lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-1-1-103-10

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudRiigikohus · 14.01.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-1-1-103-10
Asja liik
Kriminaalasi
Kuulutamise aeg
14.01.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1700
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number

3-1-1-103-10

Otsuse kuupäev

14. jaanuar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksei Tšudinovi süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 ning § 136 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2010. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-18539

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Tšudinovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja ringkonnaprokurör Ainar Koik

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

15. detsember 2010, kirjalik menetlus

Ringkonnaprokuratuuri

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Harju Maakohtu 22. aprilli 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2010. a kohtuotsused Aleksei Tšudinovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 8 järgi ning liitkaristuste mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas Harju Maakohtule uueks arutamiseks.
2.
Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Natalia Lausmaa kasuks välja 76.70 eurot (seitsekümmend kuus eurot ja seitsekümmend senti), sealhulgas käibemaks 12.78 eurot (kaksteist eurot ja seitsekümmend kaheksa senti) vandeadvokaat Natalia Lausmaa poolt Aleksei Tšudinovile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 22. aprilli 2010. a otsusega tunnistati Aleksei Tšudinov süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega neli aastat ja kaks kuud, KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi vangistusega kolm aastat ja kaks kuud ning KarS § 136 lg 1 järgi vangistusega neli aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus A. Tšudinovile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks neli aastat ja üheksa kuud vangistust. Sellele karistusele liitis kohus KarS § 65 lg 1 alusel Harju Maakohtu 12. septembri 2008. a otsusega mõistetud kolme aasta ja kolme kuu pikkuse kandmata vangistuse, lugedes lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati KarS § 136 lg 1 järgi süüdi I.E, kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.
2.KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna nõudis 2008. a oktoobris koos tuvastamata jäänud isikuga A. M.-ilt vägivaldselt rahalise kasu üleandmist. Nimelt peksis A. Tšudinov A. M.-i nõudes viimasele kuuluva sõiduauto Nissan Primera (väärtus 75 000 krooni), auto tehnilise passi (väärtus 900 krooni) ja võtmete (väärtus 500 krooni) ning korteri üleandmist. KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi mõisteti A. Tšudinov süüdi selles, et ta varem väljapressimise toime pannud isikuna lõi 19. märtsil 2009. a A. M.-i rusikaga näkku ja ähvardas teda kannatanu poolt tulirelvaks peetud relvaga - signaalpüstoliga EKOL Dickle. Ta võttis A. M.-ilt ära mobiiltelefoni Sony Ericsson 550i (väärtus 1500 krooni), nelja võtit sisaldava randmekoti (koguväärtus 500 krooni) ja 100 krooni sularaha. KarS § 136 lg 1 järgi tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta 19. märtsil 2009. a vahetult pärast A. M.-i röövimist võttis kannatanult seadusliku aluseta vabaduse, pannes A. M.-i kinni maa-alusesse katakombi.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Tšudinovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes taotles kaitsealuse õigeksmõistmist väljapressimises, röövimisena käsitletud teo ümberkvalifitseerimist omavoliks KarS § 257 järgi ja

süüdistatavale mõistetud liitkaristuse kergendamist.

4.Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kannatanu järjepidevate ja usaldusväärsete ütluste, aga ka süüdistatava ütluste alusel lugenud väljapressimise toimepanemise põhjendatult tõendatuks. Maakohus on õigesti jätnud tõendite kogumist välja tunnistajate E. K. ja S. A. ütlused, kuivõrd need on vastuolulised. Põhjendatult on loetud usaldusväärseks kannatanu ütlused, et ta ei olnud A. Tšudinovile võlgu ja jäetud tähelepanuta süüdistatava ebajärjekindlad väited, et A. M. võlgnes talle jalgratta müügi tõttu teatud summa. Seetõttu pole ka alust kõnelda omavolist KarS § 257 tähenduses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Tšudinovi kaitsja N. Lausmaa, kes kordab juba apellatsioonimenetluses esitatud taotlusi. 5.1 KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tuleb A. Tšudinov õigeks mõista vägivalla tarvitamise tõendamatuse tõttu. Süüdistatav eitab vägivalla kasutamist kategooriliselt. Õige ei ole ka ringkonnakohtu väide kannatanu ütluste järjepidevuse osas, sest väidetavalt 2008. a oktoobris toime pandud teo kohta esitas süüdistatav politseile avalduse alles pärast 19. märtsi 2009. a. 5.2 2008. a oktoobris ja 19. märtsil 2009. a asetleidnud sündmused on toimunud samade suhete pinnalt ning samadel asjaoludel. Seetõttu oleks kohus pidanud A. Tšudinovi väljapressimises õigeks mõistma ja lugema kaks episoodi üheks jätkuvaks süüteoks. 5.3 A. Tšudinovi tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 257 järgi, sest süüdistatava ja kannatanu vahel on võlasuhe. Peale tunnistajate E. K. ja S. A. ütluste tõendavad võlgnevuse olemasolu ka kaassüüdistatava I.E kohtuistungil antud ütlused. Nimelt loobus prokurör I.E süüdistusest KarS § 200 lg 2 p 1 järgi seetõttu, et I.E sõnutsi tema kannatanuga ei suhelnud, viimaselt midagi ei nõudnud ega võtnud ja leidis, et A. Tšudinov peab oma võlaküsimused lahendama iseseisvalt. Järelikult uskus prokurör I.E väidet võlasuhte olemasolust. Võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt oleks pidanud vastavad järeldused tegema ka A. Tšudinovi süü kohta.
6.Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik, et kassatsioon on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu seadusliku otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus on uuritud tõendite pinnalt teinud argumenteeritud otsuse ja näidanud veenvalt ära, miks ta jagab maakohtu hinnangut kannatanu ütluste usaldusväärsuse suhtes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7.Kassaatori hinnangul ei ole tõendatud, et tema kaitsealune tarvitas 2008. a oktoobris A. M.-i vastu vägivalda. Kohtud on tuginenud üksnes kannatanu ütlustele. Ringkonnakohus eksis, pidades A. M.-i ütlusi järjepidevateks, kuivõrd kannatanu pöördus politsei poole alles 2009. a märtsis, s.o mitu kuud pärast väidetavat kuriteosündmust. Kaitseväide puudutab faktiliste asjaolude tuvastamist. Lähtuvalt KrMS § 363 lg-st 5 ja KrMS § 362 p-st 2 saab kriminaalkolleegium anda üksnes hinnangu sellele, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 17 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Kriminaalkolleegium leiab, et kohtute poolt on A. Tšudinovi vägivalla kasutamine 2008. a oktoobris selgesti ja arusaadavalt tuvastatud. Ringkonnakohus on korrektselt põhjendanud, miks on praegusel juhul tuginetud kannatanu järjepidevatele vastuoludeta ütlustele (kd 3, tl 105-106). A. M.-i ütluste järjepidevust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et kannatanu koheselt juhtunu kohta politseile avaldust ei esitanud, vaid tegi seda teise ründe järel. Faktiliste asjaolude tuvastamisele on rajatud ka kassaatori väide, et kuna kogutud tõenditest ilmneb, et A. M. oli A. Tšudinovile võlgu, tuleb süüdistatav tunnistada röövi asemel süüdi omavolis. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud arusaadavalt põhistanud, miks nende hinnangul A. Tšudinov A. M.-ile jalgratast müünud ei olnud.
8.Kaitsja järeldusega selle kohta, et kuivõrd 2008. a oktoobris ja 19. märtsil 2009. a asetleidnud sündmused on toimunud samade suhete pinnalt ning samadel asjaoludel, oleks kohus pidanud A. Tšudinovi väljapressimises õigeks mõistma ja lugema kaks episoodi üheks jätkuvaks süüteoks, kriminaalkolleegium ei nõustu. Jätkuva süüteona saab vaadelda sellist erinevate tegude kompleksi, kus mitu ajaliselt lähedast sama objekti vastu suunatud ja sarnasel viisil toimepandud tegu (mis ka eraldiseisvalt on koosseisupärased, õigusvastased ja süülised) loetakse õiguslikult üheks teoks, kuna osateod on kantud ühtsest tahtest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-31-08, p 7.2). Süüdistatava tegusid ei saa pidada ei teineteisele ajaliselt lähedasteks ega ühtsest tahtest kantuks. Samuti eeldab jätkuvast süüteost kõnelemine, et erinevad osateod vastavad ühele süüteokoosseisule. Praegu see nii ei ole, kuivõrd tegu on väljapressimise (KarS § 214) ja röövimisega (KarS § 200). 2008. a oktoobris nõudis A. Tšudinov kannatanult varalise kasu üleandmist, 19. märtsil 2009. a aga võttis süüdistatav A. M.-ilt ära võõrad vallasasjad.
9.Seega leiab kriminaalkolleegium, et kassatsioonis esitatud väited kohtuotsuste muutmiseks alust ei anna. KrMS § 352 lgst 6 juhinduvalt käsitleb kriminaalkolleegium aga kassatsiooniväliselt relvaga toimepandud röövimisega seonduvat.
10.KarS § 200 lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritakse röövimine, mis on toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades. Riigikohtu varasemas praktikas käsitati relvana seadeldist või eset, mis on ette nähtud elava või muu objekti kahjustamiseks. Relvana kasutatava muu esemena mõisteti spetsiaalselt kehavigastuste tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset ning teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada (nt tööriistad ja -vahendid, nagu kirves, saag, vasar, kruvikeeraja ja peitel; spordivahendid - pesapallikurikas, golfikepp, kuul, oda jne; muud esemed - kivi, metallitükk, kaigas jne). Toodud loetelu oli näitlik ja mitteammendav. Määrav oli, et esemel on objektiivselt sellised omadused, et seda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1998. a otsus nr 3-1-1-10-98). Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub vajadus väljakujunenud praktika muutmiseks. Ometi tuleb silmas pidada, et viidatud lahendis sisalduvad õiguslikud hinnangud anti kriminaalkolleegiumi poolt tol ajal kehtinud kriminaalkoodeksi ja relvaseaduse alusel. Käsitletavas kriminaalasjas tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta ähvardas röövimisel kannatanut relvaga - signaalpüstoliga. 19. märtsil 2009. a toimepandud röövimise ajal kehtinud relvaseaduse § 11 lg 1 kohaselt mõistetakse relvana sama seaduse paragrahvis 11 nimetatud relvi ja need on: tuli-, gaasi-, pneumo-, külm-, heit- ja elektrišokirelv. Millisesse relvaliiki signaalpüstol kehtiva relvaseaduse alusel kuulub ja miks nii maa- kui ka ringkonnakohus on signaalpüstolit pidanud relvaks KarS § 200 lg 2 p 8 mõttes, kohtuotsustest ei nähtu. Kohtud pole sellele küsimusele tähelepanu pööranud ja kohtuotsustes puuduvad sellekohased põhjendused. Kohtuotsuses põhjenduste puudumine on aga kriminaalmenetluse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja seetõttu tuleb nii ringkonna- kui ka maakohtu otsused selles osas tühistada. Samuti tuleb tühistada A. Tšudinovile mõistetud liitkaristus. Tühistatud osas saadab kriminaalkolleegium kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks.
11.Kui asja uuel arutamisel leitakse, et signaalpüstoli näol ei ole tegemist relvaga relvaseaduse tähenduses, tuleb siiski lahendada küsimus sellest, kas signaalpüstol võib endast kujutada relvana kasutatavat muud eset. Relvana kasutatava muu esemena saab seda aga vaadelda üksnes juhul, kui röövimise tegelik ohtlikkus on tulenevalt signaalpüstoli omadustest suurem kui röövimise üldkoosseisu või kõlbmatu vahendiga röövimise korral (vt juba viidatud otsus nr 3-1-1-10-98) - nt kui signaalpüstolist inimese pihta tulistamine võib olla kannatanu jaoks ohtlik ja kahjustada tema tervist või isegi elu.
12.A. Tšudinovi kaitsja on koos kassatsiooniga esitanud taotluse mõista talle kassatsioonimenetluses kaitsealusele osutatud riigi õigusabi eest kaitsjatasuna välja 1200 krooni (kehtivas vääringus 76.70 eurot), sh käibemaks 200 krooni (kehtivas vääringus 12.78 eurot). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p 16 alusel rahuldada. Hannes kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.