1-10-14298/13 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul pidanuks kohus lähtuma Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 7, milles on sätestatud, et karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi kui kuni kolmeaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat. Käesoleval juhul oli tegemist 27.06.2000.a. otsusega mõistetud liitkaristusega, mille ükski osa ei olnud kolmeaastane. Kaitsja on seisukohal, et ka karistusregistrist andmete kustutamisel tuleb lähtuda süüpõhimõttest ning ennekõike tuleb hinnata, kas isiku süü toimepandud teos oli niivõrd suur, et see vääris kolmeaastase vangistusega karistamist. Käesoleval juhul ei olnud üksikkaristustes süü niivõrd suur, et karistusandmete kustutamiseks oleks vajalik kümneaastane tähtaeg. 3.2 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna R.S pani 8. augustil 2007. a toime uue kuriteo, siis KarRegS § 26 lg 5 kohaselt katkestab see karistusandmete kustumise tähtaja ning sel juhul arvestataks tähtaega viimase väärteo või kuriteo toimepanemise eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude toimepanemise eest. PS § 22 sätestab, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kaitsja on seisukohal, et KarRegS § 26 lg 5 kohaselt saab katkestada karistusandmete kustumist üksnes jõustunud otsus kuriteo või väärteo toimepanemise kohta. KrMS § 202 sätestatud määrus ei ole käsitatav süüdimõistva kohtuotsusena. Seega puudub kohtul õigus arvestada nimetatud asjaoluga ka karistusandmete kustutamise küsimuse lahendamisel. KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustumine ei eelda seda, et isik oleks tunnistanud ennast väidetavas kuriteos süüdi. Oportuniteediga kriminaalmenetlust lõpetades hinnatakse üksnes hüpoteetilist süüd ning ei tehta PS § 22 mõttes otsustust isiku kuriteos süüdi või mitte olemise kohta. 3.3 Harju Maakohus on oma otsuses olnud seisukohal, et süüdistatava enese sõnade kohaselt elab ta alaliselt väljaspool Eesti Vabariigi piire, mistõttu ei ole süüdistatava suhtes võimalik kohaldada KarS § 74 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli, kuivõrd käitumiskontrolli nõuete täimine väljaspool Eesti Vabariiki ei ole teostatav. Kohtuistungil pidas prokurör võimalikuks R.S-i karistuse kandmisest tingimisi vabastamist. Isegi kui selleks puudunuks õiguslik alus pidanuks kohus kohaldama karistusest vabastamise rangemat võimalust KarS § 74 lg 1 järgi. Seadusandja ei ole seadnud KarS § 74 lg 1 kohaldamist sõltuvusse mitte isiku elukohast vaid kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust. Kuivõrd kohus kohtles oma otsuses R.S-i rangemalt kui seda prokurör palunud oli pidanuks kohus eriti põhjalikult põhjendama, miks ta sellise otsustuse tegi. Kohtuotsusest muid põhjendusi peale R.S-i elukoha KarS § 74 lg 1 kohaldamata jätmisel ei nähtu. Kaitsja on seisukohal, et PõS § 12 mõttes on R.S-i ebavõrdselt koheldud võrreldes isikutega, kelle faktiline elukoht on Eestis. Kuid R.S omab elukohta ka Eestis, so XXXXXXXXX XXX XX-XX. Juhul kui kohus peab võimalikuks R.S-i suhtes KarS § 74 lg 1 kohaldamist on ta valmis nimetatud aadressile käitumiskontrolli ajaks elama asuma. TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Lisaks on käitumiskontrolli ajal järelevalve teostamise ulatus ja intensiivsus kriminaalhooldaja pädevuses, millest tulenevalt ei saa printsiibis iseenesest asuda seisukohale, et käitumiskontrolli pole võimalik teostada isiku suhtes, kelle üks elukohtadest pole Eestis. KarS § 75 lg 1 p 2 alusel määrab registreerimiskohustuse intensiivsuse kriminaalhooldaja ning ühtlasi on KarS § 75 lg 1 p 4 kohaselt süüdimõistetul kuni 15 päevaks õigus oma Eestis olevast elukohast lahkuda. 3.4 Kaitsja esitas kohtuistungil taotluse KrmS § 180 lg 3 kohaldamiseks paludes osaliselt jätta menetluskulud riigi kanda. Kohus jättis oma otsuses nimetatud taotluse sisuliselt tähelepanuta. Harju Maakohus luges tuvastatuks, et kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistatav 40% ulatuses töövõimetu ja ta kasutab liikumiseks abivahendeid. Kaitsja hinnangul on sellest tulenevalt täidetud KrMS § 180 lg 3 kohaldamise eeldused, kuivõrd menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu, pidanuks kohus jätma osa neist riigi kanda.

3.5 Isegi kui kohus leiab, et KrMS § 180 lg 3 eeldused pole kitsalt võttes käesoleval juhul täidetud tuleb märkida alljärgnevat. Harju Maakohus mõistis R.S-ilt välja kaitsja tasu 4368 krooni. Seoses õigusabi osutamisega moodustas õigusabi tasu 2100 krooni ning seoses kaitsja sõiduga 2-l korral Rakvere – Tallinn – Rakvere tekkis täiendav kulu 2328 krooni. Seega ületas kaitsja sõiduga (ajatasu ja kilomeetritasu) tekkinud kulu vahetult õigusabi osutamisega makstud tasu. Kaitsja asub seisukohale, et seetõttu tuleks juba iseenesest 2328 krooni ulatuses kaitsjatasu ja õigusabi osutamisega seotud kulu jätta riigi kanda. Sarnasel seisukohal on oma senises praktikas olnud ka Tallinna Ringkonnakohus (nt kriminaalasjad nr 1-08-16389, 1-10-7191 ja 1-10-8446). Kriminaalmenetluse seadustik küll otsesõnu ei näe käesolevas juhtumis menetluskulude kandmist sõidukulude osas riigi poolt, samas tuleneb see õiguse üldpõhimõtetest. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kaitsja on seisukohal, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada laiendavalt selliselt, et see ei oleks vastuolus põhiseaduslike põhimõtetega. KrMS § 180 lg 3 tuleb tõlgendada koostoimes PS § 11 tuleneva proportsionaalsuse, § 12 lg 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte ja § 32 tuleneva omandiõiguse kaitse põhimõttega. Riik ei saa jätta konkreetse süüdimõistetu kanda menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, kus kaitseülesandeid asus täitma teise paikkonna advokaat. Ei ole kahtlust, et käesoleval ajal tegutseb Tallinnas piisavalt advokaate, kes oleksid saanud samuti R.S-ile riigi õigusabi osutada ning sel juhul poleks tal tulnud täiendavalt kanda advokaadi sõidukulusid. Alates 01.01.2010. a kehtima hakanud riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt advokatuur nimetab viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Kohus, prokuratuur või uurimisasutus esitab eelnimetatud taotluse advokatuurile justiitsministri määrusega kehtestatud korras. Riigi õigusabi infosüsteemi vahendusel võib aga advokatuur määrata advokaadi kelle advokaadibüroo asukoht ei ole identne õigusabi osutamise asukohaga. Samas ei saa ka advokaat ise valida, mis piirkonnast temale tellimus saabub. Advokaadil puudub võimalus valida enesele prioriteetset piirkonda nt Rakvere, milles ta tellimusi esmajärjekorras vastu võtab. Tellimused jagatakse advokaatide vahel olenemata nende büroo asukohast. Seetõttu ei kuulu konkreetse riigi õigusabi osutaja valimine mitte süüdimõistetu, vaid riigi mõjusfääri, kes peab ebamõistliku regulatsiooniga võimalikuks, et kaitsjad sõidavad menetlustoiminguid sooritama oma advokaadibüroo asukohast teistesse piirkondadesse. Isegi kui Eesti Advokatuuril on mingid konkreetsed eesmärgid asjade jagamise puhul, millega põhjendada advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisi, ei ole proportsionaalne jätta seeläbi tekkivaid kulutusi süüdimõistetute kanda. Kaitsja on seisukohal, et KrMS § 180 lg 3 tuleb tõlgendada laiendavalt jättes advokaatide sõidukulud riigi kanda. Juhul kui tõlgendada KrMS § 180 lg 3 kitsendavalt ja asuda seisukohale, et see ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda ja asuda seisukohale, et see ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda, on KrMS selles osas vastuolus Põhiseadusega ja kaitsja taotleb tunnistada vajadusel põhiseaduse §-dega 11, 12 lg 1 ja 32 nende koostoimes vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda.

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et valdav osa apellatsiooni väiteid väärivad tähelepanu, mistõttu kohtuotsus kuulub tühistamisele R.S-i suhtes KarS § 74 lg 1,3 sätete kohaldamata jätmise ja temalt määratud kaitsja tasu täieliku väljamõistmise osas. 5.1 Maakohus ei pidanud R.S-i suhtes KarS § 73 sätete kohaldamist võimalikuks seetõttu, et ta oli varem kandnud vangistust. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga. KarS § 73 lg 6 kohaselt ei kohaldata karistusest tingimisi vabastamist tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on varem karistatud vangistusega. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 8 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui kolme- kuni kahekümneaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud kümme aastat. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 6. detsembri 2000.a otsusega mõisteti R.S süüdi kelmuse ja mootorsõiduki omavolilise kasutamise toimepanemises ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust, mille kandmiselt ta vabanes 10. detsembril 2003.a. Seega nõustub kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et R.S-ile mõistetud neljaaastane vangistus ei ole kustunud, mistõttu tema suhtes ei ole võimalik KarS § 73 lg 1,3 sätteid kohaldada. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta ka selles, et Karistusregistri seaduse § 25 lg 8 sõnastuse kohaselt ei ole määrav mitte mõistetud, vaid ärakantud karistuse pikkus, samuti ei ole tähtsust selle karistuse moodustamise asjaoludel. 5.2 Maakohus ei pidanud R.S-i suhtes KarS § 74 lg 1,3 sätete kohaldamist võimalikuks, sest süüdistatav elab enda sõnade kohaselt Soomes ning käitumiskontrolli nõuete täitmine väljaspool Eesti Vabariiki ei ole teostatav. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu istungi toimumise ajal oli kohtu selline seisukoht põhjendatud, sest väljaspool Eesti Vabariigi piire ei ole võimalik R.S-i käitumist kontrollida. Apellatsioonikohtu toimumise ajaks on aga need asjaolud muutunud. Apellatsioonikohtu istungil avaldas R.S, et ta elab käesoleva ajal Tallinnas oma vanemate juures aadressil XXX XX-XX. Ta on leidnud endale siin töökoha ja alustab peatselt tööd. Ta on hüvitanud osa temalt välja mõistetud tsiviilhagist. Tema pere jäi elama Soome. Ta on arvestanud sellega, et kohus võib talle määrata katseaja kestusega kaheksateist kuud kuni kolm aastat. Tema pere hakkab tal katseaja jooksul siin külas käima. Kuna käesolevaks ajaks on R.S asunud elama Tallinnasse, siis ei ole kohtukolleegiumi hinnangul takistusi temale mõistetud vangistuse KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimisi kohaldamiseks tema allutamisega KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele. R.S-i vähest süü suurust ja isikut, eelkõige tema tervislikku seisundit arvestades peab kohtukolleegium võimalikuks piirduda minimaalse, so kaheksateistkuulise katseaja pikkuse määramisega. 5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium R.S-ilt välja mõistetud määratud kaitsja tasul. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Maakohus ei põhjendanud, miks ei rahuldanud ta kaitsja taotlust seoses süüdistatava tervisliku seisundiga jätta osa menetluskulusid riigi kanda. Apelleeritud kohtuotsusega mõistis maakohus R.S-ilt menetluskuluna välja sundraha 6526 krooni ja määratud kaitsja tasu 4368 krooni. Vaatamata sellele märgitakse kohtuotsuses, et R.S on 40% ulatuses töövõimetu ja kasutab liikumiseks abivahendit. R.S avaldas apellatsioonikohtu istungil, et ta invaliidistus 2000.aastal toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel ning tema täielik tervenemine ei ole enam võimalik.

Neil asjaoludel kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus jätta osa määratud kaitsja tasu riigi kanda on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 5.4 Viimasena käsitleb kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust tunnistada põhiseaduse §-dega 11, 12 lg 1 ja 32 nende koostoimes vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2010. a otsuses on märgitud, et KrMS §-st 180 ei tulene võimalust jätta süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud või osa menetluskuludest kellegi kolmanda, näiteks advokaadi kanda. Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eelnevast lähtudes tuleb taotluse saanud menetlejal kontrollida, kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas Korras sätestatuga ja põhjendatud. Riigikohus rõhutab, et seejuures puudub menetlejal alus irduda Korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri poolt kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteem isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. Samal seisukohal on Riigikohtu kriminaalkolleegium ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p 59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte. KrMS § 2 p 4 kohaselt on Riigikohtu lahendid kriminaalmenetlusõiguse allikaks küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KrMS § 364 lg 1 p 3 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht seaduse kohaldamisel kohustuslik Eesti kriminaalmenetluse seadustiku kohaldajatele KrMS § 2 punktis 4 sätestatud juhul. Seega on kaitsja poolt tõstatatud probleem riigi õigusabi osutaja sõidukulude hüvitamise küsimuses kriminaalmenetlusõiguse ühe allika, so Riigikohtu lahendiga juba lahendatud, mistõttu kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata.