolleegium nõustub selles osas kohtu motiividega ega pea nende kordamist vajalikuks. Eeltoodut arvesse võttes ei soostu kohtukolleegium apellantide väitega, et kannatanu J. P. V. ütlused on kohtukõlbmatu tõend, sest need on vastuolulised. 5.3 F.G kaitsja leiab, et tema kaitsealune ei ole röövimist toime pannud, sest ta ei ole kannatanu J. P. V. suhtes vägivalda tarvitanud ega temalt midagi ära võtnud. Kohtukolleegium nõustub sellega, et F.G ise ei ole kannatanut tõepoolest löönud ega temalt asju ära võtnud. See aga ei tähenda, et F.G vastutus röövimise eest oleks välistatud. Maakohtu otsuse 10-ndal leheküljel põhjendatakse väga põhjalikult, miks kohus leiab, et F.G pani röövimise toime grupis M. F.G-ga. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et Riigikohtu praktikas (3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08, 3-1-1-60-07, 3-1-1-97-04, 3-1-1-108-06) ollakse jätkuvalt seisukohal, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. Teo toimepanemine grupis on võimalik nii eelneva kokkuleppe alusel, kus rollijaotus, iga täideviija poolt kuriteo objektiivse tunnuse täitmiseks vajalik tegevus lepitakse kokku eelnevalt enne kuriteo toimepanemist, kui ka vahetu kokkuleppe alusel, kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevusi selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivse tunnuse. Siinjuures võib kooskõlastamine olla nii suuline, kirjalik kui ka vaikiv või saavutatav konkludentsete tegudega. Kuriteo toimepanemine isikute grupis eeldab, et isikud on kokku leppinud (ka vaikivalt) kuriteo toimepanemises ning tegutsevad vastavalt sellele. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt saab järeldada, et M. F.G ja F.G panid röövimise toime koos tegutsedes, so kaastäideviijatena. Sõidutades kannatanut linnast välja pidasid mõlemad süüdistatavad silmas eesmärki võtta kannatanult ära temal kaasas olnud esemed. F.G ei olnud baaris muud tegevust, kui oodata hetke, mil kannatanu nõustub nendega koos baarist lahkuma. Ta viibis baaris ca poolteist tundi ja jõi selle aja jooksul ühe õlle. Kannatanuga ta ei suhelnud, sest ei osanud inglise keelt. Ühise teoplaani kohaselt oli oluline see, et sõiduautot juhiks F.G , sest vastasel korral oleks kannatanu võinud sõita taksoga. Süüdistatavate tegevus oli kooskõlastatud selliselt, et M. F.G poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamisel ja kannatanu asjade äravõtmisel oli F.G sõiduauto roolis, et tagada enda ja M. F.G võimalikult kiire sündmuskohalt põgenemine. Ühtlasi süvendas F.G oma olemasoluga kannatanus tunnet olukorra lootusetuses ja vastupanu mõttetuses. Seega olid nad mõlemad teadlikud teineteise panusest kuriteo toimepanemisel ja hoidsid toimepandava teo kulgemist kontrolli all, seega valitsesid tegu. 5.4 F.G kaitsja leiab, et M. V. pangaarvelt sularaha väljavõtmise episoodis tuleks F.G käitumine kvalifitseerida KarS § 202 järgi. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest sularahaautomaadi videokaamera salvestusest nähtuvalt teevad sularaha väljavõtmise ajal sularahaautomaadiga pangatoiminguid mõlemad süüdistatavad.

5(6)

5.5 Maakohus on süüdistatavatelt tsiviilhagi väljamõistmist kohtuotsuse 13-ndal leheküljel väga põhjalikult motiveerinud ja viidanud nõude rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et kuigi M. V. varastatud rahakoti ja J. P. V. röövitud asjade väärtuse kohta ei ole dokumente esitatud, on mõlema kannatanu tsiviilhagis toodud summad mõistlikud ning vastavad tagastamata esemete tegelikule väärtusele.

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.