Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistatavad anti kohtu alla kahtlustatuna järgmiste kuritegude toimepanemises:

1.1 Aleksei Sargajevit süüdistati selles, et tema, olles varem tapmise toimepannud isikuks ning alkoholijoobes, isiklike vaenulike suhete tõttu A. T., pani koos Vjatšeslav Terentjeviga toime A. T. tapmise katse. Nimelt tema, viibides koos toakaaslase Vjatšeslav Terentjeviga 24.06.2008.a. kella 00:45 paiku Tallinnas XXXXXXXX XXX XX asuva ühiselamu 3 korruse koridoris, kutsus A. T. toa nr XXX ukse juurde ning kui A. T. ukse juurde läks, püüdis A. Sargajev teda lüüa noaga rinna piirkonda, kuid A. T.il õnnestus löök tõrjuda. Seejärel lõi V. Terentjev A. T.i rusikaga näkku, mille tõttu viimane kukkus avatud ukse kaudu toa nr XXX põrandale. A. Sargajev sulges toa nr XXX ukse, olles eelnevalt väljapoolt ukse käepideme eemaldanud. V.Terentjev ja A. Sargajev, viimasel nuga käes, hakkasid lähenema püstitõusnud A. T., seejuures ütles A. Sargajev korduvalt A. T.ile, et ta tapab tema ära, kuna A. T. oli eelnevalt sekkunud kaklusesse ja on seega A. Sargajevi vastase poolt. A. T. tajus reaalselt ohtu oma elule ja tervisele ning taganes. Seejärel lõi V. Terentjev A. T.i rusikaga näkku, mille tõttu viimane kukkus selili voodile, A. Sargajev hüppas kannatanu reite peale ja hakkas teda lööma noaga korduvate löökidega keha erinevatesse piirkondadesse, sealjuures lüües inimesele eluohtlikku rindkere piirkonda ning A. Terentjev lõi samal ajal vähemalt 5-6 korda rusikaga A. T.i näkku. Seetõttu suutis A. Sargajev, vaatamata A. T.i aktiivsele vastupanule, tekitada viimasele torke-lõikehaava rindkere esiseinale ja vasakule reiele. V. Terentjev ja A. Sargajev ei saanud oma tegu lõpuni viia, sest A. T. osutas aktiivset vastupanu ja Murru Vangla kaplan, kes A. T.i karjeid kuulis, jõudis temale appi. A. Sargajevi kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 25 lg 2 - § 114 p 4 järgi. 1.2 Kõiki kolme süüdistatavat kahtlustati veel järgmises. G.J kutsus 10. detsembril 2008 kella 14.00 paiku Tallinnas XXXXXXX XX-XX asuvasse V. S. kuuluvasse korterisse Vadim Litvinovi, kes saabus sinna koos Aleksei Sargajeviga; seejuures oli G.J-i eesmärgiks omastada

ebaseaduslikult võõrast vallasvara. Vahepeal G.J , nähes, et korteriomanik on purjus ja magab, võttis kapist V. S. kuuluvad riided – 2 salli, 2 džemprit, teksapüksid, 3 pakki puljongikuubikuid, millised pani sama korteri koridoris asuvasse spordikotti. V.Litvinovi ja A.Sargajevi saabudes tarbiti koos V. S. alkohoolseid jooke. Kui alkohol otsa sai, hakkasid Aleksei Sargajev ja G.J V. S. raha nõudma uue alkoholi ostmiseks. Seejärel isikute grupis G.J , Vadim Litvinov ja Aleksei Sargajev, kasutades vägivalda, samuti relvana kasutatavat muud eset, ründasid V. S.. Aleksei Sargajev nõudis V. S. sularaha või pangakaarti ja PIN-koodi ning lõi samal ajal V. S. kaks korda rusikaga näkku, millest V. S.l hakkas kulmust verd jooksma. Saanud V. S.lt AS SEB VISA Electron kaardi nr XXXXXXXXXXXXXXXX ja selle PIN-koodi, suundusid G.J ja Aleksei Sargajev Tallinnas XXXXXXXX XX asuva AS SEB pangaautomaadi juurde, kuid ei saanud raha välja võtta, kuna PIN-kood oli vale. Seejärel G.J ja A.Sargajev läksid V. S. korterisse tagasi ja kuna arvasid, et V. S. oli neile vale PIN-koodi andnud, lõi A.Sargajev V. S. üks kord rusikaga näkku ja üks kord jalaga vastu haiget kätt ning Vadim Litvinov lõi istuvat V. S. üks kord rusikaga vastu rindkeret. Litvinov ja G.J seisid V. S. peksmise ajal A.Sargajevi selja taga. Seejärel hakkas Aleksei Sargajev korduvate löökidega peksma V. S. rusikatega vastu pead ja keha ning lõi teda korra hantliga pähe, kuni V. S. kukkus teadvusetult põrandale. Peale seda G.J ja Vadim Litvinov viisid korterist ära V. S. kuuluv vara: salli väärtusega 500.- krooni, 2 džemprit väärtusega 80.- ja 90.- krooni, veekeetja väärtusega 400 krooni, mobiiltelefoni Sony Ericsson koos SIM-kaardiga väärtusega 3499.- rootsi krooni, mis 10.12.2008 Eesti Panga kursi järgi moodustas 5173,40 krooni; hõberisti väärtusega 500.- krooni ja väärtusteta AS SEB VISA Electron kaardi nr XXXXXXXXXXXXXXXX, mis on väljastatud V. S. nimele, musta salli, teksased Reserved, spordikoti Northbridge, 3 pakki puljongikuubikuid, triikraua, lihvimismasina, ratastega kohvri, tuhatoosi, kokku vara väärtuses 6743.40 krooni, samuti G.J ja Litvinov võtsid enda kätte V. S. korterivõtmed. G.J-i, V. Litvinovi ja A. Sargajevi kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 200 lg 2 p-de 7,8 järgi. 1.3 Veel esitati Aleksei Sargajevile süüdistus selles, et tema, olles varem toimepannud tapmise, uuesti 10.12.2008.a. õhtusel ajal, pärast 17.00 paiku toimepandud V. S. kuuluva vara röövimist aadressil Tallinn XXXXXXX XX-XX, röövimise varjamiseks, pani samas korteris toime V. S. tapmise, lüües kannatanut noaga vähemalt kolm korda pea, puusa ja selja piirkonda, millega tekitas kannatanule eluohtliku kehavigastuse, mille tõttu V. S. sündmuskohal suri. See kuritegu kvalifitseeriti KarS § 114 p-de 4,6 järgi.

Kohtuotsuse motiivid on kokkuvõtvalt järgmised 2.1 Tõendamist leidis kohtu hinnangul A. Sargajevi süü A. T.i tapmise katses. A. T. ütlustega on tõendatud, et Aleksei Sargajev lõi tema suunas noaga palju lööke ja enamus neist ei tabanud sellepärast, et kannatanu suutis löögid blokeerida. Kannatanu ütluste kohaselt oli tema elu siiski Sargajevi tegevuse tõttu ohus ja kui ta ei oleks suutnud kiiresti reageerida ja lööke blokeerida, oleks Sargajev ta kindlasti ära tapnud. Kannatanu ütlused tõendavad ka seda, et Sargajev ütles talle ka sõnadega, et tapab ta ära, millist väljendit ei eitanud süüdistatav Sargajev ka ise. R. K. ütlused selle kohta, et karjumine, mis XXX toast õue kostus, oli hirmus ja õudne, viitavad sellele, et A. T. elu oli ohustatud, vastasel korral ei oleks olnud põhjust nii meeleheitlikult karjuda. Aleksei Sargajev, lüües noaga korduvalt A. T. suunas ja tabades kaks korda, alustas vastavalt oma ettekujutusele tapmise kui kuriteo toimepanemist. Tagajärg jäi saabumata kannatanu aktiivse vastupanu ja tunnistaja R. K. tuppa ilmumise tõttu. 2.2

Käeoleva otsuse p-s 1.2 kirjeldatud süüdistuse osas leidis kohus järgmist.

2.2.1 Kohus asus seisukohale, et usaldusväärset teavet annavad toimunu kohta süüdistatav G.J ja tunnistaja J. B.. Viimane kuulati kohtus üle tunnistajana ning tema ütlused on kooskõlas G.J-i ütlustega selles, et kui nad veel kahekesi V. S. juures olid ja viimane oli purjus ning magas, võttis G.J V. S. asjad – kaks salli, kahed püksid ja kaks sviitrit ning puljongikuubikud ja pani spordikotti. Alkohol hakkas otsa lõppema ja nad otsustasid televiisori pandimajja viia. Kuna televiisor oli raske, helistas G.J V.Litvinovile, et too tuleks appi televiisorit tassima. V.Litvinov tuli, kuid mitte üksinda vaid koos mehega, kelle hüüdnimi oli Taiga. Tunnistaja osutas seda nime mainides süüdistatava A.Sargajevi peale. Tunnistaja ütlused on kooskõlas G.J-i ütlustega ka selles osas, et Taiga küsis V. S.lt pangakaarti ja lõi V. S. mitu korda rusikaga näkku. V. S. andis oma pangakaardi A.Sargajevi kätte ja ütles ka PIN-koodi. G.J ja A.Sargajev läksid pangaautomaadi juurde, tema, V.Litvinov ja V. S. jäid korterisse. Raha nad ei saanud ning arvates, et V. S. oli öelnud meelega vale PIN-koodi, lõi A.Sargajev V. S. vihasena veel kaks korda, haaras siis hantli ja lõi sellega V. S. vastu kõrva. Tunnistaja J. B. ütluste kohaselt lõi ka V.Litvinov kannatanut ühe korra käega, kuid mitte nii tugevalt nagu Taiga, s.t A.Sargajev. Kannatanu mingit vastupanu ei osutanud, lihtsalt istus ja võttis hoope vastu, kordagi isegi ei tõrjunud neid. Hantliga löök paiskas V. S. pikali, tema kõrv läks peaaegu mustaks ja paistetas üles. Peale seda lahkuti koos korterist. 2.2.2 Süüdistatavatele esitatud süüdistuses on kõikide kannatanu esemete hõivamine kvalifitseeritud röövimisena isikute grupis. Tegelikult tuvastati kohtuistungil, et G.J võttis riideid ja puljongikuubikuid ning pani need spordikotti ajal, mil V.Litvinovit ja A.Sargajevit veel kannatanu korteris polnudki. V.Litvinov korjas ja pakkis kohvrisse veekeetja, triikraua ja lihvimismasina ning mobiiltelefoni ajal, mil G.J ja A.Sargajev pangaautomaadi juures olid. Seega tegutsesid G.J ja V.Litvinov korteris võõraid asju kotti ja kohvrisse pannes kumbki üksinda. Nende esemete hõivamiseks ei kasutatud vägivalda, sest sel ajal purjus kannatanu magas. A.Sargajev üldse nende asjade hõivamisega seotud ei olnud. Eeltoodu alusel ei ole kohtu arvates õige süüdistuses loetletud esemete äravõtmist kvalifitseerida röövimisena ja isikute grupis. Asjaolu, et korterist väljuti koos, ei muuda kuritegu toimepanduks isikute grupis, sest lahkudes võtsid G.J ja V.Litvinov kaasa kummagi poolt teineteisest sõltumatult varem valmis pandud koti kannatanu asjadega. Kuna asjade hõivamisel tegutsesid G.J ja V.Litvinov kumbki iseseisvalt, mitte grupina ja vägivalda kasutamata, tuleb nende tegevus selles osas kvalifitseerida vargusena nagu taotlesid kaitsjad.

2.2.3 Röövimisest saab rääkida vaid seoses pangakaardi ja rahaga. Kohus leidis, et tahtlus kannatanu pangaarvelt raha saada oli kõigil süüdistatavatel, vaatamata sellele, et keegi oma tahtlust ei tunnistanud. Eelnevalt oli tõendamist leidnud A. Sargajevi vägivaldne tegevus V. S.lt pangakaardi äravõtmisel ja pangakaardiga tehtud ebaõnnestunud raha väljavõtmise katse. Kuigi G.J väitis, et ta läks A.Sargajeviga kaasa üksnes sellepärast, et viimane ei tundnud seda piirkonda ja ta pidi näitama, kus pangaautomaat asub ning et ta teadis, et V. S. arvel raha ei ole, kohus nende väidetega ei nõustu. Ükski tõend ei kinnita, et J. B. oleks talle eraldi öelnud, et V. S. pangaarvel tegelikult raha ei ole ja et ta valetas, öeldes arvel olevat umbes 50 000 krooni. Kui G.J ei oleks olnud huvi võõra raha vastu, ei oleks olnud vaja minna ka A.Sargajeviga kaasa, vaid oleks võinud talle selgeks teha, et arvel raha ei ole. Kuigi ta ise vägivalda ei tarvitanud, ei astunud ta ka kannatanu kaitseks välja. Selline G.J-i käitumine näitab, et ta vaikides aktsepteeris vägivalda ja oli huvitatud V. S. pangaarvelt raha saamisest. V.Litvinov küll pangaautomaadi juures ei käinud, kuid ta lõi kannatanut, kui teised tulid pangaautomaadi juurest tühjade kätega tagasi. Samuti tõendab tema tahtlust V. S. raha omandamiseks ka see, et sama päeva õhtul käis ta koos A.Sargajevi ja A.Laudiga veel kord proovimas tema kätte jäänud V. S. pangakaardiga viimase arvelt raha välja võtmas, mis aga taas ebaõnnestus. Seega oli kõigi kolme süüdistatava tahtlus suunatud V. S. pangaarvelt sularaha äravõtmisele ja sellega seoses tarvitati kannatanu kallal vägivalda, kuna arvati, et kannatanu meelega ütles neile vale PIN-koodi ja vägivalla abil taheti teda sundida õiget PIN-koodi ütlema. Süüdistatavate tegu vastab röövimise objektiivsele koosseisule, mis aga jäi katse staadiumi, sest raha ei saadud vale PIN-koodi tõttu. Pangakaardi hõivamine iseenesest ei ole kuritegu, sest varguse ja röövimise ründeobjektiks on võõras vallasasi. Pangakaart aga ei ole ei nominaalväärtusega esitajadokument ega asi. Pangakaart on üksnes vahend pangaautomaadist sularaha väljavõtmisel. Eeltoodu alusel on leidnud tõendamist G.J-i, V.Litvinovi ja A.Sargajevi poolt sularaha röövimise katse toimepanemine isikute grupis. 2.2.4 Kohus on seisukohal, et kuna kannatanu asjade äravõtmine ei olnud seotud raha röövimisega ja ei toimunud isikute grupis ning vägivallaga, ei saa röövimise katse hõlmata vargusi, vaid need tuleb iseseisvalt kvalifitseerida vargustena. Nii G.J kui V.Litvinov on varem varguse toimepanemise eest karistatud, mistõttu tuleb kuriteod kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Süüdistuses osade asjade äravõtmise kvalifitseerimine röövimise asemel vargusena ei raskenda süüdistatavate olukorda, kuigi üks paragrahv tuleb juurde, vaid vastupidi kergendab, sest röövimine muutub lõpuleviidud kuriteost katseks ja süüdistuse järgi röövimisega hõivatud asjade hulk väheneb. KarS § 200 lg 2 punktid 7,8 on õiged, sest röövimise katse pandi toime isikute grupis ja vägivalla kasutamisel löödi kannatanut hantliga, mida võib käsitada kui relvana kasutatavat muud eset. 2.3

Kohtu hinnangul leidis tõendamist seegi, et A. Sargajev pani toime A. S. tapmise.

Kohus leidis, et A.Sargajevi poolt V. S. tapmine on tõendatud G.J-i kirjaga, mille ta kirjutas kohtueelse menetluse ajal vanglast elukaaslasele J. B.le. G.J kirjutas J. B.le, et viimane räägiks uurijale, kuidas Taiga vehkis noaga kannatanu näo ees ja pani kõri peale. Seda, et ta noaga haavas, ei ole vaja tingimata rääkida ... Sellel idioodil ei palunud mitte keegi teda tappa, las nüüd ise klaarib...“. G.J ei eitanud, et tema selle kirja kirjutas, kuid kohtus millegipärast ütles, et kirja kirjutades ta tegelikult ei teadnud, kes lõi kannatanut noaga ja vaid oletas kogu selle najal, mis korteris toimus, et seda tegi A.Sargajev. Kohus leiab siiski, et kirjas väljaöeldu „Sellel idioodil ei palunud mitte keegi teda tappa“, tõendab G.J-i teadlikkust sellest, et A.Sargajev lõi V. S. noaga.

A.Sargajevi süüd tapmises tõendab kaudselt ka asjaolu, et kui tema peksis V. S., siis ei ole usutav, et G.J, keda ei ole varem vägivallategude eest karistatud ja kes V. S. 10.12.2008.a. korteris kättki külge ei pannud, järsku võtab mingil põhjusel noa ja lööb talle noa selga ja jalga. See ei ole eluliselt usutav. Usutavam on see aga A.Sargajevi poolt toimepanduna, arvestades tema äkilist iseloomu, kergesti vihastumist ja agressiivsust. G.J puudus igasugune motiiv V. S. tapmiseks. Armukadedus langeb ära, sest armukadeduse hoos oleks ta seda teinud kohe korterisse saabudes. A.Sargajevi puhul aga on tõenäoline, et kui ta juba peksis V. S. vale PIN-koodi pärast, siis vihahoos ja ärritatud olekus end mitte talitsedes lõi kannatanut ka noaga mitu korda. Kohus nõustub ka prokuröri väitega V. S. tapmise ja A. T. tapmise katse sarnasusest. Mõlemal juhul oli löödud rindkere ja jala piirkonda. See nn tapmise „käekirja“ sarnasus tõendab kaudselt A.Sargajevi süüd V. S. tapmises. 2.4 A. Sargajevile mõistetud karistust motiveeris kohus seejuures järgmiselt. Aleksei Sargajev pani toime kolm esimese astme kuritegu. Ta on varem kriminaalkorras karistatud tapmise eest ja peale vabanemist karistuse kandmiselt 30.04.2008.a. pani vähem kui kahe kuu möödudes toime tapmise katse ja poole aasta pärast ka röövimise ja teise inimese tapmise. Puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Eeltoodut arvesse võttes tuleb A.Sargajevit karistada nende kuritegude eest küllaltki pika vangistusega – 15 aastat.

A. Sargajev taotleb esitatud apellatsioonis järgmist.

3.4.1 Süüdistatav leiab, et käesoleva otsuse p-s 1.1 kirjeldatud käitumine tuleb kvalifitseerida ümber KarS § 121 järgi. Kannatanut tappa ta ei soovinud, samuti on kannatanu ütlused vastuolulised ja ebaloogilised. 3.4.2 Kannatanu V. S. suhtes toimepandud röövimise episoodis eitab A. Sargajev enda süüd täielikult. Pangakaarti ja selle PIN-koodi ta kannatanult nõudnud ei ole. Seejuures osundab süüdistatav apellatsioonis erinevatele G.J-i ja tunnistaja J. B. kohtueelses menetluses antud

ütlustele, mis on vastuolus nende kohtus antud ütlustega. Ühtlasi motiveeritakse apellatsioonis pikalt, miks annavad G.J ja tema elukaaslane J. B. teda süüstavaid ütlusi. Apellant kinnitab, et tegelikkuses oli kuriteo toimepanijaks G.J. 3.4.3 Samuti kinnitab A. Sargajev, et kannatanu V. S. tapjaks oli G.J. Viimane peksis kannatanut, ka oli tema käes nuga; kannatanu suhtes G.J oli vägivalda tarvitanud juba siis, kui ta koos V. Litvinoviga korterisse jõudis. Tema üritas toimunud rünnakut pigem takistada. Ka siin viitab süüdistatav erinevatele G.J-i ja tunnistaja J. B. kohtueelses menetluses antud vastuolulistele ütlustele. Ka oli G.J isikuks, kes korterist lahkudes üritas varjata kuriteojälgi, eemaldades sündmuskohalt esemeid jne. Seejuures kinnitab A. Sargajev, et tema oli korteris ainuke kaine isik. Apellatsioonis osundatakse veel sellele, et G.J ja V. Litvinov andsid kohtueelses menetluses kokkulepitult teda süüstavaid ütlusi; alles kohtus hakkas V. Litvinov rääkima tõtt. Seetõttu leiab A. Sargajev, et ta tuleb ka selles süüdistuses õigeks mõista.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsioonide piiridest, kuivõrd kriminaalkolleegiumi poolt tuvastatud menetluslikku minetust ei ole apellatsioonides käsitletud. Esmalt osundab kriminaalkolleegium minetustele, mis on tuvastatavad kõiki süüdistatavaid ühendavas kannatanu V. S. suhtes toimepandud röövimise episoodis (I), osundades seejärel põhjustele, mis toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise ka A. Sargajevile eraldi omistatud kuritegudes (II). Need põhjused oleksid järgmised. I

tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad tööjaotuse alusel (p 21.1). 6.2 Samuti peab täideviijaid iseloomustama ehk teisisõnu - kooskõlastatud käitumine teatud eesmärgi saavutamiseks. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena (p 21.2). 6.3 Täiendavalt tuleb silmas pidada veel seda, et kaastäideviimist põhistava teopanuse peab isik andma teo täideviimise alguse ning lõpuleviimise piires (või vähemalt peab see teopanus selles ajalises raamistikus avalduma – nt teoplaani varasem väljatöötamine üldtunnustatult siiski põhistab kaastäideviimist). Teisisõnu – peale kuriteo faktilist ja juriidilist lõpuleviimist ei ole võimalik kõigile isikutele võrdväärselt omistatava kuriteoga (kaas)täideviijana enam liituda (seda mitte ka nn suktsessiivse kaastäideviimise mõttes).

igasugused täiendavad argumendid ühise teootsuse ning nn funktsionaalse koostoimimise kohta, mida ringkonnakohus peab motiivide puudumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 7.3 Seejuures puuduvad täielikult argumendid ka selle kohta, miks on samaaegselt V. Litivinovit käsitletud röövimise kaastäideviijana. Nagu öeldud, ei rakendanud ka tema - sarnaselt G.J-ile esialgselt kannatanu suhtes vägivalda. Vastavalt maakohtu õiguslikule käsitlusele jäi see röövimine üleüldse katse staadiumisse, kuivõrd kontolt mingit raha kätte saada ei õnnestunud (ning vastavalt kohtuotsusele ongi röövimise osiseks ainult see, s.o G.J-i ja A. Sargajevi poolt pangaautomaadi juurde minek ja püüd seal sularaha välja võtta). Edasiselt on maakohus tuvastanud, et peale seda, kui G.J ja A. Sargajev tulid „pangaautomaadi juurest tühjade kätega tagasi“, lõi V. Litvinov ühe korra kannatanut. Maakohtu arusaama kohaselt oli selleks hetkeks aga kuriteokatse juba lõpule viidud. Kuidas seda hilisemat lööki siduda röövimise kaastäideviimise mõttes nii õiguslikult kui ka faktiliselt lõppenud kuriteoga, maakohus ei argumenteeri; arusaamatuks jääb seegi, kuidas põhistab röövi kaastäideviimist A. Litvinovi hilisem minek pangaautomaadi juurde, millele maakohus osundab samuti ainult rikastumistahtluse kontekstis. Ka V. Litvinovi osas piirdutakse seega sisuliselt ainult selle tuvastamisega, et viimasel oli soov omandada V. S.le kuulunud raha. Kuid see ei põhista veel kaugeltki kaastäideviimist, mistõttu puuduvad ringkonnakohtu hinnangul motiivid ka selles osas. 7.4 Röövimise kontekstis on kõigile süüdistatavatele omistatud veel see, et A. Sargajev lõi korterisse naastes kannatanut hantliga. Ka see tegu pandi toime juba peale röövimise katse lõpuleviimist, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas on see tegu seostatud toimepandud varavastase kuriteoga (raha väljavõtmise katsega). Liiatigi tuleb ka siinkohal tähele panna, et isegi juhul, kui isikud on käsitletavad kaastäideviijatena, ei vastuta igaüks neist kellegi teise poolt põhjustatud tegude/tagajärgede eest nn ekstsessi korral. Puuduvad igasugused argmendid selle kohta, et G.J ja V. Litvinov oleks hantliga löömise osas toiminud A. Sargajeviga ühiselt ja kooskõlastatult kaastäideviimise mõttes.

Maakohus on leidnud, et pangakaardi hõivamine kannatanult ei olnud kuritegu, „kuna nominaal esitajadokument ega “. Seetõttu - nagu võib mõista – on maakohus röövimise alguspunktina käsitlenud alles katset võtta kaardi abil kannatanu kontolt välja sularaha. See seisukoht ilmselgelt ei päde. Röövimine kuriteokoosseisuna kaitseb omandit kui terviklikku õiguslikku positsiooni ning sellel, kas äravõetud asjal ka on mingi rahaline väärtus või mitte, ei oma absoluutselt mittemingisugust tähendust. Seda kinnitab ka KarS § 218 lg 1 sõnastus, millest tuleneb selgesõnaliselt, et röövimise korral on rõhk üksnes küsimusel, kas vägivalda tarvitades võetakse ära õiguslikus mõttes, mitte aga selle objekti rahaline väärtus. Seega ei ole kohtu argumendid pangakaardi kui ilma rahalise eseme kohta üldse asjakohased. Täielikult väär on aga ka arusaam, nagu ei oleks pangakaart üleüldse õiguslikus mõttes. Vastavalt TsÜS § 49 lg-le 1 on asi määratletav kui kehaline ese. Ja pangakaart seda vaieldamatult on. Seega juhul, kui isikult võetakse vägivalda tarvitades ära pangakaart (s.o murtakse tema valdus pangakaardile ja kehtestatakse sellele isiklik uus valdus), on juriidilises mõttes röövimine lõpule viidud. Reegeljuhtumil on selle kaardi abil hilisem sularaha väljavõtmine nn neelduvaks järelteoks, mis eraldi kuriteona ei kvalifitseeru (vt selle kohta ka RKKKo 3-1-1-60-04, kus Riigikohus on leidnud, et sularaha väljavõtmine võõra kaardiga on küll vargus, kuid mille kvalifikatsioon võib

sõltuda sellest, kuidas on kaart isiku valdusesse sattunud). Tõsi, see küsimus tuleb lahendada igal üksikjuhtumil eraldi, sõltuvalt nt sellest, kas ja millise aja möödudes minnakse seda kaarti kasutama. Kuid see on üksnes nn järelteo neeldumisega seonduv küsimus. Teisisõnu - röövimine on käesolevas kaasuses juriidiliselt lõpule viidud hetkest, mil kannatanu valdus pangakaardile murti vägivalda kasutades. 8.2 Samuti on maakohus leidnud, et G.J ja V. Litvinov võtsid teineteisest eraldi ning salaja ära erinevaid kannatanule kuulunud vallasasju, mistõttu on kohus kvalifitseerinud selle eraldi kuriteona KarS § 199 järgi. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium esmalt seda, et juhul, kui isik paneb paralleelselt röövimisega toime ka varguse, siis ei kvalifitseeru see iseseisvalt, vaid neeldub raskemaliigilises kuriteos (tegemist võib olla ka nn ülekasvamise juhtumiga, kus vargus kasvab üle nt röövimiseks). Seejuures ei pea seda inkrimineerima n.ö kõigile röövimises osalenud isikutele, vaid konkreetses ulatuses suureneb vaid selle teo (eraldi) toimepannud isiku süüdistuse maht võrreldes teistega. Kuid isegi juhul kui leida, et tegemist on eraldi kvalifitseeruvate süütegudega, tuleb selle ühtse käitumise taustal (nagu praegusel juhul) teha kindlaks, kas tegemist on reaal- või ideaalkogumiga. Igasuguste motiivide puudumisel on maakohus käesoleval hetkel leidnud, et tegemist on reaalkogumiga. Millistel põhjustel on seda maakohus leidnud, otsuse motiividest samaaegselt aga ei nähtu. Seejuures on maakohus tuvastanud, et G.J võttis kannatanult ära mõningaid riideid ja puljongikuubikuid (vt otsuse lk 12); just seda tegu käsitles maakohus eraldi kuriteona KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Kvalifitseerides selle eraldi kuriteona, ei ole maakohus samas tuvastanud, et need esemed oleksid üleüldse olnud väärt rohkem kui 1000 krooni, mis on aga KarS § 218 lg 2 alusel kuri- ja väärteo piiritlemise aluseks. Seega puuduvad igasugused motiivid varguse koosseisu objektiivse koosseisu realiseerituse kohta ka selles osas.

võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Käesoleval juhul aga tuvastas ringkonnakohus põhjenduste puudumise, seega menetlusnormi olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Seejärel kriminaalasja tagasi saatmata jätmisel rikuks ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingiks omakorda maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule, kus rikkumine alguse sai. Seejuures tuleb kohtuotsus tühistada tervikuna, kuivõrd karistuse mõistmine ja selle põhjendamine ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta (vt RKKKo 3-1-1-59-07; 3-1-1-27-08).

Paavo Randma

Meelika Aava

Malle Preimer

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.