Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
13 september 2010, Tallinn
Kriminaalasi
N.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 6,7 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 14 mai 2010 aasta otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja S.Sillar
Prokurör
Põhja Ringkonnaprokurör Tambet Grauberg
Süüdistatav
N.G, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistamata, viibis vahi all 11.03.09-26.03.09
Kaitsja
Vandeadvokaat Sven Sillar
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 14. mai 2010 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-09-15372, N.G süüdimõistmises KarS § 199 lg 2 p 6,7 - § 22 lg 3 järgi muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.N.G süüdistatakse selles, et tema on ühiselt ja kooskõlastatult T. Eendla ́ga, I. Pällo ́ga, E.Varbla ́ga, V. Võrk ́iga, D.V-ga ja K.U-ga võtnud ajavahemikul
30.07.08.a. kuni 11.03.09.a. C. AS-lt ära taarat selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. N.G on 2008.a. juulis leppinud kokku C. AS autojuhtidega – Trügve Eendla, Imre Pällo, Einar Varbla, Veli Võrk, D.V ja K.U , et nad võtaksid C. AS-i territooriumilt Tallinnas XXXXXX XXX XXX ära taarat ja tooksid selle Tallinn, SuurSõjamäe 31 territooriumile. N.G oli kuriteoplaani ühist tööjaotust arvestades ülesanne varastatud taara vastu võtta ja MTÜ Taara Liit kaudu taara müümine tagasi C. AS-le, millega pani isikute grupis toime varguse. N.G on alates 26.07.2004.a. MTÜ Taara Liit (registrikood 80199470) juhatuse liige ja tegevjuht, kelle ülesanne on mittetulundusühingu liikmete (taaraettevõtjate) kogutud taara vahendamine pakendiettevõtjatele, sh C. AS-le. Kasutades ära enda positsiooni MTÜ-s Taara Liit võttis N.G autojuhtidelt vastu teadvalt varastatud taara MTÜ Taara Liit territooriumil Tallinnas Suur-Sõjamäe 31, mille vormistas taaraettevõtja OÜ A. lattu „Privat Metro” nime all. Sellise tegevusega varjas N.G varastatud taara päritolu C. AS-i eest, mis võimaldas autojuhtidel süstemaatiliselt ja suurtes kogustes realiseerida N.G kaudu varastatud taarat. OÜ A. laost vormistas N.G nimetatud taara MTÜ Taara Liit vahendusel ajavahemikul 30.07.08. a. kuni 11.03.09.a. müügiks C. AS-le, millest saadud raha eest tasus autojuhtidele ja sai ise varalist kasu. Isikute grupis suures ulatuses võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil pani N.G toime varguse, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 6 ja 7 järgi.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.Maakohus tunnistas N.G süüdi KarS § 199 lg 2 p 6, p 7 - § 22 lg 3 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestas karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aja 11.03.09.a.26.03.09 so 15 (viisteist) päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 (seitse) kuud ja 15 (viisteist) päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jättis mõistetud vangistuse täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 3-(kolme-)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohtu otsuses esitatud põhistuse kohaselt pole tõendatud, et N.G oleks vargusi planeerinud ja korraldanud, olnud nende initsiaator. Kaassüüdistatavate- autojuhtide Einar Varbla, Trügve Eendla, Imre Pällo ja Veli Võrgu ütluste kohaselt ei mäleta nad, kuidas tekkis
mõte vargusi toime panna ja kuidas skeem täpselt kujunes. D.V ja K.U ütluste kohaselt otsisid nemad ise võimalust, kuidas taarat varastada ja kuhu varastatud taara müüa. Kohtu hinnangul oli tegemist kaasaaitamisega, kuna kindel võimalus varastatud asjad realiseerida kergendab teo toimepanemist ja tugevdab tahet tegu toime panna. Sama otsusega mõistis maakohus süüdi veel viis isikut, kuid nende osas ei ole otsust vaidlustatud.
APELLATSIOON:
3.Kaitsja vaidlustab maakohtu otsus täies ulatuses. Kohus on ilmselt ebaõigesti piiritlenud KarS § 199 ja 202 vahekorda, ehk kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Samuti on kohus otsitult ja pingutatult leidnud, et N.G oli teadlik, et tema vahendusel OÜ-le A. edastatud taara on eelnevalt Coca Cola tehase territooriumilt varastatud.
1.Materiaalõigusnormi kohaldamisest. Kohus leidis, et N.G ei ole võimalik KarS § 202 mõttes vaadelda varastatud vara omandajana, hoidjana või turustajana. Pisut enne sellisele tõdemusele jõudmist, asus kohus mäletatavasti järeldusele, et N.G ei ole võimalik vaadelda ka varguse täideviijana, kuna tema ei valitsenud tegu ega osalenud vallasasja äravõtmisel. Küll aga vastavat N.G tegevus maakohtu arvates vargusele kaasaaitaja tunnustele. Apellandile tundub, et kohus ei ole siiski veenvalt selgitanud, miks ei saa maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud olla kooskõlas KarS § 202 sätestatud süüteo tunnustega. Jutt sellest, et KarS § 202 järgi saab vastutusele võtta ainult vahetut varastatud asja omandajat, hoidjat või turustajat, ei saa olla õiguslikus mõttes asjakohane. Samamoodi nagu maakohus sai N.G võtta vastutusele läbi KarS §-i 22 lg 3 varguses, saanuks N.G läbi KarS § 22 lg 3 võtta kriminaalvastutusele ka kui varastatud asja turustamisele kaasaaitajat. Tundub, et põhimõtteliselt jõudiski maakohus veendumusele, et tõendatuks loetud asjaolude pinnalt on N.G käsitletav KarS § 202 sätestatud kuriteo subjektina, kuid ekslikult ei pannud kohus tähele seda, et sellele kuriteole kaasaaitaja ei peagi vahetult olema asja omandaja, hoidja või turustaja. Kui tinglikult eeldada, et maakohus tuvastas faktilised asjaolud õigesti, siis vastab N.G tegevus süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamisele kaasaaitamise tunnustele, mistõttu kuuluks ta vastustele võtmisele KarS § 202 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 alusel. Kuna KarS § 202 näeb ette kergemad karistused, kui KarS §199, siis on käesoleval juhul võimalik N.G, kui senini kriminaalkorras karistamata isikut, karistada rahatrahviga. Esitatud käsitlus on alternatiivne. Tegelikult ilmneb asjas kogutud tõenditest, et N.G ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegemist oli varastatud kaubaga.
Ringkonnakohus on pädev iseseisvalt hindama asjas kogutud tõendeid. Kohus ei ole seotud maakohtu hinnanguga. Maakohtu tõendite analüüs ja järeldused tuginevad oletustele, mitte aga tõsikindlalt tuvastatule. Kohus ei ole kummutanud süüdistatava versiooni, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et Coca Cola tehase autojuhid müüvad OÜ-le A. eelnevalt varastatud taarat. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Asjaolu, et mõni kaassüüdistatavatest võis arvata, et N.G teadis vargustest, ei tõenda veel seda, et ta ka tegelikult toimepandud süütegudest teadlik oli. Aga just teiste süüdistatavate oletustest tuletas maakohus pealtkuulatud telefonivestluste pinnalt seda, et N.G pidi olema teadlik, et OÜ A. lattu toodud taara oli eelnevalt varastatud Coca Cola tehasest. Kohus pidas N.G väidet, et tema ei teadnud süüteo toimepanemisest mitte midagi, väheusutavaks. Apellant maakohtu arvamusega ei nõustu, kuna N.G on kogu kriminaalmenetluse vältel andnud ühetaolisi ja eluliselt usutavaid ütlusi selle kohta, et ta ei teadnud toimunud vargustest tõepoolest midagi. Süüdistava ütluste kohaselt polnud tal mitte mingit alust kahelda Coca Cola tehase töötajate väidetes, et taara pärineb Lätist. Samasuguseid Coca Cola pudeleid müüakse ja müüdi ka Lätis, kusjuures seal neid pudeleid ametlikult kokku ei ostetud, mistõttu oli pudeleid tulusam realiseerida Eestis. Seetõttu ei olnud iseenesest ka mitte midagi imelikku selles, kui taarat müüvad isikud, väitsid oma kuritegeliku tegevuse varjamisel seda, et taaral on Läti päritolu. Mitte ühestki kriminaalasjas kogutud tõendist ei nähtu, et mõni varguse täideviijatest informeerinuks sellest asjaolust N.G või andnuks talle mingil muul moel toimunud kuritegudest teada. Seega on kohus andnud asjas kogutud tõenditele väära hinnangu ning N.G põhjendamatult süüdi tunnistanud. Kõike ülaltoodut arvesse võttes on maakohtu otsus ebaõige, mistõttu palub kaitsja
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.05.2010 otsus ning mõista N.G talle esitatud süüdistuses õigeks.
2.ALTERNATIIVSELT. Tühistada Harju Maakohtu 14.05.2010 otsus osaliselt ja kvalifitseerida N.G tegevus vastavalt KarS § 202 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 ning karistada teda rahatrahviga.
VASTUS APELLATSIOONILE:
4.Prokuröri vastuväidetes apellatsioonile märgitakse, et kohus on kaalunud võimalust, et lisaks vargusele kaasaaitamisele on N.G vormistanud varastatud taara OÜ A. nimele, mis täidab Kars § 202 sätestatud koosseisu alternatiivi, so kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine. Antud juhul ei ole N.G osaühingu juhatuse liige või tegevjuhiks, st N.G poolt ei ole juriidilisele isikule süüteo läbi saadud vara omandatud, seetõttu ei ole võimalik KarS § 202 talle inkrimineerida. Kohtuotsuses on tõendeid põhjalikult käsitletud. Tõenditega on veenvalt tõendatud et N.G oli teadlik taara tegelikust päritolust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
5.Süüdistatav toetab esitatud apellatsiooni ja palus õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivse taotluse osas märgib, et rahalise karistuse mõistmist ei taotle, süüdimõistva otsuse tegemisel palub karistuse liik ja vangistusest tingimisi vabastamine jätta muutmata. Apellant- kaitsja toetab apellatsiooni ja palus süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue otsusega N.G õigeks mõista. Alternatiivse taotluse osas ei toetanud rahalise karistuse mõistmist, leides, et see oleks liialt koormav kaitsealusele. Palub karistuse liik ja KarS § 73 kohaldamine jätta süüdimõistva otsuse tegemisel muutmata. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni ja esitatud vastuväidete sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. 6.1 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on menetlusseadust rikkunud, kuna ei tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks ning on uuritud tõenditest teinud ebaõige järelduse. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. Antud juhul ei ole maakohus tuvastanud kahtlusi, mida ei oleks võimalik olnud kõrvaldada ja mida oleks tulnud süüdistatava kasuks tõlgendada. Kaitsja on eksitavalt märkinud apellatsioonis, et kohus on N.G süüdi tunnistanud vaid kaassüüdistatavate poolt tehtud oletuste pinnalt. Maakohus on jälgitavalt andnud hinnangu N.G ütluste usaldusväärsusele ning on need teiste, kogutud ja kontrollitud tõendite kogumile tuginevalt, lugenud ebausaldusväärseteks. Ka on kohus hinnanud süüdistatava ütluste usaldusväärsust nende elulise usutavuse aspektist ning on ka selles osas oma hinnangu andnud. Apellatsioonis on kaitsja uuesti esitanud versiooni sellest, et N.G teada toodi Coca- Cola autodega taarat Lätist. Maakohus on juba kummutanud selle võimalikkuse lähtuvalt ajalisest aspektist samuti on selline väide ebausutav kuna Coca- Cola taarat võttis vastu C. AS ning sama firma autodel puudus igasugune vajadus ja alus seda vedada Taara Liidu’le või OÜ A.. Samuti on maakohus juba piisavalt lahti kirjutanud otsuses süüdistatavate omavahelised telefonivestlused, millede tõenditena kasutamist ja hindamist pole apellatsioonis vaidlustatud. Nende sisust on üheselt aru saada, et N.G oli teadlik kaassüüdistatavatest juhtide tegevusest, nimelt sellest, et taarat, varastati autojuhtide poolt C. AS territooriumilt. Samuti kinnitab N.G teadlikkust sellest, et taara on varastatud, ka fakt, et taara vormistati N.G ülesandel lattu tundmatu, olematu firma nime all. Apellatsioonis esitatud väited, kohtu põhjendatud ja tõendite kogumile tuginevaid järeldusi ümber ei lükka, ning menetlusõiguse olulist rikkumist maakohtu poolt ringkonnakohus ei tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus N.G õigeksmõistmise osas rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu põhjendused kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatusest on kooskõlas tõendite
kogumiga, kohtu siseveendumuse kujunemine on piisava selgusega jälgitav, tõenditele antud hinnang on põhistatud ja kolleegiumil puudub alus tõendeid ümber hinnata. 6.2 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et, N.G tegevuse kvalifitseerimisel KarS § 199 lg 2 p 6,7 - § 22 lg 3 järgi, on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja leiab, et N.G tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 202 lg 2 p 2-§ 22 lg 3 järgi. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Süüdistus oli esitatud N.G-le isikute grupis, suures ulatuses võõra vara varguse toimepanemises selle täideviijana ja tema tegevus oli kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 6 ja 7 järgi. Maakohus leidis, et N.G käitumise puuduvad KarS § 21 ettenähtud kuriteo täideviija tunnused, vaid tegemist oli kuriteole kaasaaitamisega ja kvalifitseeris tema tegevuse KarS § 199 lg 2 p 6,7- § 22 lg 3 järgi. Maakohus on oma järeldust põhjendanud ning on ka esitanud oma motiivid miks pole N.G tegevus kvalifitseeritav KarS § 202 lg 2 p 2 järgi. Kaitsja apellatsioonis on märgitud et kohus pole veenvalt selgitanud miks pole tegemist KarS § 202 ettenähtud kuriteo tunnustega. Kohtukolleegium peab siinjuures märkima, et maakohus oli kohustatud KrMS § 306 lg 1 p 3 alusel põhistatult lahendama küsimuse kas tegemist on kuriteoga ja millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Kui kohus on piisava selguse ja jälgitavusega põhjendanud süüdistuse piiridest väljumata, millise karistusseadustiku paragrahvi, lõike ja punktis ettenähtud tunnustele süüdistatava poolt toimepandu vastab, ei ole alust kohtule ette heita, et kohus ei ole veenvalt põhistanud miks ei ole süüdistatava teod kvalifitseeritavad mingite teiste paragrahvide järgi, milles pole süüdistust esitatud. Antud juhul on kohus piisavalt tähelepanu pööranud kaitsja poolt tõstatud väitele toimepandu ümberkvalifitseerimise osas. On põhjendanud miks selline seisukoht ei ole õige ja seega on kaitsja etteheide ainetu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et N.G käitumine on hinnatav võõra vara vargusele kaasaaitamisena. Tema teopanuseks oli täideviijate teotahtluse tugevdamine kuna varguse täideviijatele oli tagatud võimalus alati varastatust lahti saada, selle eest tasu saada, N.G isiklikult tagas ka varastatuga sisspääsu Suur- Sõjamäe 31 territooriumile ja tagas ka ise varastatu eest tasumise. Kui isik vastutab vargusele kaasaaitajana täideviijate teotahtluse tugevdamise vormis, ei vastuta ta enam KarS § 202 alusel. Seega ei ole kaitsja taotlus kooskõlas seadusega ega kuulu rahuldamisele.
7.Apellatsioonis on mõistetud karistusest leebema karistuse mõistmise taotlus seotud N.G tegevuse ümberkvalifitseerimisega kergema kuriteo järgi. Antud juhul sellise taotluse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Mõistetud karistuse osas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohus on N.G-le mõistetud karistust põhjendanud. Süü suurust vähendavaid asjaolusid, mis oleksid jäänud maakohtus arvestamata, apellatsioon ei sisalda. Mõistetud 1 aastane vangistus jääb alla sanktsioonis ettenähtud karistuse keskmist määra ja selle tähtaja lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Arvestamist on leidnud, et tegemist oli lühimenetlusega, süüdistatavale mõistetud karistust on vähendatud ja kantud karistuse hulka on seaduslikult arvestatud eelvangistuses viibitud aeg. Samuti on kohus põhistatult kohaldanud N.G suhtes KarS § 73 sätteid ning kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele, süüdimõistetu isikule ja tema suhtes ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud.
8.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14 mai, 2010 aasta otsuse muutmata ja N.G kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
9.N.G lepinguline kaitsja taotles apellatsioonikohtus riigilt KrMS § 181 alusel õigusabi kulude väljamõistmist. Taotlus rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus ei mõistnud N.G temale esitatud süüdistuses õigeks, seega ei ole KrMS § 181 kohaldamiseks seaduslikku alust. Ringkonnakohus jättis maakohtu süüdimõistva otsuse muutmata. Vastavalt KrMS § 185 lg 2 jäävad juhul, kui apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu N.G kanda.
IVI KESKÜLA
MEELIKA AAVA
URMAS REINOLA
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.