1-10-7353/21 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kui tema kaitsja kaitseversioonid. Kaitsja apellatsioonis korratakse süüdistatava poolt kohtueelses menetluses ja maakohtu istungil esitatud väiteid tema süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.2 Esmalt peatub kohtukolleegium apellatsioonis viidatud võimalikel KrMS § 339 p-des 7 ja 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel. Apellatsioonis on loetlenud rida asjaolusid, mille alusel kaitsja hinnangul tulnuks E. Hodakov talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus asus tõendite hindamise tulemusel teistsugusele seisukohale, siis on kaitsja arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, st kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud E. Hodakovi õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud väga veenvad põhjendused E. Hodakovi süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta esitatud süüdistuses süüdi mõistetud. Seega kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuses vastuolu puudub. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9. jaanuari 2007. a otsuses nr 3-1-1-106-06 märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ongi käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus apelleeritud kohtuotsuses tõendite põhjaliku analüüsi käigus tuvastanud E. Hodakovile inkrimineeritud kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu ning süüd välistavate asjaolude puudumise. Seetõttu ei ole asjakohane apellandi väide, et kohtuotsuses puudub põhjendus. Riigikohtu praktika selles küsimuses on jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes (näiteks 24. augusti 2001. a otsus nr 3-1-1-79-01). 5.3 Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on

5.4 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava E. Hodakovi ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kaudsete tõenditega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et süüdistatava väited on ebaloogilised ja mitteusutavad. Ei saa olla tõsiseltvõetav süüdistatava väide, et kannatanu A. H. kutsus välja politsei selleks, et lahendada armukadedusest tingitud peretüli ja sellega mees enda poole tagasi võita. A. H. ei näinud süüdistatava käes püstolit, sest ta jõudis enne seda koos oma kahe tütrega majast põgeneda. Püstoli olemasolust oli ta vahetult enne seda kuulnud oma laste käest. Hirm abikaasa vägivaldse käitumise ees sundis teda põgenema koos lastega talvisel ajal hilja õhtul metsa ja paluma abi politseilt. Pärast naise ja tütarde põgenemist hakkas E. Hodakov asju pakkima ja jõudis peita püstoli koos padrunitega sauna juures asuva tünni alla. Seda tõendavad tunnistaja A. Š. ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, jalatsite vaatlusprotokoll ja jäljeekspertiisi akt. Kohtukolleegiumi hinnangul puudus maakohtul vähimgi alus neis objektiivsetes tõendites kahelda. 5.5 KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljudes märgib kohtukolleegium, et apelleeritud kohtuotsuses on tunnistaja A. Š. ütluste usaldusväärsuse hindamisel osundatud muuhulgas asjaolule, et enne ütluste andmist on tunnistajat hoiatatud vastutusest KarS §-de 318 ja 320 järgi ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Tõendite hindamisel ei ole sellel asjaolul tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu kohus hindab kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega hindab kohus kõiki tõendeid kogumis KrMS § 61 lg-s 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-08, p 12). Täiendavalt märgib kohtukolleegium, et ka KarS §-s 320 ettenähtud kuriteokoosseis ei eelda erinevalt varasemast regulatsioonist enam tunnistaja valeütluse andmise eest kriminaalvastutusele võtmiseks isiku varasemat hoiatamist sellisest vastutusest. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-84-09. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu selline ebaõige põhjendus tunnistaja A. Š. ütluste usaldusväärsust ei kahanda, sest ta on andnud samasisulisi ütlusi kohtueelsel uurimisel ja need on kooskõlas teiste kohtueelses menetluses kogutud ning kohtuistungil kontrollitud tõenditega.