1-09-6942/21 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

5.Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab et maakohtu otsus kuulub KrMS § 340 lg 1 alusel, taotlusest sõltumatult, osalisele tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. 5.1 Otsuses nr 3-1-1-87-08 on Riigikohus märkinud, et kui isik on karistatud varem korduva varguse eest KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, võib teda süstemaatilise varguse eest vastutusele võtta sõltumata varastatu väärtusest. Sel juhul neeldub korduvus süstemaatilisuses ning isiku tegu kvalifitseeritakse üksnes KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Antud juhul on D.H, isikuna, kes on varem vargusi toime pannud, 17.04.2009 aastal uuesti toime pannud võõra vara varguse katse. Selline ühekordne käitumine on seaduslikult loetud korduvaks varavastase kuriteo toimepanemiseks KarS § 199 lg 2 p 4 mõttes. Kuid vastavalt esitatud süüdistusele ja kohtu poolt tuvastatule, ei piirdunud D.H ühe varguskatse toimepanemisega, vaid jätkas mõne päeva pärast kuritegude toimepanemistega ning seda juba neljal korral, mis andis seadusliku aluse temale inkrimineerida ja ka teda süüdi tunnistada süstemaatilises kuritegude toimepanemises. Ülaltoodud Riigikohtu lahendist tulenevalt neeldub aga D.H poolt korduv kuriteo toimepanemine süstemaatiliselt kuritegude toimepanemises ning eraldi kvalifitseerimisele KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ei kuulu. Seega D.H poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida vaid KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdimõistmise osas kuulub maakohtu otsus tühistamisele ning selles punktis tuleb süüdistatav õigeks mõista. KarS § 199 lg 2 p 8 näeb ette vastutuse varguse eest, kui see on toime pandud sissetungimisega. Selles osas, antud juhul,igasugune vaidlus puudub. Kohtukolleegium leiab, et selline osaline õigeksmõistmine ei too iseenesest endaga kaasa mõistetud karistuse leevendamist. Asja tehiolud, süüdistuse sisu ja maht jäävad muutumatuks ning KrMS § 340 lg 2 p 3 näeb ette võimaluse süüdistatava kergemas kuriteos süüditunnistamisel jätta mõistetud karistus muutmata.

5.2 Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-91-07 sedastanud, et karistuse küsimuse otsustamine ehk karistuse mõistmine kui kohtumenetluse üks osa tugineb kahtlemata tõendamise tulemile - sellele, millised asjaolud tunnistab kohus tõendatuks. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Seega asjaolu, et kohus mõistis süüdistatavale rangema karistuse kui prokurör oli taotlenud, pole aluseks mõistetud karistuse muutmiseks. Vastavalt seadusele ja Riigikohtu poolt sedastatule, mõistab kohus karistuse oma siseveendumuse kohaselt KarS § 56 ettenähtud alustel. 5.3 Maakohus on karistuse mõistmist jälgitavalt ja põhjalikult motiveerinud. Vastavalt KarS § 56 ettenähtule on arvestanud nii süü suurust kui süüdlase isikut. Esitatud apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil, süüdistatav ega kaitsja ei viidanud karistust kergendavatele asjaoludele, millised maakohus jättis tähelepanuta või arvestamata. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on piisava selgusega põhistanud oma veendumust, miks ei ole võimalik ega seaduslik arvestada karistuse mõistmisel puhtsüdamliku kahetsusega ja miks ei ole asjade süüdistatava poolt väljaandmisel tegemist kahju vabatahtliku hüvitamisega. Kohtukolleegium sellise põhjendusega nõustub ega pea vajalikuks seda korrata, seda enam, et apellant ei ole kohtu seisukohta kahtluse alla seadnud ega ka kohtu järeldusi vaidlustanud. Samuti on kohus seaduslikult ja põhistatult arvestanud süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist karistust kergendava asjaoluna ja ka karistust raskendavate asjaolude puudumist. Karistuse mõistmisel oli kohus õigustatud arvestama ka süüdlase isikuga. D.H on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuks, keda on varem karistatud ka varavastase kuriteo toimepanemise eest. Samuti on teda varem korduvalt karistatud ka väärteokorras. Oluline on karistuse mõistmisel mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest. D.H-le on varem mõistetud lühemaajalised vangistused, kuid sellised kergemad karistused ei ole mõjutanud teda kuritegude toimepanemistest loobuma. Maakohus on põhistatult välistanud tema karistamise kergemaliigilise karistusega ning ka tema tingimisi karistusest vabastamise. Kohtukolleegium leiab, et 5 kuriteo toimepanemise eest, mille tagajärjel on tekitatud kannatanutele kahju ka suures ulatuses, mõistetud 1 aasta 3 kuuline vangistus on kooskõlas seadusega ning muutmisele ei kuulu. 5.4 Apellant taotles välja antud nahkjope ja Sony pleieri tagastamist, leides, et maakohus ei ole nende esemete osas otsustust teinud. Musta nahkjope ja ka Sony pleieri vargust ei ole D.H-le süüdistuse alusel inkrimineeritud, kuid D.H on tõepoolest nii varastatud sularaha kui ka esemeid, sh musta nahkjope ja Sony pleieri, välja andnud ja selgitanud, et tema poolt politseile antud esemed on ostetud varastatud raha eest. Sularaha oli varastatud xxxxx x maja keldrist Tallinnas/ 1 kd. t.lk. 53-55/. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatav, et kannatanu L. K. on kohtueelsel uurimisel, varalise kahju hüvitamiseks, üle antud esemed, millised olid ostetud süüdistatava poolt