Kohtulahend

Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud avaldusega ja täitetoimiku materjalidega, leiab, et Roman Šitikovi avaldus täitemenetluse lõpetamiseks seoses kohtuotsuse täitmise aegumisega on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TMS § 210 kohaselt kohaldatakse kohtuotsuse või määrusega kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik õiguslike rahaliste sissenõuete täitmisele TMS § 204 lg 2, §205 lg 1 ning §§-des 207 ning 208 sätestatut. TMS § 207 lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus täitmise aegumise tõttu kui rahalist või varalist karistust ei ole sisse nõutud KarS § 82 sätestatud tähtaja jooksul. KarS § 82 lg 1 p 2 alusel ei asuta otsust täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud kolm aastat teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Kohus lähtub aegumistähtaja arvestamisel KarS redaktsioonist, mis kehtis kuni 31.12.2009, kuna KarS § 5 lg 3 kohaselt ei ole seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, tagasiulatuvat jõudu. Toimiku materjalidest on näha, et Ida-Viru Maakohtu 10.04.2003 kohtuotsusega karistati Roman Šitikovi KrK § 139 lg 2 p 1,2,3, § 197 lg 1 ja § 188 järgi, mis jõustus 21.04.2003. Tegemist on teise astme kuriteoga. Järelikult, Roman Šitikovi suhtes karistusotsuse täitmise tähtaeg peab aeguma 21.04.2006 (21.04.2003 pluss 3 aastat) tingimusel, et puuduvad KarS § 82 lg 2 näidatud aegumise peatumise alused. Kohus kontrollib, kas esineb otsuse täitmise aegumise peatamise aluseid. Vastavalt KarS §-le 82 lg 2 p 1 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isik hoidub kõrvale temale kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest. Riigikohus on oma otsuses nr 3-3-1-5-04 16.02.2004 muuhulgas öelnud, et karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Kohtutäituril on oma eesmärgi – nõude sundtäitmise – saavutamiseks õigus, aga samas ka kohustus seadusest tulenevaid meetmeid kohaselt, eesmärgipäraselt ja õigeaegselt kasutada. Rahatrahvi tasumisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes trahvisumma vabatahtlikult mittetasumises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril TMS-s sätestatud meetmeid kasutades täita kohtu- või kohtuvälise menetleja otsust. TMS näeb esmalt ette võlgniku poolt kohtuotsusega kohaldatud kriminaalmenetluse kulu vabatahtliku tasumise võimaluse. Selle tähtajaks mittetasumise korral on kohtutäituril võimalik kasutada TMS-s sätestatud meetmeid, s.h. pöörata sissenõue võlgniku varale. Kohtutäitur ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et võlgnik oleks aktiivselt takistanud kohtuotsuse sundtäitmist. Seega ei ole kohtul alust väita, et võlgnik oleks temale kriminaalasjas kohtuotsusega mõistetud rahatrahvi tasumisest kõrvale hoidunud. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et esineks aluseid KarS § 82 lg 2 p 1 kohaselt otsuse täitmise aegumise peatumiseks. Vastavalt KarS §-le 82 lg 2 p 2 peatub otsuse täitmise aegumine käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Vastavalt KarS §-le 82 lg 2 p 3 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isikule kohaldatud karistuse täitmisele pööramine on edasi lükatud või karistuse täitmise tähtaega on pikendatud.