Kohtulahend

suhtes jätta

1(8)

1) kohtuotsuse resolutiivosa punktis 11 asendada kannatanu S. S. elukohaks märgitud „XXXXXXX XXXXXX XXX XX“ elukohaga „XXXXXXXXX XX-X XXXXXXX“; 2) kohtuotsuse põhiosa 17-ndal leheküljel asendada tekst „kannatanu H.A“ tekstiga „kannatanu S. S.“. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri ja süüdistatava kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 9. novembril 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

3.1 Kaitsja apellatsioonis leitakse, et kohtumenetluse võistlevuse põhimõte peab olema lahutamatult seotud kohtu erapooletuse nõudega. Antud juhul on kohus seda nõuet rikkunud ja arvestanud ainult süüdistaja väiteid ja on tuginenud üksnes kannatanu S. S. ütlustele, kes on korduvalt karistatud isik ja esitanud kohtule ebaõigeid andmeid. Puudub vaidlus selle üle, et H.A ja S. S. vahel sellel päeval füüsiline kontakt oli, kuid see ei tähenda veel seda, et tegemist oleks omavoliga. H.A ei ole ennast süüdi tunnistanud kogu menetluse vältel. Ükski ülekuulatud tunnistajatest ei kuulnud, et H.A oleks kannatanult midagi nõudnud, teda ähvardanud ja teda löönud. Juhul, kui selline tegevus oleks aset leidnud, siis oleks tunnistajad pidanud seda kuulma või nägema. Samuti on paljasõnaline kannatanu väide, et H.A oli XXXXXXXXX XX asuva maja keldri võti. Süüdistatava ütluste kohaselt leidis tema ja kannatanu kohtumine aset kolmanda ja neljanda korruse vahel, kus S. S. haaras tema käed, oli väga agressiivne, lõi teda peaga vastu põske ja nõudis selgitust, mida H.A ja tema õde teevad kannatanu korteri ukse taga. Selleks, et pääseda haardest hammustas süüdistatav kannatanut põsest. Seega tegeles süüdistatav hädakaitse piires ja ainult kaitses end kannatanu ründe eest. Puuduvad tõendid selle kohta, et 9. septembril 2008. a olid süüdistatava ja kannatanu suhted halvad. Tunnistaja I. K. ja süüdistatav H.A väidavad, et alles pärast 9. septembril 2008. a toimunud intsidenti rääkis I. K. vennale oma rahalistest suhetest endise abikaasaga. 3.2 Kannatanu esindaja apellatsioonis märgitakse, et H.A kasutas omavoli toime pannes kannatanu suhtes psüühilist ja füüsilist vägivalda ning piiras tema vabadust. Seega pani ta KarS § 257 koosseisu realiseerides toime kolm eraldiseisvat kuritegu. KarS § 64 lg 1 alusel oleks olnud kohtul võimalik kuni 5 aastase vangistuse mõistmine. Kannatanu esindaja ei näe mõistlikku põhjust, miks peaks mitme vägivallateo koondamine ühe karistusnormi alla oluliselt kergendama süüdistatava olukorda. Apellandi hinnangul jättis kohus arvestamata karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 2 sätestatud erilise julmuse ja alanduse. Eriline julmus ja alandus seisneb selles, et H.A peksis kannatanut pikema aja jooksul, takistas tal hingamist, ähvardas ebainimlike tegudega, sundis kannatanut alluma süüdistatava korraldustele ja võttis kannatanult mitmeks tunniks vabaduse. Karistust raskendava asjaolu esinemisel ei ole enam põhjendatud keskmise karistusmäära kohaldamine. Seetõttu taotletakse H.A-le mõistetud vangistuse pikendamist. Lisaks sellele puuduvad kohtuotsuses põhjendused H.A-le mõistetud vangistusest tingimisi vabastamise kohta, mistõttu taotletakse kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistusest tingimisi vabastamise osas. H.A on juba varem karistuse kandmisest tingimisi vabastatud, kuid see ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Varasem karistatus ei olnud uue kuriteo toimepanemise ajaks kustunud Veel juhitakse apellatsioonis tähelepanu asjaolule, et kohtuotsuse motiveerivas osas on kohus nimetanud kannatanut korduvalt H.A-ks ja eksinud kannatanu aadressiga, mistõttu ta taotleb ringkonnakohtult kohtuotsuses vastavate täpsustuste tegemist. Kannatanu esindaja põhjendab täpsustuste tegemist viidetega EV põhiseadusele ning nimeseadusele. 3.3 Prokuröri apellatsioonis leitakse samuti, et kohtuotsuses ei ole jälgitav, miks kohus uue, samuti vägivalla kasutamisega seotud kuriteo eest, millist tegu kohus ise hindab äärmiselt jõhkraks, otsustab isikule karistust mõistes kasutada samaliigilist karistust, mis ei ole süüdistatavale mõju avaldanud. Täitmata on jäänud KarS § 56 l-s 1 sätestatud nõue, et karistus peab süüdlast edaspidi mõjutama hoiduma süütegude toimepanemisest. Seetõttu taotleb prokurör H.A karistamist reaalse vangistusega.

3(8)

3.4 Kannatanu esindaja on esitanud vastuse kaitsja ja prokuröri apellatsioonidele, milles ta taotleb prokuröri apellatsiooni rahuldamist ja süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

4(8)

Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. 5.2 Kohus on arvestanud põhjendatult kannatanu S. S. ütlustega, sest ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil ühetaolisi ütlusi, mis on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Nii nähtub tunnistaja J. S. ütlustest, et ukse lahtipuurimise ajal kutsus keegi meesterahvas H.A alumisele korrusele ja pärast seda kuulis ta nende ärritunud hääli. Rohkem ta H.A ei näinud. Kui ta käis autost plaati toomas, millega lahtipuuritud auk sulgeda, siis kohtas ta alumisel korrusel ühte naist ja märkas trepil üksikut toasussi. Tunnistaja J. S. ütlused haakuvad selles osas tunnistaja M. R. ütlustega, mille kohaselt läks ta poeg kodustes riietes toast välja ja kadus kuhugi. Kui ta hakkas poega otsima, siis nägi ta korteri nr XX ukse taga ühte meest, kes peagi lahkus. Algselt on M. R. pidanud seda isikut H.A-ks , kuna ta oli näinud seda isikut elus vaid ühe korra. Maakohtu istungil on aga tunnistaja M. R. kindlalt väitnud, et see oli isik, kes vahetult enne teda kohtuistungil üle kuulati ja kes äsja saalist väljus. Kohtuistungi protokollist nähtub, et see isik oli tunnistaja J. S., so XXXXXXX töötaja. Seega lükkavad J. S. ja M. R. ütlused ümber süüdistatava H.A ütlused selle kohta, et tal oli kannatanuga konflikt maja koridoris ning keldris ta käinud ei ole. Tunnistaja M. R. ütlustest nähtub, et poeg tuli koju alles mitme tunni pärast. Ta oli paljajalu, riided määrdunud ning ise verine. Tunnistaja R. S. on samuti selgitanud, et tema poeg tuli koju just sellises seisundis. R. S. oli poeg öelnud, et teda peksis H.A. Haiglas tuvastati kannatanu S. S. kehavigastused ja talle osutati arstiabi. Kuna tunnistajate M. R. ja R. S. ütlused on kooskõlas kannatanu S. S. ja tunnistaja J. S. ütlustega, siis ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjust nende ütlustes kahelda. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-21-10 p-13 väljendatud seisukohaga saavad tunnistaja R. S. ütlused olla tõendiks selle kohta, et 09. septembri 2008. a õhtul rääkis kannatanu S. S. tunnistaja R. S., et teda peksis H.A . 5.3 KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsioonide piiridest väljudes märgib kohtukolleegium, et apelleeritud kohtuotsuses on tunnistajate M. R. ja R. S. ütluste usaldusväärsuse hindamisel osundatud muuhulgas asjaolule, et enne ütluste andmist on tunnistajaid hoiatatud vastutusest KarS §-de 318 ja 320 järgi ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Tõendite hindamisel ei ole sellel asjaolul tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu kohus hindab kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega hindab kohus kõiki tõendeid kogumis KrMS § 61 lg-s 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-08, p 12). Täiendavalt märgib kohtukolleegium, et ka KarS §-s 320 ettenähtud kuriteokoosseis ei eelda erinevalt varasemast regulatsioonist enam tunnistaja valeütluse andmise eest kriminaalvastutusele võtmiseks isiku varasemat hoiatamist sellisest vastutusest. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-84-09.

5(8)

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu selline ebaõige põhjendus tunnistajate M. R. ja R. S. ütluste usaldusväärsust ei kahanda. 5.4 Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et ähvardamine ei ole millegagi tõendatud, sest ükski tunnistaja ei ole seda kuulnud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellel asjaolul tähtsust, sest kriminaalasja materjalide kohaselt pandi kuritegu toime keldris, kus peale kannatanu S. S. ja süüdistatava H.A kedagi ei viibinud.

6(8)

Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud H.A tingimisi vabastamist tema süü suurusega ning asjaoluga, et tema poolt toime pandud kuriteost on möödunud ligi kaks aastat ning ta ei ole uusi õiguserikkumisi toime pannud. Seega on maakohus KarS § 74 sätete kohaldamist põhjendanud, ehkki lühidalt. Seetõttu peatub kohtukolleegium sellel küsimusel ise pikemalt. Kohtukolleegium juhindub seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-22-08 väljendatud seisukohast, mille kohaselt võib ringkonnakohus lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-59-07 kohaselt on selline lahend võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesoleval juhul tegemist just sellise olukorraga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on pidanud põhjendatuks KarS §-de 73 ja 74 esimeste lõigete sellist tõlgendamist, mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks mõlemad selles sättes nimetatud alused (nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära. Samasugust seisukohta on väljendatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-40-04. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Sõna "üldjuhul" tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid. Nimelt on Riigikohtu otsuses nr 3-1-80-04 märgitud, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et H.A süü ei ole nii suur, et tema suhtes KarS § 74 sätete kohaldamine oleks välistatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H.A ei läinud XXXXXXXXX XX majja mitte selleks, et S. S. ebaseaduslikus korras raha nõuda, vaid oma õele I. K. abiks, kes tahtis siseneda oma korterisse, milleks tema endine abikaasa S. S. talle takistusi tegi. S. S. läkski ülemisele korrusele seetõttu, et lukuabi töötaja puuris lahtu korteri nr XX ukselukku, mille S. S. oli ära vahetanud, et takistada oma endisel abikaasal korterisse pääsemast. Tõendamist on leidnud asjaolu, et A. K. ja S. S. kooselu ajal kasutas S. S. oma abikaasa pangaarvel olevat raha. Elatisraha S. S. ei maksnud, mistõttu A. K. on esitanud kohtule hagi elatisraha nõudes. Keerulised rahalised suhted valitsesid ka H.A ja S. S. vahel, sest S. S. valmistas H.A-le reklaammaterjale mitteametlikult ja H.A talle selle eest midagi ei maksnud. H.A ütluste kohaselt oli S. S. poolt tehtud töö ebakvaliteetne. Seega oli tegemist segaste peresuhete pinnal tekkinud konfliktiga, mis päädis kuriteo toimepanemisega. Kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja apellatsiooni väitega, et kohus oleks pidanud karistust raskendava asjaoluna arvesse võtma erilise julmuse ja alanduse. Kõik apellatsioonis loetletud tegevused on hõlmatud H.A-le inkrimineeritud kuriteo objektiivse koossisuga ning täiendavat kvalifitseerimist ei vaja. Valga Maakohtu 5. novembri 2003. a kohtuotsusega on H.A süüdi tunnistatud KarS § 263 p-de 2 ja 4 järgi ja karistatud kümne kuu vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi ühe aasta kuue kuu katseajaga. Seega lõppes H.A-le määratud katseaeg 5. mail 2005. a. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5 kohaselt karistusandmed kustutatakse, kui tähtajalisest vangistusest vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. H.A-le määratud katseaja lõppemisest möödus kolm aastat 5. mail 2008. a. Apelleeritud

7(8)

kuriteo pani H.A toime 9. septembril 2008. a, so pärast karistusandmete registrist kustutamist. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kannatanu esindaja apellatsiooni väitega, et H.A pani kuriteo toime ajal, mil karistatus ei olnud veel kustunud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et H.A karistusest tingimisi vabastamine KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel on toimunud kooskõlas karistusseaduse ja väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohus on mõistnud H.A-le karistuseks kahe aasta kuue kuu pikkuse vangistuse, mille jättis KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga. Seega on katseaeg lühem kui temale mõistetud vangistus. Seetõttu märgib kohtukolleegium apellatsioonide piiridest väljuvalt, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-99-06 ja 3-1-1-59-07 väljendatud seisukoha kohaselt peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Kohtukolleegiumil ei ole aga võimalik H.A-le määratud katseaega pikendada, sest selles küsimuses ei ole apellatsiooni esitatud.

Julia Katškovskaja

Ivi Kesküla

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.