1-09-17198/25 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

seletanud, et kuna L.R suundus kannatanu poole, siis kannatanu lukustas autoukse, kannatanu märgib, et ta oli ärritatud olekus. Kannatanu eeluurimisel antud ütlused on kooskõlas kohtus antud ütlustega ja nende ütluste avaldamist ei olnud põhjust taotleda. Ekspertiisiaktist (tl 23 p) nähtuvalt on kannatanu kirjeldanud kuriteosündmust nii nagu kohtus. Olen seisukohal, et esmane avaldus, arvestades kannatanu füüsilist ja emotsionaalset seisundit ei saa olla dokumendiks, mis välistaks süüdistuse laiemas mahus, kui seda oli avaldaja esialgselt teinud. Ka on arusaamatu, miks pidanukski kannatanu ütlusi fabritseerima: polnud ekspertiisitulemusi, ei olnud teada süüteo võimalik kvalifikatsioon. Kohtu viide süüdistatava ja kannatanu perede konfliktsetele suhetele on ebamäärane. Nii süüdistatava kui ka kannatanu ütluste põhjal on teada, et suhted puudusid pikemat aega. Kannatanu ütluste kohaselt veel 2007 aasta jõulude ajal, kui kannatanu tütar oli koos L.R-iga kannatanu peres külas: jagati kinke, istuti ühises lauas. Ei saaks väita, et suhted oleksid olnud pingelised. Konflikt M. I. täisealise tütrega tekkis ühel korral 30.12.2007, kui asjasse pidid sekkuma kiirabi ja politsei ja politseitöötajale tekitas kannatanu tütar kehavigastusi. Sama kinnitas kohtus ka süüdistatav. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et tunnistaja H. I. ütlustesse peaks suhtuma kriitiliselt. Kuriteosündmuse ajal oli H. I. vastupidi just rahulik ja väljus autost, et püüda (endise kiirabi töötaja kogemustega) L.R rahustada. 3.2 Kohus on asunud seisukohale, et L.R lükkas autost välja astuda soovivat kannatanut autoukse kinni surumisega autosse tagasi, tekitades kannatanule valu ja vigastusi, pannes seeläbi toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja vasaku silmamuna põrutuse, millega tekitas küll kannatanule raske tervisekahjustuse, kuid seda mitte tahtlikult vaid ettevaatamatusest. Kohus leidis, et tuvastatud on kannatanu autouksega autosse tagasi surumine ja tuvastatud ei ole kannatanu jalaga näkku löömine. Tõenditeks selles, kas kannatanut jalaga peapiirkonda löödi või mitte on süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlused ja ekspertarvamus (võimalikult löök kõva tömbi esemega, jalaga). Kohus on asunud seisukohale, et L.R ütlused ei ole usaldusväärsed selles, mis puudutab kannatanu poolt süüdistatava noaga ähvardamist. Ka on kohus märkinud, et arvestades vanust, ei kujutanud kannatanu endast L.R-ile mingisugust ohtu. Samas puuduvad argumendis, mis seaksid kahtluse alla kannatanu ja tunnistaja ütluste õigsuse. Auto uks on tasapinnaline, mitte kõva tömp ese ja ei ole alust kahelda eksperdi arvamuse õigsuses, et kõnesolev vigastus võidi tekitada just löögist jalaga. Ka L.R kohtus antud ütluste kohaselt tunnistaja H. I. tuli autost välja, kannatanul olid jalg ja käsi autost väljas, L.R nägi, et kannatanul on nuga käes ja ta surus kannatanut autosse tagasi. Seega autosse tagasi surumisel pidanuksid vigastusi saama jalg ja käsi, mitte taga kannatanu pea. Apellant avab tunnistaja H. I. poolt kohtus antud ütlused 04.01.2010. 3.3 Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kõnesoleva kuriteoasja puhul on tegemist põlvkondade vahelise konfliktiga, mille puhul kumbki pool ei suutnud käituda häid tavasid järgides. Kannatanule jääb kohtuotsuse põhjal selgusetuks, millist normi või tava on kannatanu rikkunud. Vaidlust ei saa olla selles, et E.Raudmets on kannatanule tekitanud füüsilist, varalist ja moraalset kahju. VÕS § 130 lg 2 sätestab isikule tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse, et kahjustatud isikule tuleb maksta mittevaralise kahju hüvitisena

Süüdistatava olukorra raskendamine, mida kindlasti on raskemaliigilise karistuse mõistmine, on võimalik vaid kas prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, seega oleks olnud seadusega kooskõlas taotleda ka karistuse osas otsuse tühistamist ja uue, raskemaliigilise karistuse mõistmist. Antud juhul apellatsioonis seda korrektselt tehtud ei ole, kohtulikul uurimisel puudub apellandil õigus apellatsiooni piiridest väljuda. Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-5-08/ osutanud, et tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-65-05 - RT III 2005, 27, 281, p 5). Kriminaalmenetluse seadustiku § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Viimast seisukohta kinnitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9.oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-65-06 milles märgitakse, et apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga. Antud juhul on esitatud nõude sisuks süüdistatava tegevuse kvalifitseerimine KarS § 118 p 2 järgi, mida nii apellant kui kannatanu ringkonnakohtu istungil toetasid, rangema karistuse mõistmise motiive pole apellatsiooni põhiosas esitatud. Apellatsiooni väidete osas märgib kolleegium alljärgnevat. KrMS § 61 lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Maakohus on leidnud, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses on alust kahelda. Kannatanu kinnitas ka apellatsioonikohtus, et esialgselt ta ei kirjeldanud süüdistatava tegevust nii nagu oma hilisemates ütlustes. Põhjendab seda sellega, et oli šokis, polnud toibunud löögi tagajärjest. Kohtukolleegium leiab, et kui isik ise tunnistab erinevate ütluste andmist ning seda sündmuste käigu, süüdistatava tegevuse osas ja selline fakt on kriminaalasja materjalidega tuvastatav, siis on tema kohtulikul uurimisel antud ütlused tõenditena käsitatavad juhul, kui isik on ütluste muutmist mõistusepäraselt ja arusaadavalt selgitanud. Kohtukolleegium nõustub, et tekitatud vigastuste mõju ja nendest toibumise aeg võib olla isikutel erinev. Samas kolleegium leiab, et jalaga näkku löögi saamine on siiski selline fakt, et kui tegemist ei ole mälukaotusega vigastuste tekkimise osas, siis puudub ka löögi tagajärjel veel täielikult toibumata isikul vajadus mõelda välja mingi muu, tegelikkusele mittevastav üksikasjalik kirjeldus vigastuse saamisloost, nagu antud juhul on toimunud. Maakohus oli õigustatud isikuliste tõendite usaldusväärsusele hinnangu andmisel võtma arvesse ka kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava omavahelisi suhteid, nende iseloomu. Seetõttu pole kannatanu esindaja poolt apellatsioonis tehtud etteheited kohtu järeldusele põlvkondade vahelise konflikti ja M. I. ning L.R perede halbade omavaheliste suhete osas, asjakohased. Tuvastamist leidis, et L.R ja tema elukaaslane, kes on kannatanu ja