Kohtulahend

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

D.J ja D. F , isikutena, kes on varem toime pannud röövimise, viibides 11.02.2009 kella 21.15 paiku Tallinnas XXX-XXXXXX X asuva kaupluse „S.” juures, võtsid grupis, s.o. ühiselt ja kooskõlastatult ära võõrad N. L. kuuluvad vallasasjad, rahakoti väärtusega 100 krooni, milles oli sularaha 100 krooni, 3-kuuline kuupilet, SEB pangakaart, pensionitunnistus ja ID-kaart N. L. nimele, nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kasutades seejuures kannatanu suhtes vägivalda ning ähvardades teda relvaga. D.J, isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, viibides 17.01.2009 kella 05.30 paiku Tallinnas Kopli ja Kungla tänavate ristmikul, võttis ära võõrad S. K.’ile kuuluvad vallasasjad mobiiltelefoni Nokia 3500c väärtusega 2000 krooni ja sularaha 100 krooni, nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, ähvardades seejuures kannatanut relvaga. Seega D.J ja D.F , isikutena, kes on varem toime pannud röövimise, panid grupis ja relvaga ähvardades toime vägivallaga võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o. KarS § 200 lg 2 p 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. D.J , viibides ajavahemikul 06.-13.10.2008 eeluurimisel täpsemalt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, Tallinnas XXXXXX XXX-XX asuvas korteris, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil nimetatud korteri esikus toa ukselingi küljes rippuvast ja O. N. kuuluvast käekotist ära O. N. nimele välja antud Swedbank pangakaardi ning PINkoodi. Varalise kasu saamise eesmärgil sisestas D.J ebaseaduslikult võõra, O. N. väljastatud Swedbank AS-i deebetkaardi ning kaardi PIN-koodi 13.10.2008 ajavahemikul 20.45-20.47 Tallinnas XXX-XXXXXX X maja juures olevasse Swedbank’i sularahaautomaati, kust võttis välja O. N. kuulunud sularaha summas 5 000 krooni, 3000 krooni, 1 500 krooni ja 100 krooni, so sularaha kogusummas 9 600 krooni, samuti 14.10.2008 ajavahemikul 00.09-00.10 sisestas ta võõra pangakaardi Tallinnas XXXXXXXX XXX asuvasse SEB sularahaautomaati, kust võttis välja O. N. kuulunud sularaha summas 500 krooni ning 275 krooni, so sularaha kogusummas 775 krooni. Samuti tasus D.J 15.10.2008 nimetatud pangakaardiga Tallinnas asunud kaupluses B. ostude eest 20 krooni, sisestades ebaseaduslikult nimetatud kaardi ja PIN-koodi makseterminali aparaati. Seeläbi tekitas D.J O. N. materiaalset kahju kogusummas 10 395 krooni. D.J , 2008 novembri alguses, eeluurimisel täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, Tallinnas XXXXXX XXX-XX asuvas korteris, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil korteri esikus toa ukselingi küljes rippuvast ja O. N. kuuluvast käekotist ära O. N. nimele välja antud Swedbank pangakaardi ning PIN-koodi. 05.11.2008 kell 09.16 sisestas D.J varalise kasu saamise eesmärgil ebaseaduslikult võõra, O. N. väljastatud Swedbank AS-i deebetkaardi ning kaardi PIN-koodi Tallinnas XXXXXXXXX X asuvasse Swedbank’i sularahaautomaati ning võttis O. N. arvelt välja sularaha summas 4 200 krooni. Seega D.J , sai varalist kasu andmete ebaseadusliku sisestamisega andmetöötlusprotsessi, millega pani toime KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. D.J isikuna, kes on varem toime pannud varguse, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 08.11.2008 kella 18.30 paiku Narvas XXXXXXX XXXXX asuvas korteris esiku nagis rippuvast kilekotist ära M. G. kuulunud mobiiltelefoni Nokia N76 väärtusega 2 300 krooni, millise viis hiljem koos N. K. Tallinnas Puhangu 8 asuvasse

pandimajja, kus täisealine N. K. pantis nimetatud telefoni 900 krooni eest ning andis saadud raha D.J-ile. Seega D.J , võttes ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil pani toime KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. D.J , isikuna, kes on varem toime pannud varguse, viibides 11.01.2009 kella 04.00 ja 04.30 vahelisel ajal Tallinnas XXXXXXXXXX XX asuva maja hoovis, alustas vastavalt oma ettekujutusele teost ühiselt ja kooskõlastatult koos D. A., E. I. ja A. N., keda käesolevas kriminaalasjas vastutusele ei võeta, vahetult asja omavolilist kasutamist ja nimelt – viibides 11.01.2009 kella 04.00 ja 04.30 vahelisel ajal Tallinnas XXXXXXXXXX XX asuva maja hoovis, otsustasid D.J, D. A., E. I. ja A. N. ühiselt, et võtavad omavolilisse kasutusse eelnimetatud maja hoovis seisva sõiduauto Opel Vectra reg/nr-ga XXXXXX. Selleks avas E. I. sõiduauto pagasiruumi ning ronis salongi. Seejärel avas ta sõiduauto juhipoolse ukse. A. N. istus autosse, lõhkus süüteluku paneeli ning proovis ühendada süütejuhtmeid, kuid auto ei käivitunud. Seejärel otsustasid D.J , D. A., E. I. ja A. N. ühiselt sõiduauto hoovist välja lükata ning seejärel uuesti proovida autot käivitada. Nad lükkasid ühiselt auto hoovist välja, kuid kuritegu jäi lõpule viimata D.J-i tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna seejärel saabus politsei ning noormehed jooksid sündmuskohalt minema. D.J , isikuna, kes on varem toime pannud varguse, pani grupis toime asja omavolilise kasutamise katse, s.o. KarS § 215 lg 2 p 1, 2 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

Apellant ei nõustu kohtu sellekohase järeldusega. D.J on Tapa Erikoolist tulles jätkanud süstemaatiliselt süütegude toimepanemist. Tema poolt toimepandud kuritegudes, eelkõige röövimistes kerkib eriliselt esile just iseloomulik muster, mistõttu ei saa kuidagi pidada tema kuritegusid juhuslikeks, spontaanse käitumise tagajärjeks. Ta ei astu konkreetselt inimese juurde, ei näita talle nuga ja ei nõua asju, vaid kogu protsess kestab pikemalt – manipuleerimise, vestluste, ähvarduste, edasijalutamiste jne saatel. Võttes arvesse, et kõik kolm röövimise episoodi on oma olemuselt vägagi sarnased, võib seda pidada D.J-i puhul kuritegude toimepanemise iseloomulikuks mustriks. Varavastaste kuritegude toimepanemine on kujunenud D.J-ile elustiiliks ja elatusallikaks, ta sooritab kuritegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Kohtuistungitel suhtus Kondratiev üleolevalt kogu protsessi, s.h naeris tunnistajate ja kannatanute üle, oma kahetsust ta kannatanutele ei avaldanud, vabandust ei palunud. Tema poolt kohtule väljendatud ilmselgelt ebasiiras kahetsus oli kantud vaid soovist saada kergem karistus. D.J on vaid 17 aastane ja varem kriminaalkorras karistamata, kuid hoolimata sellest on tema puhul kriminaalne käitumismuster juba niivõrd väljakujunenud, et ta ei ole kriminaalhooldusele sobiv isik. Tingimisi karistus ei täida antud juhul oma eesmärki, kuna A.Kondratjevi puhul puuduvad võimalused mõjutada teda edaspidiselt õiguskuulekusele. Ka kriminaalhooldaja on avaldanud seisukohta, et D.J-i puhul on ainsaks võimalikuks karistusviisiks reaalne vangistus. Ta on ühiskonnaohtlik kurjategija, kes tuleb ühiskonnast isoleerida. D.J-i puhul puudub tõsiseltvõetav prognoos tema seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas ilma vabadusekaotuseta. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise- ja seda nii karistuse liigi kui määra osas- on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine. (RKL 3-1-1-76-07) Sanktsiooni alammäära lähedase karistuse mõistmine D.J-ile ja sedagi osaliselt tingimisi, võib kujundada ühiskonnaliikmetes mulje, et röövimiste vastane võitlus ei ole meie riigis prioriteetne. Selline karistus ei ole arvestades tema isikut, süü suurust, toimepandud tegude laadi ja ohtlikkust põhjendatud ning ei arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 1; § 338 p 4 ringkonnaprokurör p a l u b: Tühistada Harju Maakohtu 04.03.2010 otsus D.J-ile ja D.F -ile mõistetud karistuste osas ja teha uus otsus, millega mõista: 1) D.F-ile KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi karistuseks 7 aastat vangistust, KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, so 07-08.03.2009 ehk 2 päeva ning karistusaja algust lugeda alates viimasest kinnipidamisest, so alates 09.12.2009. 2) D.J-ile KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi karistuseks 7 aastat, KarS § 213 lg 1 järgi 9 kuud, KarS § 199 lg 1 järgi 5 kuud ja KarS § 215 lg 2 p 1, 2 ja § 25 lg 2 järgi 3 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskemaga, so liitkaristuseks mõista vangistus 7 aastat.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, so 2223.01.2009, so 2 päeva ning karistusaja algust lugeda alates viimasest kinnipidamisest, so alates 12.02.2009.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

palub jätta maakohtu otsus muutmata ja prokuröri

Apellant- prokurör toetab esitatud apellatsiooni ja palub selles esitatud motiividel apellatsioonis esitatud taotlused rahuldada. D.F -i apellatsiooni palub jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide sisudega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et D.F-i apellatsioonis esitatud taotlus rahuldamisele ei kuulu. Prokuröri apellatsioon annab aluse kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks. Oma seisukohti põhistab kolleegium järgnevalt.

kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. D.F -i väited temal perekonna olemasolust ja võimalusest asuda tööle ei ole asjaolud, mis annaksid aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse leevendamiseks. KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Maakohus mõistis D.F -ile kahe esimese astme kuriteo eest karistuseks 5 aastat vangistust. Apellatsioonis on prokurör märkinud, et D. F-i näol on tegemist vägivaldse, hoolimatu narkosõltlasega, kes teo tagajärgedele ei mõtle ja toimepandut ei kahetse. Sisuliselt on eeltoodud apellandi väited analoogsed maakohtu järeldustega ning ühtivad D.F -ile karistuse mõistmisel kohtu poolt juba arvestatuga. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et D.F -ile inkrimineeritud kuritegudes esinesid koosseisulised raskendavad asjaolud. Ka maakohtule on need teada olnud ja kohus on erinevalt prokurörist leidnud, et inkrimineeritud raskendavad asjaolud ei ole sellise kaaluga, et taotletud 7 aastane karistus oleks põhjendatud. Koosseisuväliseid karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ja sellistele raskendavatele asjaoludele ei viidata ka prokuröri apellatsioonis. Võib nõustuda prokuröri väitega, et kannatanule pudeliga pähe löömisel raskete tervisekahjustuste mittetekitamine, pole fakt, mida saaks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas aga on kohus just sellist tegu hinnanud õigesti, leides, et selline käitumine iseloomustab D. F-i kui jõhkrat ja hoolimatut inimest. Kohus oli õigustatud arvestama tegude tagajärgedega ehk milliseid kannatusi süüdistatav oma tegudega põhjustas. Karistusregistri õiendi alusel on tuvastatav, et varasemalt ei ole D. F-i karistatud raskete, esimese astme, vägivallaga seotud kuritegude eest. Vaidlustatud kriminaalasjas tuvastatud käitumine annab aluse järeldada, et varasemad karistused ei ole teda sundinud loobuma kuritegude toimepanemistest kuna ta on pannud toime eelnevatega võrreldes raskemad kuriteod. Kuid ka selline fakt on maakohtule teada olnud ning kohus ongi võrreldes eelmiste karistustega mõistnud D. F-ile tunduvalt pikemaajalise vangistuse. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on 9 aastat vangistust, kuid kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on 5 aastane vangistus põhjendatud ja seaduslik. Prokuröri apellatsioonis esitatud väited on maakohtu poolt otsuses kajastamist ja karistuse mõistmisel ka arvestamist leidnud. D.F -ile karistuse mõistmisel ei ole maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning 5 aasta pikkune vangistus vastab teosüüle ja on kooskõlas süüdlase isikuga. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et prokuröri taotlus otsuse tühistamiseks D.F -ile mõistetud karistuse osas, rahuldamisele ei kuulu.

asjaoludele, et süüdlase varasem käitumine, mis on teda viinud erikooli õppima, näitab väljakujunenud käitumismustrit, ei anna kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt siiski alust talle 7 aastase reaalse vangistuse mõistmiseks. Kohtukolleegium leiab, et arvestades toimepandu süü suurust, tekitatud tagajärgi, fakti, et tegemist on esmakordselt kriminaalvastutusele võetud alaealisega, on maakohtu poolt D.J-i karistamine sanktsioonis ettenähtud miinimummäära ligilähedase vangistusega kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega ja selles osas maakohtu poolt piisava selgusega põhistatud tähtajalise vangistuse muutmiseks alused puuduvad. Küll aga kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt väärib enamat arvestamist faktid, et kuigi tegemist on noore inimesega, oli just D.J see, kelle käes oli nuga ja kes sellega kannatanuid korduvalt ähvardas ning et tema suhtes eelnevad valitud mõjutusvahendid ei saavutanud oma eesmärki. Apellatsiooni põhjendused annavad kolleegiumile aluse jõuda järeldusele, et D.J ei ole isikuks kes sobib kriminaalhooldusele ja kolleegium leiab, et kogu mõistetud karistus tuleb tal reaalselt ära kanda. Pealegi pole mõistetud 1 aasta ja 4 kuuline reaalselt kandmisele kuuluv vangistus kooskõlas Riigikohtu korduvates lahendites selgitatuga, et vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega (nt otsus nr 3-1-1-21-05, 3-11-41-04). Samuti on Riigikohus sedastanud, et karistusest tingimisi vabastamine on põhjendatud juhul kui kuriteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste osas on tuvastatav märkimisväärne eripära. Antud juhul sellised erilised tunnused kuriteo toimepanemise asjaoludes ei ole tuvastatavad ja arvestades D.J-i elukäiku puudub tõsiseltvõetav prognoos tema seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas ilma temale reaalse vangistuse mõistmiseta. Nagu prokurör apellatsioonis ka viitab on Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-76-07 märkinud, et arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine.

IVI KESKÜLA

MEELIKA AAVA

JULIA KATŠKOVSKAJA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.