Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.august 2010, Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-3047
Kohtukoosseis
Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind
Kohtuistungi sekretär
K.Lemming
Tõlk
S.Talli
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
24.august 2010, Tallinn, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
X (X) süüdistuses KarS § 118 p 1, 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 9. aprilli 2010.a otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
kaitsja Rein Kiviloo apellatsioon
Prokurör
Lea Pähkel X, ik. XXXXXXXXX, kriminaalkorras karistatud Tallinna Linnakohtu 17.10.2005 otsusega KarS § 199 lg 1, § 121 järgi vangistusega 1 aasta 4 kuud tingimisi 2 aastase katseajaga, elukoht XXX, tõkend vahistamine alates 17.09.2008
Süüdistatav
Kaitsja
vandeadvokaat Rein Kiviloo
Harju Maakohtu 9. aprilli 2010 otsus X süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 30.augustil 2010 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30
päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1.Harju Maakohtu 9. aprilli 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati X süüdi KarS § 118 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 8 aastat, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 5 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti käesoleva otsusega mõistetud vangistusega kaetuks Harju Maakohtu 29.09.2009 otsusega mõistetud karistus 3 aastat 4 kuud vangistust ja KarS § 68 lg 1 alusel karistuse kandmise aja alguseks 15.09.2008. Kriminaalmenetluse kulud jäeti riigi kanda. 2.X tunnistati KarS § 118 p 1, 3 järgi süüdi selles, et tema 15.09.2008 kella 06.00 kuni kella 07.30 vahel tahtlikult manustas oma 5 kuusele pojale Yle (ik: XXXXXXXXXX) suu kaudu narkootilist ainet – 3-metüülfentanüüli, mille tagajärjel tekkis lapsel fentanüüli mürgitus. Laps oli hospitaliseeritud Lastehaiglasse üliraskes seisundis, üksikute hingetõmmetega ning oli üle viidud kopsude mehhaanilisele ventilatsioonile – seega Y organismist 15.09.2008 leitud fentanüül põhjustas ohu elule. Samuti põhjustati Yle raske psüühikahäire – ta oli üliraskes seisundis, teadvuseta. Seega pani X toime KarS § 118 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati oht elule ja raske psüühikahäire.
Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
3.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustas maakohtu otsuse süüdistatava X kaitsja vandeadvokaat R.Kiviloo. Apellatsiooni kohaselt on kohtulik uurimine olnud asjas ühekülgne ja kohus on materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohtu väide, et X manustas lapsele narkootilist ainet nutu vaigistamiseks, meelevaldne ja uuritud tõenditega vastuolus. Nii X kui tunnistaja W ütlustest nähtub, et 15.09.2008 öösel magas laps rahulikult, oli rahulik ka hommikul ega nutnud. Ei ole ühtegi põhjust, miks X sel hommikul tavaliselt käitudes pidi lapsele andma tahtlikult narkootilist ainet ja möönma lapsele raske tervisekahjustuse tekitamist. Kuigi X on narkomaan, armastas ja hoolitses ta oma lapse eest emale kohasel viisil. Kohtu poolt faktiliste asjaolude motiveerimine ei ole kohtu siseveendumuse kujundamise seisukohalt lugejale jälgitav ning põhjendused ei ole veenvad. Kaitsja arvates esineb piisavalt argumente tõendite ümberhindamiseks ning seega X süüteo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 119 lg 1 järgi. 4.Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav X kui ka tema kaitsja apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus tühistada, esitatud süüdistus kvalifitseerida ümber KarS § 119 lg 1 järgi ja X KarS § 119 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. mai 2003 otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Apellatsioonis korratakse süüdistatava kaitsja poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid esitatud süüdistuse kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004 otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga on kohus kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses väga põhjalikult analüüsinud ja kummutanud (RT III 2004, 27, 293). Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme kohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Samuti ei tuvastanud kohtukolleegium apellatsiooni aluseks olevaid kriminaalmenetlusõiguse väidetavaid minetusi, mis annaksid aluse kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiseks, nagu seda apellatsioonis välja tuuakse. Kohtukolleegiumi arvates on otsuses toodud põhjendused veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale jälgitav.
motiiv talle inkrimineeritud süüteo toimepanemisel. Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud „eluliselt usutavad“ (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-74-05). Maakohus on süüteoasja uuel kohtulikul arutamisel jõudnud põhjendatult järeldusele, et tagajärje osas tegutses X vähemalt kaudse tahtlusega. Asjas puuduvad tõsimeelsed tõendid süüdistatava poolt süüteo lõpuleviimise ärahoidmiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega X käitumises süü tõendatuse kohta KarS § 118 p 1, 3 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele ja kohtus uuritud tõenditele.
Urmas Reinola
Ivi Kesküla
Sten Lind
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.