1-10-15063/17 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Harju Maakohus otsustas 6.detsembril 2010.a. süüdi tunnistada O.N KarS § 422 lg. 1 järgi ja mõista karistuseks 1 ( üks ) aasta 3 ( kolm ) kuud vangistust. Mõistetud karistuse vähendamisega ühe kolmandiku võrra, mõista põhikaristuseks 10 ( kümme ) kuud vangistust. KarS § 74 lg. 1, 3 alusel mõistetud karistus jätta täitmisele pööramata kui ta kohtu poolt määratud 2 ( kahe ) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Täidab kontrollnõu-deid, millised määratud KarS § 75 lg. 1 alusel Tallinna vangla kriminaalhooldusametniku poolt. KarS § 50 lg. 1 p. 1 alusel O.N-ilt võtta lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus 6 ( kuueks ) kuuks. Katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast ja mootorsõiduki juhtimisõiguse ära-võtmise aega arvestada kohtuotsuse jõustumise ajast. Välja mõista O.N-ilt tsiviilhagi R. L. kasuks summas 70000 krooni. O.N mõisteti süüdi selles, et tema 16.06.2010. a. kella 19:45 ajal juhtis mootorratast Kawasaki ZX-6R registreerimismärgiga XXXX, liikudes Tallinnas mööda Tulika tänavat Sõpruse pst suunas, lähenedes Endla – Tulika – Sõpruse pst valgusfooridega reguleeritud ristmikule, olles Tulika tänaval möödunud mitmest 50 km/h liikuvast mootorsõidukist, liikudes kiiremini lubatust, ei olnud ta piisavalt ettevaatlik ega tähelepanelik /LE § 154/, jättis kohandamata oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestaks kõikide võimalike liiklusoludega / teiste sõidukite liikumine; valgusfooride tulede muutumine/, et ta suudaks oma sõiduki ees-poolse nähtavusulatuse piires peatada teel etteaimatava takistuse ees, milleks kindlasti oli teadmine, et valgusfooris on tuled muutuvad, mitte püsivad /LE § 123/, kuid sellegipoolest ta ei vähendanud ristmikule lähenedes piisavalt sõiduki kiirust ning ei jäänud stoppjoone ees seisma kuigi talle oli selleks hetkeks valgusfooris süttinud keelav „punane“ tuli /LE § 168/, vaid jätkas punast foorituld eirates ja kiirendades liikumist ristmikule välja /LE lisa 1 p 1/, mille tõttu ei andnud teed lubava „rohelise“ tulega Sõpruse pst-l reguleeritud ülekäigurada mootorratturi suhtes vasakult paremale teed ületavale jalakäijale R. L.’le, sõites jalakäijale otsa, millest jalakäija paiskus vastu asfalti /LE § 64/, saades eluohtlikud tervisekahjustused /LE § 44/. Süüdistatav ei ole kohtuotsust vaidlustanud. Kannatanu vaidlustab apellatsioonis kohtuotsusega tema kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju suurust. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Kohtukolleegium, tutvunud maakohtu otsusega ja sellele esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks on antud juhul kohtuotsuses tsiviilhagi osas motiivide puudumine. Maakohus on tsiviilhagi osas vaid märkinud, et otstarbekas on välja mõista kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju katteks 70000 krooni. Tsiviilhagi täiendavas nõudes andis maakohus kannatanule õiguse veelkord kohtusse – tsiviilkohtusse – pöörduda. Miks maakohus leidis, et otstarbekas on 70000 krooni välja mõista ja ülejäänud summa ei ole otstarbekas käesolevas menetluses välja mõista ja mis üldse tähendab maakohtu poolt kasutatud mõiste „otstarbekas summa“, jääb kohtuotsuse lugejale, sh. ka kannatanule, kelle huve see puudutab, ebaselgeks. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel kohtu poolt ei oma vähimatki tähtsust, millist summat peab kohus otstarbekaks. Riigikohus on korduvalt oma otsustes juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega ( 3-1-1-11-07; 3-1-1-22-07; 31-1-60-07;3-1-1-60-08). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Oluline on ka väljamõistetava summa õiglane suurus e. see peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Riigikohtu koduleheküljel on kättesaadavad 2 sellesisulist kohtupraktika analüüsi.

Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik liiklusõnnetuses sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Et aru saada, miks kohus on pidanud mõistlikuks ja õiglaseks mittevaralist kahju just väljamõistetavas suuruses, tuleb seda kohtuotsuses ka põhjendada, s.o. selgelt välja tuua, milliseid asjaolusid kohus arvestab konkreetse summa väljamõistmisel. Samuti on kohustuslik kohtuotsuses ära näidata kahju hüvitamise materiaalõiguslik alus. Vaidlustatud kohtuotsuses jääb ebaselgeks, miks maakohus leidis, et ülejäänud mittevaralise kahju summa nõudes võib kannatanu tsiviilkohtusse pöörduda e., miks ei saanud selles osas lahendada tsiviilhagi küsimust kriminaalmenetluses. Riigikohus on mitmetes lahendites asunud seisukohale, et kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Selle nõude rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata, mis toob kaasa kohtuotsuse osalise tühistamise tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada(3-1-1-11-07;3-1-1-60-07;3-1-160-08). Kuna ringkonnakohtul puuduvad volitused täielikult motiveerimata kohtuotsusele omapoolsete motiivide lisamist ja sisulise otsuse tegemist ja seda nii KrMS prg. 339 lg 1 ja 341 lg 1 sätetest lähtudes, kui ka Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt, siis tuleb kriminaalasi tsiviilhagi osas peale kohtuotsuse tühistamist selles osas saata maakohtule uueks arutamiseks. Tulenevalt sellest, et O.N-i süü ja temale mõistetud karistuse osas ei ole kohtuotsust apelleeritud ja selles osas ei toimu ka uut asja arutamist maakohtus, mistõttu puudub võimalus ka peale uue otsuse tegemist tsiviilhagi osas apelleerida O.N-i süüd ja temale mõistetud karistust, kuulub kohtukolleegiumi arvates ka antud asjas kohaldamisele Riigikohtu seisukoht, mis on väljendatud Riigikohtu otsuses nr. nr 3-1-1-3-10 punktis 41 ja nimelt, et kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 327 lg 1 p.1, 328 lg 1 p.2, 339 lg 1 p.7, 384 lg 1, 384 lg 2, 387 lg 1 tühistab kohtukolleegium eelmenetluses Harju Maakohtu 6.detsembri 2010.a. kohtuotsuse O.N-i suhtes kannatanu R. L. poolt esitatud tsiviilhagi osas mittevaralise kahju nõudes ja saadab selles osas kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Julia Katškovskaja