lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-10-3161/60

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 18.08.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-10-3161/60
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Lühimenetlus
Kuulutamise aeg
18.08.2010
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
820
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-10-3161/57Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja10.06.2010

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

18. august 2010, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-10-3161

Kohtukoosseis

Kohtunikud Ivi Kesküla, Sten Lind ja Paavo Randma

Kriminaalasi

K.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10 juuni 2010 aasta otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav K.G/ Maakohtu otsuses/

ankeetandmed

Harju

RESOLUTSIOON

Jätta K.G apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1.Harju Maakohtu 10 juuni 2010 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati K.G süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8,9 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 21.09.2009 a.
2.K.G tunnistati süüdi selles, et ta pani ajavahemikul 15.08.2009 kuni 20.09.2009 aastani süstemaatiliselt Tallinnas toime koos sissetungimisega 19 võõra vara vargust.
3.
Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, milles vaidlustab talle mõistetud reaalset vangistust. Taotleb reaalse vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
5.Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
6.Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning K.G ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta K.G ütlusi anda ei soovinud, jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde, tunnistas oma süüd, kahetses toimepandut, nõustus tsiviilhagidega. Seega oli esimese astme kohtus tagatud K.G õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.
7.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on K.G-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et K.G on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude toimepanemisest loobuma, vaid ta on vahetult pärast vabanemist jätkanud kuritegude toimepanemisi.
8.Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et KarS § 69 lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada kui

süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt/ t.lk. 235-237/ ei ole süüdistatav esitanud taotlust ega väljendanud nõusolekut karistuse asendamiseks. Seetõttu ei ole maakohus ka eraldi vangistuse asendamata jätmist põhistanud, küll aga on põhjendanud miks kohus leiab, et K.G peab kandma reaalset vangistust. Seega faktiliselt on maakohus välistanud ka karistuse asendamise. Apellatsioonis on süüdistatav väljendanud oma soovi üldkasuliku töö tegemiseks ja kohus on teda karistanud 1 aasta 6 kuulise vangistusega. Seega käeoleval ajal on mõlemad formaalsed alused olemas. Samas aga tuleb üldkasuliku töö kohaldamisel arvestada ka toimepandud kuritegude raskust ning süüdlase isikut. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks. K.G varasem elukäik näitab, et teda on varem korduvalt kriminaalhooldusele allutatud, kuid selline asjaolu pole teda kallutanud seaduskuulekale käitumisele. Samuti on teda korduvalt karistatud narkootikumide tarvitamise eest, seega on ta isikuks kellel on sõltuvusprobleeme ja kellele ei sobi üldkasuliku töö kohaldamine. Kohtukolleegiumil puudub siseveendumus, et vabaduses viibides süüdistatav suudab elada seaduskuulekat elu, et oleks prognoositav üldkasuliku töö edukas sooritamine. Antud juhul on kohus karistanud süüdlast 1 aasta 6 kuulise vangistusega, mida on seadusele vastavalt vähendatud ja mille tähtaeg lõpeb 21.09.2010 aastal, ehk enne kui ringkonnakohtus on võimalik apellatsiooni läbi vaadata. Seega taotletu on kaotanud oma õigusliku sisu kuna karistus on kantud.

9.Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata.

IVI KESKÜLA

STEN LIND

PAAVO RANDMA

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.