Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
6. detsember 2010
Kriminaalasja number
1-10-14085
Kohtukoosseis
Paavo Randma, Sten Lind, Malle Preimer
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 27. oktoobri 2010 otsus
Apellatsiooni esitaja
Z.F, ik XXX, XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXXXXXX, emakeel – vene keel, ei tööta, elukohta ei oma, varem kohtulikult karistatud, viimati 23.03.2009.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 alusel vangistusega 4 k, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 2 k 20 p, KarS § 65 lg 2 alusel vangistusega 6 k 20 p.
Resolutsioon
Jätta Z.F-i apellatsioon põhjendamatu läbi vaatamata
kui
ilmselt
Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
Vaagides karistuse mõistmist on maakohus selgelt märkinud, et süüdistatav on juba varem karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, samuti karistatud väärtegude toimepanemise eest. Tal puudub kindel töökoht. Neid asjaolusid nimetades on maakohus edasiselt järeldanud, et juba need näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Apellatsioonis neid argumente seejuures ka ei vastustata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 6.1 Üldkasuliku töö rakendamine tuleb kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. Z.F on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, samuti tabati ta käesolevas kriminaalasjas ühel korral varguste toimepanemiselt, mis ei takistanud teda aga peatselt sooritamast uut varavastase kuriteo katset. Need asjaolud näitavad üheselt, et Z.F ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele. Üldkasuliku töö mõistmist võivad takistada ka isikulised asjaolud, milleks Z.F puhul on karistusandmetest nähtuvalt (tlk 49-54) narkootiliste ainete tarvitamine. Selles osas tuleb apellatsioon jätta seega tähelepanuta kui ilmselt põhjendamatu. 6.2 Sama kehtib taotluse kohta jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Nagu öeldud, on sisuliselt tuvastatav, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Süüdistatava käitumise näol on tegemist sisuliselt reeglipärase ning teadliku teiste isikute omandi kahjustamisega, mis kujutab süüdistatavale sissetulekuallikat; seda näitab juba kuri- ja väärtegude arv, kus Z.F-i süü on eelnevalt leidnud tõendamist. Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on Z.F enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 73- § 74 ning ka § 69 sätete rakendamise.
muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt. Maksimaalselt on juba arvesse võetud seda, et Z.F tunnistas kuritegude toimepanemist ning kahetses. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium Z.F-ile vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või individualiseerida valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Viited vajadusele viibida vajaduses dokumentide vormistamiseks ei ole ilmselgelt asjaoludeks, mis saaks tuua kaasa karistuse muutmise. Samuti ei ole märgitud asjaolud – elukoha olemasolu ning väidetav lähedaste toetus – suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekust varasemalt. Puudub täielik alus arvamiseks, et need asjaolud võiksid toimida eripreventiivses tähenduses positiivselt praegusel hetkel.
Paavo Randma
Sten Lind
Malle Preimer
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.