1-10-17056/9 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. 4.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks (3-1-1-55-07, 3-1-1-96-09, 3-1-1-120-09). Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Kohtukolleegium märgib, et käesoleva kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning K.J ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta K.J ütlusi anda ei soovinud. Seega oli esimese astme kohtus tagatud K.J õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. 4.2 Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on K.J-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut so arvestanud süü suurust, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et K.J on varem

4.3.Liiklusseaduse § 20 lõige 3 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisega põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et politseitöötajad peatasid K.J poolt juhitud sõiduauto seetõttu, et vaatamata headele teeoludele oli tema juhtimisstiil ebakindel. Autost väljudes oli tema tasakaal häiritud, kõnnak tuigerdav, kõne häiritud ja meeleolu apaatne. Ta värises üleni, silmad olid punased ja läikisid, pupillid suurenenud. Ekspertiisi käigus tuvastati K.J amfetamiini tarvitamise tunnused. Kuna K.J kehalised ja psüühilised funktsioonid olid olulisel määral häiritud ning ekspertiis tuvastas narkojoobe tunnused, siis ei ole eluliselt usutav K.J apellatsiooni väide, et ta tarvitas narkootilist ainet 24 tundi tagasi. 4.4 Kohtukolleegium peab asjakohtuks apellantide viiteid sellele, et kohus ei ole arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtupraktika on olnud kestvalt seisukohal, et kahetsust tuleb karistust kergendava asjaoluna arvestada vaid siis, kui see on siiras ning usutav. Olukorras, kus isik paneb kohtu poolt mõistetud katseajal toime kuritegusid, on ainetu rääkida osundatud karistust kergendavast asjaolust. Kohtukolleegium lisab siinjuures, et kahetsenud on K.J ka varasemate kuritegude toimepanemist, kuid vaatamata sellele ei ole see takistanud tal pärast vabanemist uute süütegude sooritamist. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et maakohus on jätnud selle asjaolu põhjendatult arvestamata. 4.5 Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-170-01 ja 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seetõttu ei oma tähtsust süüdistatava apellatsiooni väide, et prokurör taotles samuti tema karistamisel asendada vangistus üldkasuliku tööga.