Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

pidada varalise kahju tekitajat. Ehk teiste sõnadega öeldes, P. ründe eesmärgiks ei saanud olla väidetava varalise kahju tekitanu kinnipidamine, vaid eesmärgiks oli lihtsalt endast ca 20 sentimeetrit lühemale süüdistavale peksa anda. Samamoodi toob kohtupoolt tuvastatud vastuolu kaasa ka selle, et tõsikindlalt ei olegi võimalik tuvastada, millal kannatanu N. jopp üldse katki läks. Väga võimalik, et see juhtus ajal, mil N. ründas koos P. süüdistatavat. Asjaolu, et P. ütlused lähevad vastuollu objektiivse tõendi, videosalvestisega, tähendab aga ka seda, et tema ütlustesse kogumina tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Apellandile jääb arusaamatuks, miks maakohtule sümpatiseerisid kannatanute ütlused, samas, kui süüdistatava ütlus tembeldati koheselt tegelikkusele mittevastavaks. Kohtu põhjendamatult soosivat hinnangut kannatanu ütlustesse kinnitab kasvõi see, et kannatanutel ei olnud mingisugust põhjust süüdistavate ründamiseks ja peksmiseks. Süüdistatava väide, et kannatanud ärritusid tema poolt eelnevalt öeldud sõnadest, ei ole usutav (kohtuotsuse lk 6). Apellandi arvates on aga üldteada hoopis vastupidine asjaolu – purjus inimese käitumiskontroll langeb niivõrd oluliselt, et teisele isikule kallaletungimiseks ei peagi olema ühtegi tõsiselt võetavat ja usutavat põhjust. Enamik purjus inimeste kallaletunge on põhjuseta või siis otsitud põhjusel. Praegusel juhul ründasid kannatanud süüdistatavat ilmselgelt otsitud põhjusel. Seetõttu ei ole kohtu arutlus ja püüe otsida tõsiselt võetavat põhjust süüdistatav ründamiseks, asjakohane Ühtegi tõsiseltvõetavat ja õiguslikult argumenteeritud alust, miks eelistada näiteks P. objektiivselt tegelikkusele mittevastavaid ütlusi näiteks V.C ütlustele, tegelikult olemas ei ole. Mõlemad kannatanud on kinnitanud, et V.C-d ründasid nad kahekesi ja kooskõlastatult. N. on täiendavalt selgitanud, et ta püüdis V.C-d ka prügiämbriga lüüa. Kannatanute ütlused ei saa olla objektiivsed, vaid on kantud ilmsest soovist õigustada oma õigusvastast käitumist. On iseenesest inimlik, et kannatanud püüavad oma rolli toimunus vähendada ning samas suurendada süüdistatava rolli. Samas nähtub kannatanute ütlustest üheselt mõistetavalt, et nemad siiski tungisid V.C-le kahekesi kallale. Nemad oli süüdistatavast füüsiliselt suuremad ja tugevamad. Nendel oli süüdistatava vastu suunatud ründes initsiatiiv. Kusjuures nende vägivaldset käitumist süüdistatava suhtes ei takistanud ka süüdistatava käes olnud nuga. Apellandile jääb tunne, et selles kriminaalasjas võib olla ei olegi võimalik objektiivselt tuvastada, et V.C tunginuks noaga N.le kallale ning lõhkudes nii tema jopi. See aga tähendab omakorda seda, et tõusetunud kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava V.C kasuks. Kannatanute ja süüdistatava ütlused sisuliselt ühtivad aga selles, et kannatanud ründasid süüdistavat ning viimane püüdes end kaitsta vehkis kannatanute suunas noaga. Õigusliku mõttes peabki andma hinnangu sellele, kas kannatanutel oli üldse seadusest tulenev õigustus V.C ründamiseks, ja kas V.C-l oli õigus ennast tema vastu suunatud ründe eest kaitsta. Ehk teiste sõnadega öeldes, tuleb tuvastada, kas V.C viibis hädakaitse seisundis. KarS § 28 lõige 1 seob hädakaitse mõiste vahetu õigusvastase ründe tõrjumisega ning annab selleks õiguse igale eraisikule. Ründe iseloom määrab ära ka kaitsetegevuse iseloomu ja ründajale tekitada lubatud kahju suuruse. Eestis ei ole hädakaitse põhimõtteliselt seotud proportsionaalsuse nõudega. See tähendab, et ründaja tapmine on lubatud, kui see on vajalik

ründe tõrjumiseks (kaitse on sobiv ja säästvaim) ning ei ületata hädakaitse piire. Ründaja tapmine ei ole sugugi hädakaitsepiiride ületamine, sest hädakaitse ei eelda hüvede proportsionaalsust KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004.a otsuses nr 3-1-1-17-04 on märgitud, et hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Kaitsja toob ära Riigikohtu 20.06.2008 lahendis 3-1-1-34-08 sedastatu ja märgib, et käesoleval juhul on kannatanud ise veenvalt kinnitanud, et nemad ründasid süüdistavat. Nende rünnet ei muuda õiguspäraseks ka ründe väidetav soov - võtta V.C-lt ära nuga. Kannatanud kasutasid oma eesmärgi saavutamiseks ka kivist prügiurni. Kahe isiku poolt ilma tõsiselt võetava põhjuseta ühele isikule kallale tungimine temalt noa äravõtmise eesmärgil, on õigusvastane. See nuga ei kuulunud kannatanutele. Sellise kahe füüsiliselt tugevama isiku ründe korral, oli rünnataval õigus ennast aktiivselt kaitsta. Sisuliselt on süüdistatav seega hädakaitse seisundis. Ka süüdistatava hädakaitse tegevus oli kooskõlas ründe ohtlikkusega. Käte ja jalgadega pekstes ning kivist prügiurniga ründamine, võinuks kaitsetegevuse puudumisel rünnatava jaoks kaasa tuua fataalse tagajärje. Süüdistatav tegi enda kaitseks P. suhtes ainult ühe tabava löögi, mistõttu ei saa kaitsetegevust pidada ka üleliia intensiivseks. V.C tegevus oli kooskõlas ründe ohtlikkusega. Kuna 2 kannatanut ründasid süüdistatavat õigusvastselt, tekkis süüdistaval KarS § 28 mõttes hädakaitseseisund, mistõttu sellises seisundis ründajatele tekitatud kahju ei ole õigusvastane. Seega, kuigi objektiivselt võis V.C tegevuses olla realiseerunud nii KarS § 121, kui ka 118 tunnused, on tema õiguslikule vastutusele võtmine välistatud, kuna tema tegevus ei olnud õigusvastane, mistõttu kuulub V.C täielikult õigeks mõistmisele. Ülaltoodust tulenevalt kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 19.05.2010 otsus ning mõista V.C talle KarS § 118 p 1 ja KarS § 121 - § 25 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Kannatanute ütlustesse tervikuna tuleb suhtuda kriitiliselt kuna videosalvestuse kohaselt ei vasta need tõele. Isegi kui V.C-le jäävad samad kuriteokoosseisud, oleks kohus pidanud kohaldama KrMS § 63 lg 1 ja mõista talle üks karistus. Tõendite analüüs näitab, et V.C tegutses hädakaitseseisundis. Kuna süüdistatavad ja kannatanud väljusid koos ei saa konflikti algus olla selline nagu kannatanud on kohtus seletanud. Kaitsja, viidates kannatanute füüsistele andmete leiab, et eluliselt on ebatõenäoline pidada kallaletungi algatajaks kõhetut V.C-d . Kannatanud ise tungisid V.C-le kallale. Videosalvestise kohaselt rünnati Tomasevitšit kohe tänavale väljumisel. Isegi kui leida, et V.C arvas ekslikult ennast olevat hädakaitseseisundis, kehtivad KarS § 31 lg 1 reeglid ja ta saab vastutada vaid KarS § 119 lg 1 järgi. Kannatanud tegutsesid aktiivselt kahekesi, neil oli jõu ülekaal, kasutasid metallist prügikasti. Olukord annab kaitsja arvates tulla järeldusele, et kannatanud ründasid V.C-d , tema aga kaitses ennast st oli hädakaitseseisundis tal oli õigus hädakaitsele kuna kannatanud ei võimaldanud tal ära joosta. V.C poolne õigusvastane tegu on välistatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KrMS § 61 alusel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, kuid nimetatud säte ei välista tõendite hindamise tulemusena ühtede tõendite eelistamist kui seda on piisava selgusega põhistatud. Üksteist välistavate ütluste korral on tõendite omavaheline konflikt vältimatu ning kohtul lasub kohustus tõendi usaldusväärsuse küsimus lahendada, mida antud juhul on maakohus ka teinud. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda/ nt. otsused nr 3-1-1-07, 3-1-1-88-06/. Samuti on Riigikohus sedastanud, et juhul kui ringkonnakohus hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ja asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, peab teise astme kohus ära näitama esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel/ nt. otsus nr 3-1-1-85-07/. Ringkonnakohtu hinnangul maakohus tõendite hindamisel vigu ei teinud, samuti ei anna apellatsioonis esitatud väited alust tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on süüdistatava V.C poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse lahendamisel kõrvutanud need teiste kogutud ja vahetult uuritud tõenditega, andnud neile hinnangu ka elulise usutavuse aspektist ja jõudnud järeldusele, et need on vastuolus nii kaassüüdistatava kui kannatanute ütlustega, mistõttu lugenud need ebausaldusväärseteks. Siinjuures peab kohtukolleegium nõustuma prokuröri arvamusega, et V.C poolt erinevates menetlusstaadiumites antud ütlused on olnud erinevad, nende muutmine pole süüdistatava poolt veenvalt põhjendatud ja sellel alusel tuleb tema kohtuistungil antud ütlused tõendite kogumist välja jätta. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on V.C ristküsitlemisel prokurör taotlenud kohtueelsel uurimisel tema kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste avaldamist ja kohus on sellise taotluse rahuldanud. Nimelt on V.C kohtueelse uurimise käigus kahtlustatavana ülekuulamisel / 1 kd. t.lk. 172/ eitanud, et ta üldse oleks kunagi osa võtnud tülidest ja kaklustest XXXXXX XXX XXXX asuva piljardisaalis sees ja ka selle juures tänaval. Ta ei mäletanud mida tegi 29.05.2009. Kohtulikul uurimisel on aga väitnud, et teda ründasid kannatanud, kes hakkasid teda peksma, vahepeal lõid kaassüüdistatavat, siis jätkasid rusikate ja jalgadega tema peksmist, ta võttis välja noa ja hakkas ennast sellega kaitsma/ t.lk. 34-36/. Ütluste muutmist on süüdistatav selgitanud peamiselt sellega, et eelistas anda ütlusi kohtus. KrMS § 34 lg 1 p 1 kehtestab tõepoolest kahtlustatava õiguse ütlusi mitte anda ja küsimustele mitte vastata. Sellisel juhul kahtlustatav keeldub ütluste andmisest. Kohtuistungil on tal õigus muuta oma seisukohta ja ütlusi anda. Kuid antud juhul pole sellise olukorraga tegemist. V.C on kahtlustatavana ütlusi andnud, küsimustele vastanud, kuid kohtuliku uurimise käigus diametraalselt neid muutnud. Selgitus kohtuistungil ütluste andmise eelistamisest pole antud juhul selline põhjendus, mis annaks aluse tema kohtulikul uurimisel antud ütluste tõendina arvestamiseks. Riigikohus on korduvalt oma lahendites/ nt 3-1-1-127-06/ märkinud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kaitsjad on leidnud, et kannatanute ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseteks ja varem kokkulepituteks ning tõendite kogumist välja jätta. Põhjenduseks esitatakse asjaolu, et D.P.

kohtuistungil antud ütlus noast teadasaamise asjaoludest pole kokkulangev videosalvestiselt nähtuga. Kohtukolleegium leiab, et kannatanute ütluste tõendite kogumist välja jätmiseks pole alust. Maakohus on ülalnimetatud lahknevusele oma hinnangu andnud ja kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et kannatanu D.P. ristküsitlemisel ei ole kaitsjad taotlenud tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, seega pole tuvastanud ütluste muutmist. Kohtueelsel uurimisel antud ütlustes on kannatanu samuti kinnitanud, et väljus pärast A.N. ja nägi kui V.C vehib noaga ennem väljunud A.N. suunas. Viimane hüüdis, et „Tal on nuga, ettevaatust“. Asjaolu, et kohtuistungil D.P. eksib selles, et A.N. ütleb talle noast välisust avades, on maakohtu poolt õigesti hinnatud mitteolulisena ega too endaga kaasa ringkonnakohtu poolt kannatanute ütlustele antud hinnangu muutmist. A.N. ütluste kohaselt väljus tema V.C järel ja sai kohe temalt noahoobi, seejärel väljus juba D.P.. Koos püüdsid nad V.C-d kinni pidada, nuga käest ära lüüa. V.C-l õnnestus siiski D.P.t noaga lüüa. Kaitsja L.Olovjnišnikov leidis, et tähelepanuväärivaks momendiks tuleb lugeda fakti, et kannatanud ei lahkunud majast kohe, vaid jäid koridori välisukse juurde seisma. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt selline fakt ei anna alust tuvastada, et kannatanud ootasid süüdistatavaid, või et nende sooviks oli süüdistatavate ründamine. Kannatanute ütluste kohaselt ja ka videosalvestiselt nähtuga on tuvastatav, et majast oli enne kannatanute ukse juurde tulekut V.C juba lahkunud. A.Tomasevitš aga tuleb ukse juurde talutades tugevas joobes V.C isa. Viimane kukub ja tirib endaga kaasa ka A.T.. Nüüd on kannatanud need, kes neid aidata püüavad. Kui S.T. ei õnnestu kuidagi V.V.C-d, jalgadele tõsta ja välisuksest välja viia, läheb kutsub ta V.C tagasi. Viimane aga pöördub koheselt isa aitamise asemel kannatanute poole. Kannatanute ütluste kohaselt nähes verise peaga isa küsis V.C just neilt „ Kas elu pole kallis või et „Kas elada tahad“, mis viitab tema poolt konflikti alustamisele. Kannatanute käitumises mingit agressiivsust ei nähtu. A.T. ütluste kohaselt kui tema välja läks sai koheselt hoobi näkku, kukkus maha, teda hakkasid peksma vähemalt kolm isikut, tema kaotas teadvuse, avas silmad ja hakkas liigutama alles siis kui kedagi enam tema juures ei olnud. Kaitsja ütluste kohaselt kinnitab sellist versiooni videosalvestis. Nagu maakohus nii ka kohtukolleegium sellise kaitsja väitega ei nõustu ja leiab, et süüdistatava sellesisulisi ütlusi ei kinnita ükski usaldusväärne tõend. Tõendatud on, et A.Tomasevitš väljus talutades pidevalt kukkuvat V.V.C-d. Videosalvestiselt on märgata läbi klaasist uste tõepoolest liikumist, kuid mitte A.T. kukkumist, seda enam, et püsti on seal ka tema poolt talutatav ja jalgadel mittepüsiv V.V.C. Seejärel lahkutakse üldse ukse juurest. Teise seina najale jääb üks isik veidikeseks ajaks püsti, seejärel aga istub, võib aru saada, et tegemist on tugevas joobes V.V.C-ga. Maaslamava A.T. peksmist jalgadega kolme isiku poolt, kusjuures kohus on õigesti tuvastanud, et kannatanud olid kahekesi, pole videosalvestiselt näha. S.T. vigastuste olemasolu on tuvastatav patsiendikaardiga, kuid maakohus on nende tekkemehhanismi osas oma järelduse teinud ning apellatsioonis esitatud argumendid seda ei kummuta. Kaitsja, tehes viite kannatanute ja süüdistatavate, eriti V.C välimuse erisustele leiab, et eluliselt ebatõenäoline on pidada kallaletungi algatajaks kõhetut V.C-d . Selles osas kohtukolleegium osutab, et ründamisel ja esialgselt vaid ühe kannatanu suhtes, kasutas V.C nuga. Süüdistatavate varasemat vägivaldset käitumist näitab karistusregister,

seega ei tee kõhetu välimus V.C poolt konflikti alustamist ja vägivalla kasutamist ebatõenäoliseks. Kaitsja S.Sillar on oma apellatsioonis/ see on eelpool otsuse p 3 ära toodud/ õigesti avanud KarS § 28 sisu. Kuid antud juhul pole tuvastatav, et süüdistatavad viibisid hädakaitseseisundis, seetõttu pole alust ka rääkida hädakaitsest. Kannatanuid ründas noaga V.C . Kannatanud kaitsesid ennast ja nende poolne tegevus oli vastuseks juba süüdistatava käitumisele, tema ründele. Nad püüdsid nuga kätte saada, teda kinni pidada. Ka kannatanute poolt ilma igasuguse põhjuseta A.T. vahetu ründamine pole tõendamist leidnud. D.P. ütluste kohaselt lõi A.Tomasevitš teda jalaga ajal, mil ta oli juba vigastatud, veritses, istus maas, tal oli halb olla. Mingit vahetut või eesseisvat ohtu kannatanu A.T. või V.C-le ei kujutanud. Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu. Maakohus leidis seaduslikult, et A.Tomasevitš pani toime valu põhjustava kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks ja mis annaksid seadusliku aluse õigeksmõistva otsuse tegemiseks.

Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et süüdistatav ütlusi sellest, et kannatanu oli teda varem löönud pokaaliga pähe, pole ühegi teise tõendiga kinnitust leidnud. Samuti on maakohus seadusega kooskõlas leidnud, et isegi kui enne kannatanu löömist mingi konflikt nende vahel toimus, ei ole mitme tunni pärast tuvastatav süüdistatava viibimine hädakaitseseisundis. Selle tuvastamiseks ei anna alust ka süüdistatava enda versioon sellest, et kannatanu riivas teda käega tantsupõrandal. Mingist vahetust või eelseisvast ründest süüdistatava õigushüvedele sellega seoses rääkida ei saa. Apellandi väidetele, et kannatanu tema löögist teadvust ei kaotanud, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et KarS § 121 objektiivne koosseis on täidetud ka juhul, kui süüdistatava tegu põhjustab kannatanule valu ja seega pole antud koosseisu täitmise puhul oluline, kas kannatanu kaotas teadvuse või mitte. A.T. süüdimõistmine vaidlustatud episoodis on põhjendatud, kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Kohtu järeldused baseeruvad vahetult uuritud tõendite kogumil, vigu tõendite hindamisel tehtud ei ole ning nende ümberhindamiseks ringkonnakohtu poolt seaduslikud alused puuduvad.

KarS § 63 lg 1 kehtestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Teoainsusega on tegemist kui isik on pannud toime ajaliselt, ruumiliselt, ühtse tahtlusega eri süüteokoosseisule vastava teo, mis on objektiivse kõrvalvaataja jaoks samuti ühtse teona hinnatav. Antud juhul on nii V.C-le esitatud süüdistuse pinnalt kui tõendamist leidnud käitumises, sellised asjaolud tuvastatavad. Kuna V.C poolt üheks teoks loetav käitumine vastab eri süüteokoosseisule, on tegemist ideaalkogumiga ja talle tuleb mõista üks karistus. Samas kohtukolleegium leiab, et mõistetud 5 aasta 6 kuuline vangistus on kooskõlas toimepanduga ning ka süüdistatava isikuga. Karistust kergendavaid asjaolusid süüdistatav ringkonnakohtule ei esitanud. Mõistetud karistus jääb KarS § 118 ettenähtud sanktsiooni miinimumi lähedale. Tegemist oli erinevate kannatanutega ja mitmete noalöökidega, milledest tabas üks. Ülaltoodud põhistusel kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse ajalise kestuse muutmiseks alust ei ole. Süüdistatavate puhul ei saa jätta tähelepanuta ka fakti, et kuriteod olid toime pandud katseajal. Mõlemad süüdistatavad on vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid ei kasutanud neile antud võimalust ja kohtu usaldust õigesti, nende käitumine näitab, et ka teadmine karistuse täitmisele pööramise võimalikkusest ei mõjutanud neid õiguskuulekusele.

IVI KESKÜLA

MALLE PREIMER

PAAVO RANDMA

Osaliselt tühistatud Riigikohtu 27 05 2011 otsusega nr 3-1-1-7-11

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.