Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

2(3)

5.2 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et M.Z-i karistamisel reaalse vangistusega on kohus läinud vastuollu KarS § 56 lg 2 sätetega. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et nimetatud säte kohustab otsuses põhjendama vangistuse, kui äärmise abinõu kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral. Samuti seda, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama (näiteks otsustes nr 3-1-1-14-02 ja 3-1-1-13804). Käesolevas kriminaalasjas karistusliigi valikut ei ole, sest R. Dimitrijevile inkrimineeritud raskema kuriteo, so KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse kolmest kuni viieteistkümne aastani. Vaatamata sellele on kohus kohtuotsuse 8-ndal leheküljel märkinud, et ta ei jaga kaitsja seisukohta jätta mõistetud karistus täitmisele pööramata ning on põhjendanud M.Z-ile reaalse vangistuse mõistmist. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata. Seega ei nõustu kohtukolleegium kohtule tehtud etteheitega, et ta ei ole M.Z-i karistusest tingimisi vabastamise ebaotstarbekust motiveerinud. 5.3 Kaitsja taotleb ringkonnakohtult M.Z-ile mõistetud kolmeaastase vangistuse KarS § 74 alusel osaliselt kohaldamata jätmist ning määrata, et ärakandmata vangistus jätta tingimisi täitmisele pööramata. Kohtukolleegium ei pea sellise taotluse rahuldamist võimalikuks, sest see ei ole kooskõlas karistusseaduse sätete, valitseva kohtupraktika ega Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et KarS §-de 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuvalt osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, so igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et M.Z on varem 6 korda kohtu poolt karistatud, sealhulgas korduvalt vangistusega. Ta viibib vangistuses alates 13. maist 2010. a., so 6 kuud. Tegemist on narkomaaniga, kes paneb jätkuvalt toime uusi kuritegusid. Neid asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium M.Z-i mõistetud vangistusest täielikult ega osaliselt tingimisi vabastamist võimalikuks.

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Malle Preimer

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.