1-07-3130/39 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.2 Apellantide hinnangul puudus alus D.B süüditunnistamises KarS § 199 lg 1 järgi eelkõige seetõttu, et AS U. ei ole helikopteri omanik kunagi olnudki. Apellandid peavad 15. detsembri 1993. a lepingut õigustühiseks, sest kriminaaltoimikus puuduvad kirjalikud tõendid kopteri ostuhinna tasumine ja üleandmise-vastuvõtmise kohta. Apellandid peavad ebausaldusväärseks kunagise juhatuse liikme U. M. ütlusi selle kohta, et AS U. on maksnud helikopteri eest 200 000 USD, sest tema ütlustest ei nähtu millal, kus ja kellele see summa tasuti. AS U. likvideerija K. R. ei teadnud samuti midagi helikopteri omandamise täpsematest asjaoludest ja piirdus vaid üldise tõdemusega, et AS U. omandas selle 15. detsembri 1993. a lepingu alusel. Samuti ei teadnud nende asjaolude kohta midagi rääkida tunnistaja J. G.. Et helikopter pole olnud AS U. omandis, nähtub ka süüdistatava ütlustest. Seda kinnitavad kaudselt tunnistaja A. S. ütlused. Apellantidele jääb otsuse põhjal mõistetamatuks, kuidas saab AS U. vaidlusalust omandiõigust helikopterile tõendada asjaolu, et RE Eesti Lennujaamad on aktsepteerinud AS U. helikopteri omanikuna, et kindlustusandja Balti Kindlustusselts hindas AS U. helikopteri omanikuna või et AS U. on käitunud helikopteri omanikuna. Kohus ei andnud hinnangut sellele, et kriminaaltoimikus ei ole AS U. asutamislepingut, põhikirja, raamatupidamise dokumente, võimalike pangakontode väljavõtteid, maksudeklaratsioone, 15.12.1993. a lepingu originaaldokumenti vms. Need dokumendid tulnuks koguda juba kohtueelses menetluses, et kindlaks teha, milline oli AS U. asutamise eesmärk ja tegevusala, kas ta sel tegevusalal reaalselt tegutses, millises ulatuses tehti äriühingu asutamisel sissemakseid ja kelle poolt, mis oli 6 miljoni krooni laenutamise tegelik tagamõte, kas AS-l U. oli 1993. a selliseid rahalisi vahendeid, millised võimaldanuks soetada kopterit väärtusega 620 000 USD, kas raamatupidamisdokumentides kajastub kopteri omandamine ja bilansis kajastamine, kas kunagi on eksisteerinud 15.12.1993. a müügilepingu originaaleksemplar, kas AS U. oli asutatud vaid pangast laenu saamiseks, kas helikopterit oli enda omandis olevana vaja näidata vaid pangast laenu saamiseks jms. Lisaks sellele ei ole toimikus ühtegi tõendit, millest nähtuks Samaara Aviatsiooni Kompanii omandiõigus helikopterile. Helikopter pidi Eestisse toodama Kaasanist, mitte aga Samaarast. Apellandid leiavad tõendeid hinnates, et helikopter oli süüdistatava D.B omandis, mistõttu ta ei saanud seda varastada. D.B omandas helikopteri vastastikuste kokkulepete tulemusel. 3.3 Kohus jättis täielikult tähelepanuta kaitsja väited selle kohta, et väidetav kuritegu on aegunud, sest süüdistatav sai kopteri enda valdusesse juba 1990-nde aastate keskel. Inkrimineeritava kuriteo näol on tegemist teise astme kuriteoga, mille aegumistähtaeg on viis aastat. 3.4 Kohus on põhjendamatult rahuldanud AS U. tsiviilhagi, sest apellantide hinnangul ei ole AS U. mingit kahju kandnud. Kriminaalasjas nõuetekohast tsiviilhagi esitatud ei ole, mistõttu juba ainuüksi sellel alusel oleks pidanud kohus jätma tsiviilhagi rahuldamata.

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Apellatsioonis korratakse süüdistatava ja tema kaitsja poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid esitatud süüdistuse kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga on kohus kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses väga põhjalikult analüüsinud ja kummutanud. Kohtuotsuse 17-ndal leheküljel on kohus loetlenud kõik kohtule esitatud tõendid. Lehekülgedel 18-28 on kohus hinnanud igat tõendit eraldi ning vastanud kaitsja kriitikale esitatud tõendi suhtes. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Seetõttu peab kohtukolleegium vajalikuks vastata vaid kolmele apellatsiooni väitele. 5.2 Esmalt peatub kohtukolleegium apellatsioonis viidatud võimalikel kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel. Apellatsioonis on loetlenud rida asjaolusid, mille alusel apellantide hinnangul tulnuks D.B talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus asus tõendite hindamise tulemusel teistsugusele seisukohale, siis on apellantide arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, st kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu ja leiab, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud D.B õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud väga veenvad põhjendused D.B süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta kogu esitatud süüdistuse mahus süüdi mõistetud. Seega kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuses vastuolu puudub. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9. jaanuari 2007. a otsuses nr 3-1-1-106-06 märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ongi käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellandid kohtu seisukohtadega ei nõustu. Apellatsiooni kuusteist lehekülge koosneb peamiselt kaitsja poolt maakohtu istungil peetud kaitsekõnes tõstatatud kaitseversioonide loetelust. Apellatsioonis leitakse, et kuna kohtuotsuses ei ole kõiki kaitseversioone ümber lükatud, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st kohtuotsuses puudub põhjendus.

Kohtukolleegium ei jaga seda seisukohta. Kohtukolleegiumi hinnangul on apelleeritud kohtuotsuses tõendeid väga põhjalikult analüüsitud, sealhulgas süüdistatava D.B ütlusi omavahel ja koostoimes teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatava D.B ütlused langevad valdavas osas kokku kaitsja kaitseversioonidega, mistõttu kohtuotsuses on kaitsja võimalikele kaitseversioonidele kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega vastatud. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et kohus ei pea kohtuotsuses vastama kõikidele kaitsja poolt tõstatatud argumentidele, vaid ainult nendele, mis on asjakohased ja seotud süüdistatavale esitatud süüdistusega. Seetõttu ei oma kohtukolleegiumi hinnangul tähtsust näiteks asjaolud, mis on seotud AS U. asutamisega, tema majandustegevusega, helikopteri soetamisega, pangalaenu võtmisega vms. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus apelleeritud kohtuotsuses tõendite põhjaliku analüüsi käigus tuvastanud D.B-le inkrimineeritud kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu ning süüd välistavate asjaolude puudumise. Seetõttu ei ole asjakohane apellantide väide, et kohtuotsuses puudub põhjendus. Riigikohtu praktika selles küsimuses on jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes (näiteks 24. augusti 2001. a otsus nr 3-1-1-79-01). Eelnevat arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et kohus on olnud erapooletu ja võtnud arvesse vaid prokuratuurile kasulikke tõendeid. Apellatsioonis märgitakse, et kohus on teinud suuri pingutusi selleks, et heita D.B-le halba varju ja saavutada prokuratuuri huvides tema põhjendamatu süüditunnistamine, so õigusvastase kohtuotsuse tegemine. Sisuliselt süüdistavad apellandid kohtunikku KarS §-s 311 sätestatud kuriteo toimepanemises, so kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemises. Kohtukolleegium peab sellist kaitsetaktikat ebaeetiliseks. Kui apellandid tõepoolest leiavad, et kohtunik on toime pannud kuriteo, siis tuleb neil esitada kuriteoteade uurimisasutusele kriminaalmenetluse alustamiseks. 5.3 Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks apellatsioonis esimesena taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (näiteks 28. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-27-08). Alles seejärel tulnuks esitada alternatiivne taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks. Seega on apellatsiooni taotlused esitatud vales järjekorras. 5.4 Teiseks annab kohtukolleegium hinnangu apellatsiooni väitele, et D.B poolt toime pandud kuritegu on aegunud. KarS § 4 lg 3 kohaselt on KarS § 199 lg 1 teise astme kuritegu, sest selle eest mõistetav karistus jääb alla viie aasta. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest. D.B-le esitatud süüdistusest nähtub, et ta sõlmis helikopteri ostu-müügi lepingu 8. augustil 2006. a ja 30. augustil 2006. a viidi helikopter Tallinna Lennujaama territooriumilt välja ja toimetati Läti Vabariiki. Seega leidsid kõik D.B-le süüksarvatud teod aset 2006. a augustikuus, so neli aastat tagasi. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kuritegu on aegunud.

5.5 Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsiooni väitel, mis puudutab nõutava tsiviilhagiavalduse puudumist. Käesolevas kriminaalasjas on AS U. likvideerija K. R. kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamistel 1. detsembril ja 7. detsembril 2006. a teinud avalduse, mis on menetleja poolt protokollitud: „Helikopter on minule teadmata asjaoludel Tallinna Lennujaama territooriumilt ära viidud ning minule kui AS U. (likvideerimisel) likvideerijale on helikopteri kadumisega tekitatud kahju kokku 100 000 krooni“. Lisaks sellele on K. R. koostanud 7. detsembril 2006. a omakäelise kirjaliku avalduse, mille sisu on kokkulangev tema poolt ülekuulamisprotokollis märgituga. Kohtukolleegium leiab, et A. R. avaldusi tuleb käsitleda protokollilise tsiviilhagina. Sellest on võimalik välja lugeda tema tahe nõuda helikopteri kaotsimineku põhjustamisega seotud isikult õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist summas 100 000 krooni. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-1-1-79-09 märkinud, et kriminaalmenetluses on teatud õiguslikult lihtsamate nõuete puhul võimalik esitada tsiviilhagi ka nö protokollilises vormis, st kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium selles lahendis märkinud, et tulenevalt kriminaalmenetluse eripärast ei pea kannatanu tsiviilhagi – olgu siis kirjalik või protokolliline – tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62 mõttes). Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et tsiviilhagi tulnuks jätta rahuldamata, kuna ei olnud esitatud nõuetekohast tsiviilhagiavaldust. Kohtukolleegium leiab, et kooskõlas Riigikohtu praktikaga on kohus tsiviilhagi rahuldamisel põhjendatult ära näidanud õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse (näiteks 12. mai 2009 . a otsus nr 3-1-1-41-09). 5.6 Kohtukolleegium nõustub prokuröri väitega, et D.B-le esitatud süüdistuses on märgitud ekslikult, et helikopter müüdi omanike loata. Tegelikult tuleks kasutada seda sõna ainsuses, sest helikopteri omanikke oli üks, so AS U..