Kohtulahend

Asjaolud ja menetluse käik 1.Harju Maakohtu 11. mai 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati R.Z süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 09.12.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 kuud 25 päeva vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 7 kuud 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 10.05.2010. R.Z-ilt mõisteti riigituludesse välja sundraha 3262,50 krooni ja menetluskulud 1080 krooni ning R.Z-ilt ja K.N-ilt solidaarselt 4000 krooni S. K. kasuks; 500 krooni V. J. kasuks. Kohtuotsusega mõisteti KarS § 199 lg 2 p 4, 8 ja § 266 lg 2 p 3 järgi süüdi veel K.N, kuid tema osas ei ole kohtuotsust apelleeritud.

juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). 5.Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ja selle asendamine üldkasuliku tööga. 6.Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral.

9.Arvestades R.Z-i korduvat varasemat karistatust, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et uute samalaadsete kuritegude tahtliku toimepanemise eest ei ole põhjendatud süüdistatava olukorra kergendamine vanglakaristuse asendamise teel üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Selleks, et selgitada süüdistavale, miks ei ole võimalik asendada temale mõistetud vangistust üldkasuliku tööga, tuleb revideerida tema karistusregistrit. Nimelt on R.Z korduvalt kriminaalkorras karistatud varguste eest, väärteokorras Liiklusseaduse sätetete rikkumise eest. Mingeid järeldusi temale mõistetud karistustest ei ole süüdistatav teinud, jätkates peale karistuste ärakandmist ja 09.12.2009 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse kandmise katseajal uute kuritegude toimepanemist. Asendades mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et üldkasulikule tööle allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks selle reaalse täideviimise. Arvestades R.Z-i isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik üldkasuliku töö kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei ole selline asenduskaristus piisav mõjutamaks süüdistatavat kuritegude toimepanemisest edaspidi hoiduma. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS § 56 mõttes. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada R.Z-i kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 2, leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et R.Z-i kaitsja apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Urmas Reinola

Paavo Randma

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.