Kohtulahend

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav kantseleis alates 10. detsembrist 2010.

ringkonnakohtu

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 11. detsembrist 2010. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 11. detsembrist 2010.

Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 06.09.2010 otsusega mõisteti Katri Susi süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ning karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o 17 425.50 krooni. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel ei pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui K. Susi ei pane 3 aasta pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ning kui KarS §-st 73 lg 4 ja 5 ei tulene teisiti. KarS § 78 p 1 alusel arvestatakse katseaja algust kohtuotsuse kuulutamisest 06.09.2010. Sama otsusega rahuldati XXX tsiviilhagi ja VÕS § 127 lg 1, § 1043 ning § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti K. Susilt välja 13 300 krooni XXX kasuks. Maakohus arutas K. Susile KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, töötades Tartu Kaubamaja (Riia 1) III korrusel asuva XXX kaupluses XXX müüjana, omastas -2-

ajavahemikul oktoober 2008 kuni 06.08.2009 tema valduses oleva, kuid XXX-le kuuluva kassaraha 13 300 krooni. Sellega pani K. Susi toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise. Maakohtus K. Susi ennast süüdi ei tunnistanud. Maakohus, hinnanud kohtuistungil uuritud tõendeid nende kogumis, jõudis järeldusele, et K. Susile esitatud süüdistus on tõendatud. XXX ja K. Susi vahelise töölepingu olemasolus perioodil oktoober 2008 kuni august 2009 vaidlust ei ole. K. Susi töötas XXX Tartus asuvas X kaupluses X müüjana. Seda tõendavad süüdistatava ja kannatanu esindaja ütlused. Töölepingu lõpetamise on K. Susi vaidlustatud töövaidluskomisjonis. Tema valduses olid XXX varad, sh ka kaupade müügist saadud sularaha. Kaupluse omanikud ei asunud Tartus, nad olid oma vara usaldanud kaupluses töötavate müüjate valdusse. Müüjal on õiguspädevus, so õiguslik volitus vara osas, mida ta müüb ja mille müügist raha vastu võtab. Usaldussuhe müüjaga tekib töölepingust. Kannatanu esindaja K. P. , tunnistajate J.-S. E. , T. K. ja M. M. ütlustega, samuti dokumentaalse tõendi, inventuuri aktiga on tõendatud 06.08.2009 Tartus X kaupluses X inventuuri läbiviimine, millega tuvastati kassast puudujääk 26 000 krooni. Inventuuri läbiviimisest võtsid osa äriühingu juhatuse liikmed ja müüjad. Tulemusi kinnitasid inventuuri läbiviijad allkirjadega. Puudujääki kinnitavad ka kassaaruanded. Kannatanu esindaja K. P. ja tunnistaja U. M. ütlused tõendavad kassaaruannete esitamise korda äriühingus. Kassaaruannete esitamise korras ei olnud arusaamatusi. Seda kinnitasid kannatanu esindaja ja müüjad, samuti tunnistajad U. M. ja T. K. . U. M. ütluste kohaselt kontrollis ta iga kuu alguses kassaaruande alusel raamatupidamist. Kuna Tartu kaupluse poolt esitatud aruandel oli liiga suur sularaha jääk, teavitas ta sellest K. P. Viimane sõitis 06.08.2009 Tartusse. Tartu kaupluses oli sularaha jääk suur ka 2009 märtsis ja aprillis. Samu asjaolusid kinnitab ka dokumentaalne tõend - kassaaruanne. Kannatanu K. P. ja tunnistaja M. M. ütlustega on tõendatud, et tegelikult ei olnud 06.08.2009 kassas sularaha selles summas, mida näitas kassaaruanne. Selle tuvastas M. M. , kes oli tööl, kui K. P. telefoni teel kassas oleva raha jääki kontrollis. M. M. andis kontrollimisest teada ka temaga koos tööl olnud teisele müüjale T. K. Tunnistaja T. K. ütlustega on tõendatud kassast sularaha võtmise ja selle aruandes kajastamise viis. Müüjad saatsid raamatupidajale aruandeid. Kassajääk on aruannete kohaselt suur. Muudeti kolmandas tulbas olevaid andmeid, millest on näha, et raha on ära saadetud panka, kuid tegelikult ei olnud seda tehtud. Sularaha panka viimise asemel võtsid müüjad, nende hulgas K. Susi raha endale. Seejuures müüjad pidasid ka teist aruannet, kassavihikut, kuhu K. Susi, M. T. ja tunnistaja T. K. tegid sissekandeid oma käega. Tunnistaja T. K. kinnitas, et raha kassast võttis ka tema ning seetõttu oli ta teadlik nii varjamise viisist kui raha võtmise ajast. T. K. ütluste järgi märkisid nad võetud summad paberile. Sellelt paberilt saadud andmete järgi kirjutas ta ka seletuskirja raha omanikule. Kui raha võtmine ilmsiks tuli, asuti läbirääkimistesse K. P. võetu tagastamiseks.

-3-

T. K. ütlused tõendavad, et kolme müüja, tunnistaja, M. T. ja K. Susi nimel kirjutas viimane K. P. e-kirja. Tunnistaja oli kirja kirjutamise juures. Tunnistaja kahetses tehtut, palus andeks ja tagastas võetu. Ta jäeti ka tööle. K. Susi keeldus võlagraafikule alla kirjutamast. Maakohus leidis, et kannatanu esindaja K. P. ja tunnistajate ütlustes ei ole vastuolusid. Samuti puudub kohtul alus mitte usaldada kohtus küsitletud tunnistajaid. Ütlused on omavahel kooskõlas ka muude dokumentaalsete tõenditega. Tunnistaja T. K. on kohe pärast omastamise ilmsikstulekut kirjutanud seletuskirja. Seletuskiri on käsitletav dokumentaalse tõendina. See kajastab müüjate poolt omastatud sularaha jaotust müüjate vahel. Seletuskiri on koostatud ajal, kui müüjad pidasid tööandjaga, hiljem kannatanu esindajaga läbirääkimisi võla tagastamiseks. Müüjad olid teadlikud üksteise tegevusest ja pidasid ka arvestust. Ka kannatanu esindaja kinnitab selle arvestuslehe olemasolu. Samuti selgitas tunnistaja T. K. kohtus asjaolu, miks teda puudutavas kriminaalasjas ta esmalt oma süüd ei tunnistanud. Tunnistaja selgitas, et esmalt rääkis ta nii nagu oli M. T. ja K. Susiga kokku lepitud, et olla kõik süüst puhtad. Kuid kuna tunnistajat häiris asjaolu, et ta on valetanud, siis läks ta uurija juurde ja muutis oma ütlusi ning rääkis asjast nii nagu see oli ja nii nagu ta rääkis käesoleva kriminaalasja raames. Kohtu arvamuse kohaselt on tunnistaja loogiliselt ja usutavalt põhjendanud oma ütluste muutmist ja kuivõrd käesolevas kriminaalasjas antud ütlused riimuvad teiste tunnistajate ja kannatanu esindaja ning ka dokumentaalsetes tõendites kajastatuga, siis puudub kohtul igasugune alus pidada tunnistajat mitteusaldusväärseks. Kannatanu esindaja K. P. ja tunnistaja T. K. ütlustega on tõendatud, et K. Susi omastas kassaraha 13 300 krooni. K. Susi tegevus sularaha puudujäägi ilmsikstulekul on olnud vastuoluline. Ta kirjutas seletuskirja, kus võtab omaks sularaha 13 300 krooni omastamise ja toob välja põhjused, miks ta raha võttis. Maakohus leidis, et puudub igasugune alus eeldada, et keegi teine kaupluse müüjatest või hoopis keegi võõras on kaupluse faksilt saatnud K. P. K. Susi nimelt seletuskirja. Seega peab kohus süüdistatava põhjendusi kirja osas mitteusutavateks. Tunnistaja T. K. ütlused tõendavad, et ta teadis juba enne puudujäägi avastamist, et K. Susi on omastanud korduvalt raha seoses majanduslike raskustega, kavatses raha tagasi maksta, mida teatas ka juhtkonnale 06.08.2009. K. Susi seisukoht T. K. valede ütluste kohta on subjektiivne ja paljasõnaline. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-74-05, p 15.) KarS § 201 kaitstavaks õigushüveks on omandi koosseisus olev vallaasi või muu isikule usaldatud võõras vara. Sularaha on käsitletav vallasasjana ja see oli süüdistatavale võõras vara. Omastada saab isiku valduses olevat asja. Sularaha oli müüjana töötanud süüdistatava valduses ja tal oli selle üle ametiseisundist tulenev tegelik võim. Süüdistatav K. Susi oli müüjana poes tööl ja tal oli juurdepääs võõrale varale, kassas olevale sularahale. Tal oli õigus seda käsutada, otsustada millised summad viiakse panka, tegelikult ka viia summasid panka, koostada kassajäägi osas aruanded. Ta omastas raha kassaaruandeid muutes ja sellega varjates omastamist omaniku eest.

-4-

K. Susi omastas kaupluses müüjana töötades sularaha süüdistuses nimetatud ajavahemikul ja tegi seda otsese tahtlusega. Tõenditest järeldub, et sularaha omastasid mitu müüjat. Neil kõigil oli raha võtmiseks oma eesmärk ja igaüks tegi seda iseseisvalt. Seetõttu on K. Susi süüdistus õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 1 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus K. Susi suhtes karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud ning leidis, et varem karistamata isikut on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasugustest tegudest kergemaliigilise karistusega. K. Susi isikut on võimalik mõjutada just eripreventiivseid eesmärke silmas pidades rahalise karistusega. Kuriteoga tekitatud kahju suurust ja kuriteo asjaolusid arvestades, on võimalik süüdlast mõjutada hoiduma uutest samasugustest kuritegudest KarS § 44 lg 1 sätestatud rahalise karistusega alla keskmise määra. Esimese kriminaalkaristuse puhul on varem karistamata isikut võimalik karistusest täielikult vabastada KarS § 73 alusel. Nimetatud paragrahvi järgi karistusest vabastamine võimaldab pikaajalist katseaega, mil isik enda käitumist kontrollides on kohustatud järgima õiguskuulekat eluviisi. Kohus määras KarS § 73 lg 3 sätestatud minimaalse katseaja. Kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo ja teda selle eest karistatakse, mõistetakse vastavalt asjaoludele KarS § 73 lõigete 4 ja 5 alusel liitkaristus KarS § 65 lg 2 järgi. Katseajal toimepandud kuriteo korral rahalise karistuse täitmisele pööramisel ja selle iseseisval täitmisel võib kohus karistuse asendada ka vangistusega KarS § 70 alusel. Kuna kannatanule kahju tekkimine on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud ning kogutud tõenditest saab järeldada, et kahju tekkimine on olnud otseses põhjuslikkus seoses süüdistava tegevusega, tuleb rahuldada XXX tsiviilhagi summas 13 300 krooni. Süüdistatav ei ole esile toonud asjaolusid, mis välistaksid tema süü kahju tekkimises. Seetõttu leidis maakohus, et esinevad kõik VÕS §-s 1043 sätestatud vastutuse alused ja süüdistatav on kohustatud kuriteoga kannatanutele tekitatud kahju hüvitama. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu K. Susi kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse täielikku tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista K. Susi õigeks. Apellatsiooni põhjenduste järgi on maakohus tõendeid meelevaldselt käsitlenud. Maakohtu väide, et K. Susi on 10.08.2009 saatnud e-kirjaga seletuskirja XXX juhatusele (tl 9), milles ta tunnistab, et laenas kassast raha, kuna pole suutnud oma makse ja igapäevaseid kulutusi kanda, ei vasta tegelikkusele. Asjas on esitatud tõendid, mis kinnitasid, et 10.08.2009 oli K. Susi puhkusel ega viibinud Tartus kaupluses. Kaitsja on veendunud, et prokuröri poolt esitatud tõendiga on kinnitust leidnud ka K. Susi alibi. Sellises olukorras viidata veel täiendavale alibi tõendamisele on kohatu. Maakohtu väide, et T. K. seletuskiri on käsitletav dokumentaalse tõendina, ei vasta kriminaalmenetluse seadusele. Sellisele seisukohale asumine tooks kaasa menetlejale võimaluse hakata vormistama kohtueelses menetluses sündmuse (tõendamiseseme) kohta tõendeid läbi "seletuskirjade", mida antakse ilma vastutusest hoiatamata ning mis omandaksid justkui võrdse tõendusliku jõu. See muudaks tunnistajate ütlused kui iseseisva tõendiliigi mõttetuks. Kaitsja on veendunud, et suulisest allikast pärinev teave "vormistatakse" ainult

-5-

ütluste andmisega kohtuistungil. Sellega oleks tagatud ka tõendiallika võimalik vastutus kui ka kontroll. Maakohtu väide, et K. Susi tegevus sularaha puudujäägi ilmsikstulekul on olnud vastuoluline, on kummaline . K. Susi on kinnitanud, et ta ei ole kirjutanud seletuskirja ( tal ei ole ühtegi x ära surnud). K. Susi on kinnitanud, et alates puudujäägi ilmnemist ei ole ta mingilgi moel tunnistanud vastutust selles. Veelgi enam, ei ole tõendatud 10.08.2009 e-kirja autentsust s.t mitte ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et selline e-kiri oleks Tartu kauplusest saadetud, et seda ei ole enne väljatrüki tegemist muudetud. Kohtuotsuses on muutunud see e-kiri juba "faksiks". Sama kehtib ka tl 10 asuva e-kirja kohta: tegemist ei ole originaal e-kirjaga: sellest nähtub (viirusetõrje programmi uuenduse aeg 16.08.2009), et tegemist võib olla edasisaadetud e-kirjaga. Edasisaadetavas ekirjas on võimalik muuta algse kirja sisu. Arusaamatu on maakohtu viide Riigikohtu lahendile, mille kohaselt on oluline muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-74-05, p 15). Kaitsja on seisukohal, et võimalus, et kogu raha puudujäägi põhjustas T. K. , on sama eluliselt usutav kui see, et seda tegi M. T. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks süüstavaid tõendeid on peetud rohkem eluliselt usutavamateks kui õigustavaid tõendeid, sh K. Susi ütlusi. Kaitsja on seisukohal, et T. K. ütlustele ei saa antud kohtumenetluses tugineda ning teda ei saa pidada antud asjas tunnistajaks. T. K. on olnud kahtlustatavaks analoogilises süüdistuses. T. K. on ka kriminaalasjas vastutusele võetud. Ta on andnud ütlusi kohtueelses menetluses kui kahtlustatav. Antud kohtumenetluses kuulati viimane üle kui tunnistaja võimaluseta viidata kohtueelses menetluses antud vastuolulistele ütlustele. Kuigi kriminaalasjas ei ole ühelgi tõendil kindlaks määratud jõudu, sai maakohus viidata korduvalt T. K. kui tunnistaja usaldusväärsusele. T. K. on põhjus rõõnata nii K. Susi kui ka M. T. Riigikohus on osundanud, et eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud. Küll on aga tõsiseltvõetavad argumendid, et kaaskohtualune võib rõõna tulemusena kergendada enda karistust või saab või on saanud selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse nagu vabastamine vahi alt eeluurimise ajal, või on tõstatatud kahtlus, et ta püüab sellega varjata teisi süüteo toimepanijaid. Kaitsja rõhutab, et T. K. oli isikuks, kes pani enda poolt omaksvõetud teo toime ajal, mil talle oli määratud teises kriminaalasjas katseaeg. Tänu kaastööle mõisteti talle reaalse vangistuse asemel karistus, mis asendati ühiskondliku kasuliku tööga. Rõõnates teisi suurema summa osas vähenes temale langev vastutuse osa. Veelgi enam on leidnud kinnitust, et "tänu" rõõnale jäeti ta töökohale edasi. Seega olid T. K. põhjused rõõnaks, mistõttu ei saa lugeda tema ütlusi usaldusväärseteks. Isegi kui lugeda T. K. ütlusi usaldusväärseks, siis antud ütlustele tuginedes saab isegi väita, et K. Susi ei ole antud tegu toime pannud. T. K. väitis, et K. Susi võttis raha 6 kuud või rohkem enne puudujäägi ilmsikstulekut (august 2009). K. Susi süüdistatakse ühe teona 13 300 krooni omastamises. Samas oli 07.04.2009 ehk vähem kui 6 kuud tagasi kassajääk 4846.80 krooni. Seega ei saanud K. Susi toime panna 13 300 krooni omastamist T. K. poolt viidatud ajal, kuivõrd õigeks peetud kassaarvestus näitas kassas vähem kui 6 kuud tagasi antud summast väiksemat summat. Kaitsja leiab, et süüdistus on ebamõistlikult laialivalguv, mis teeb kaitseõiguse teostamise võimatuks. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et võimalikult täpselt tuleb määratleda kuriteo

-6-

toimepanemise aeg. Süüdistus hõlmab perioodi oktoober 2008 kuni august 2009.a. Kassa aruandeid on esitatud samas alates 2009. a märtsist. Ka maakohus ei määratle teo toimepanemist täpsemalt. 309 päevane süüdistuse perioodi osas alibi tõendamine on enam kui võimatu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

-7-

viidanud selle üle arvestuse pidamisele). Paraku on see vaid ringkonnakohtu konstanteering, kuna süüdistust KarS § 201 lg 2 p 1 järgi esitatud ei ole.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

-8-

Ago Kutsar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.