Kohtulahend

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4 Süüdistatav toetab esitatud apellatsiooni. Kaitsja palub apellatsioonis esitatud taotlus rahuldada ja uue otsusega süüdistatavat karistada rahalise karistusega. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus seaduslik ja põhjendatud. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab põhimõtte, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui sanktsioon näeb ette muid karistusi, peab kohus vangistuse mõistmist põhistama. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse kõrval ka rahalise karistuse. Maakohus on antud juhul piisava selgusega põhjendanud miks I.I on seadusele tuginevalt võimalik karistada vaid reaalse vangistusega. Seega on kohus vangistuse põhistamisel välistanud temale kergemaliigilise karistuse- rahalise karistuse mõistmise. Apellatsioonis on märgitud karistust kergendavate asjaoludena süü tunnistamist, puhtsüdamlikku kahetsust, kahjude osalist hüvitamist, summas 378 krooni. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud 4 kuuline vangistus annab aluse järelduseks, et kõik apellatsioonis nimetatud karistust kergendavad asjaolud, on maakohus karistuse mõistmisel juba arvestanud. Tuvastatav on, et I.I oli mõlemal korral kauplusest 2 pudeli viina varguselt kinni peetud sündmuskohal, ta oli jõudnud kauba rikkuda, see oli sündmuskohal temalt ära võetud. Kohtuistungil on I.I oma süüd tunnistanud, seega oli maakohus sellisest asjaolust teadlik ja karistuse mõistmisel on sisuliselt sellega ka arvestatud. Samas peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et kui süstemaatiliselt vargusi toimepannud isik, võetakse sündmuskohal kinni ja temalt võetakse varastatud asjad ära, ehk kuritegu jääb katsestaadiumisse, on tema puhtsüdamliku kahetsuse siiruses alus kahelda. Kuna antud juhul ei ole maakohus sellise kergendava asjaoluga mittearvestamist põhistanud, on seda sisuliselt arvestanud, pole ka apellatsioonikohtul võimalik kaitsja apellatsiooni alusel asja arutades, jõuda teistsugusele arvamusele. Varguse katsestaadiumisse jäämise fakt oli maakohtule teada juba esitatud süüdistuse pinnalt, ning karistuse mõistmisel on ka see asjaolu arvestamist leidnud. Selle enamaks arvestamiseks ringkonnakohtu poolt seaduslikud alused puuduvad. Ka ühes episoodis kuriteoga tekitatud kahju heastamine oli kohtule teada, sellekohane õiend asub kriminaalasja materjalide juures / t.lk. 34/ ning see avaldub ka rahuldatud hagi summas. Rahalise karistuse mõistmisel on alust kohtul lähtuda ka arusaamast, kas süüdistataval on reaalset võimalust mõistetud rahalise karistuse täitmiseks. Süüdistatav ise on kogu kriminaalasja vältel kurtnud rasket majanduslikku olukorda, seoses abikaasa haigusega, perekonna viibimisest suures rahalises raskuses. Samuti ei saa tähelepanuta jätta fakti, et I.I on varem korduvalt väärtegude toimepanemiste eest karistatud rahatrahvidega ja need on tal suures osas tasumata. Eeltoodu annab ringkonnakohtule aluse järeldada, et rahalise karistuse mõistmine ei ole otstarbekas, ega kooskõlas karistuse eesmärkidega. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt peab igale uuele kuriteole järgnema eelmisest rangem karistus. Eelmiseks mõistetud karistuseks oli vangistus, mis oli samuti mõistetud

katseajal toimepandud kuriteo eest. Viimase karistuse mõistmisel kohus asendas mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, kuid jõudmata seda tegema hakatagi, pani I.I toime uued kuriteod. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 56 kooskõlas olevaks karistuseks on I.I-le uute kuritegude toimepanemiste eest võimalik mõista vaid reaalne vangistus. Lähtuvalt ülaltoodust kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et I.I puhul ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergemaliigilise karistusega. Ekslik on kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väide, et I.I on süüdistuses etteheidetavate kuritegude eest karistatud 6 kuu ja 11 päevase vangistusega. Vastavalt otsuse resolutsioonile karistati teda 4 kuulise vangistusega, mida omakorda vähendati ja kandmisele kuuluvaks jäi vaid 2 kuud ja 20 päeva vangistust. Kaitsja poolt viidatud karistuse tõi kaasa asjaolu, et süüdistatav pani temale inkrimineeritud kuriteod toime ajal, mil tal oli eelmise otsusega mõistetud karistus kandmata ja seetõttu oli kohus kohustatud kooskõlas seadusega I.I-le mõistma liitkaristuse.

IVI KESKÜLA

JULIA KATŠKOVSKAJA

URMAS REINOLA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.