Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.detsember 2010.a. Tallinn
Kohtuistungi aeg ja koht
7.detsember 2010.a.
Kriminaalasja number
1-10-10253
Kohtukoosseis
eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus
H.S-i s üüdistuses KarS § 200 lg 2 p.4 lühimenetluses Harju Maakohtu otsus 7.september 2010.a.
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav H.S
Prokurör
Marika Reintop
Süüdistatav
H.S (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses,)
Kaitsja
Adv. Helen Tomberg (asenduskaitsja) Harju Maakohtu otsus 7.septembrist 2010.a. H.S-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada
Edasikaebamise kord
järgi
kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse
poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga selles, et salajase vargusena alustatud tegevus kasvas üle röövimiseks. Apellandi väited, et tema ei ole kasutanud kannatanu suhtes vägivalda ja temale inkrimineeritud vägivallategu oli toime pandud tegelikult juba peale salajase varguse toimepanemist e. salajane vargus oli tema poolt vägivalla kasutamise momendiks lõpule viidud, on paljasõnalised. Põhjendatult on maakohus tuvastanud, et peale seda, kui kannatanu E. K. oli avastanud enda mobiili kadumise ja tuvastanud, et see mobiil on süüdistatava käes, püüdis tema vanaema kannatanu M. N. süüdlast kinni pidada, et mobiili tagasi saada. Süüdistatav rabeles ja tõukas kannatanu eemale nii, et viimane lõi oma käe ära vastu käsipuud ja põgenes koos mobiiltelefoniga. Kannatanu M. N. on tunnistanud, et ta tundis vastu käsipuud kukkudes füüsilist valu ja järgmisel päeval oli käe peal verevalum. Seega on täidetud KarS prg. 121 süüteokoosseisu e. kehalise väärkohtlemise ettenähtud tagajärje saabumine, mis on vägivallaks KarS prg. 200 mõttes. Maakohus on oma seisukoha selles osas põhjendatult rajanud kannatanute ütlustele kuna need on kooskõlas ka teiste kriminaalasjas tuvastatud tehioludega – H.S ei tagastanud mobiiltelefoni peale seda, kui kannatanud olid avastanud, et see on tema käes, vaid kasutas vägivalda ja põgenes koos telefoniga. Mingeid selliseid asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et kannatanud on n.ö. välja mõelnud süüdistatavale inkrimineeritud vägivallateod, ei ole tuvastatud. Tegemist on võõraste inimestega, kellel ei saanud olla mingeid selliseid suhteid, mis tinginuks süüdistatava alusetu süüstamise. Toimepandule antud juriidiline kvalifikatsioon ei mõjuta mingilgi määral kannatanute olukorda. Andmaks hinnangut süüdistatava seisukohale, et tema käitumist ei saa kvalifitseerida röövimisena seetõttu, et tema poolt oli väidetava vägivalla kasutamise momendiks juba salajane vargus lõpule viidud ning ei saanud enam röövimiseks üle kasvada, märgib kohtukolleegium järgmist. KarS prg. 199 järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud momendist, mil süüdlane on kehtestanud tegeliku võimu asja üle. Kuni sellise võimaluse saabumiseni ei ole salajane vargus lõpule viidud ning süüdlase tahtlus võib üle kasvada tahteks panna toime teine tegu. Käesoleva kriminaalasja tehioludest nähtub üheselt, et H.S ei õnnestunud oma tahet - panna toime salajane vargus - realiseerida, sest teda märgati ja asuti tema tegevust takistama. Sellest hetkest H.S tajus, et salajase varguse katse on ebaõnnestunud ning üritas säilitada omavaldust võõrale varale kannatanut füüsiliselt mõjutades ja sellega asja üleminekut takistava vastupanu murdes põgenes võõra telefoniga sündmuskohalt. Kuna esialgselt kavatsetud kuritegu - salajane vargus ei olnud selleks hetkeks lõpule viidud, kasvas kuritegu üle vastavalt süüdlase subjektiivse külje transformeerumisele röövimiseks. H.S-ile on maakohus mõistnud seaduses ettenähtud minimaalseima karistusmäära ja põhjendanud, miks mõistetud karistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium
ei ole samuti tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse mõistetud karistuse kergendamiseks. Nagu nähtub kannatanu ütlustest osas, mis puudutavad seda, kuidas ta sama päeva õhtul süüdistatavat mööda busse sõitmas nägi ja teda n.ö. jälgis, võib põhjendatult väita, et H.S elatuski ühistranspordis taskuvarguste toimepanemisest ja see, et ta arutataval juhul märkamatult minema ei pääsenud on vaid juhus. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 27septembrist 2010.a. H.S-i suhtes muutmata. Julia Katškovskaja
Paavo Randma
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.