1-10-2917/12 - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

1.Kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et N.T ja H.P süü 11-aastaselt M. Mintšenkolt raha ja mobiiltelefoni röövimises isikute grupis 03.10.2009.a. Tallinnas Kopli 69 asuva kioski juures on tõendamist leidnud. Kannatanu MMütluste kohaselt tulid Rahu kino lähedal hamburgeri kioski juures tema juurde 2 meest, kes enne mahajäetud lasteaia juures, kus ta sõpradega õunu korjas, olid tema käest helistamiseks telefoni küsinud. Telefoni sai ta tagasi ja see oli temal pükste taskus, seal oli ka 50 krooni raha. Kioski juurde läks ta üksinda, oma sõpradest oli ta siis juba lahku läinud. Ta viidi kioski taha, tumedates riietes mees lubas karjumise korral peksa anda, hoidis tal käsi selja taga, tõstis need ülespoole nii et valus oli ja teine mees otsis taskud läbi ja võttis tal pükstetaskust ära raha 50 krooni ja telefoni Nokia. Rahakott visati talle tagasi, samuti telefonist võetud kaart. Kannatanu oli eeluurimisel kahel korral üle kuulatud ning samasuguseid ütlusi on ta andnud ka eeluurimisel. Äratundmiseks esitamise protokollide kohaselt (tl.35 -39 ja tl.40-44) on ta fotode järgi ära tundnud N.T, keda nimetas heledaks onuks ja kes võttis taskust raha ja telefoni. Samuti tundis ta foto järgi ära H.P, keda nimetas tumedaks onuks ja kes hoidis tal tõstetud käsi selja taga nii, et need pärast valutasid ja kes teda ka ähvardas. Asitõendina uuris kohus kõnesalvestust (asitõendi vaatlusprotokoll tl. 105 – 110), mille on politseile teinud M.T 03.10.09.a. ning kus ta teatab, et naabripoissi M on pekstud ja temalt telefon ning 50 krooni ära võetud; poiss on 11-aastane ja nutab; need võivad olla 2 narkomaani ja patrullautoga oleks vaja ringi sõita, et nad üles leida; üks meestest on musta jopega, mustade pükstega ja musta peaga. Seoses oma lapse rakske haigusega loobus prokurör M.T tunnistajana ülekuulamisest kohtuistungil. Kohus leiab, et ka asitõendina uuritud kõnesalvestus kinnitab seda, et esimesele tuttavale isikule, s.o. naabritädi M. T on kannatanu rääkinud vägivallaga telefoni ja raha äravõtmisest ja kirjeldanud ka kahte meest ja nende riietust ning kohus ei näe põhjust, miks oleks kannatanu pidanud seda välja mõtlema või naabritädile valetama. Ka oma lähedastele: emale ja tädile on MM kirjeldanud raha ja telefoni äravõtmist vägivallaga. Kannatanu ema SM kinnitas kohtuistungil, et nägi poega hetkel, kui politsei ta pärast ümbruskonnas ringisõitmist tagasi tõi; pojaga juhtunust oli ta kuulnud oma õelt JM. Poeg oli nutnud ja pärast maharahustamist Maksim rääkis emale, et kioski juures, kust laps tahtis süüajuua osta, tirisid 2 meest ta kioski taha, üks väänas tal käed selja taha ja teine soris taskutes; ära võeti mobiiltelefon Nokia ja 50 krooni raha. Karjumise korral ähvardati peksa anda. S. M teatas kohtus, et telefoni on ta politseist uurimise ajal kätte saanud ning süüdlaste vastu ta kahjunõuet ei esita, kuna ei taha nendega enam kuidagi seotud olla, loobus eeluurimisel esitatud hagist. Tunnistaja JM(kannatanu tädi) ütlustest nähtub, et turult tulles nägi ta politseiauto juures seismas M ja sai temalt teada, et kaks meest-narkomaani olid poisile kallale läinud, ära võtnud

raha ja telefoni; politseiga ümbruskonnas ringi sõites neid mehi enam ei nähtud. See oli juhtunud endise Rahu kino juures, kus kaks meest ta kioski taha tirisid. Kohus peab kannatanu MM ütlusi usaldusväärseiks, sest nii esimesele tuttavale isikule, oma lähedastele, uurijale asja menetluse käigus ning ka ütluste andmisel kohtuistungil on kannatanu andnud ühesuguseid selgitusi temalt äravõetud asjade, selle toimumise koha ja tema suhtes kasutatud ähvarduse ja vägivalla kohta. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu järjekindlates ütlustes. Kohus leiab, et 11-aastasel poisil ei olnud mingit põhjust taolist sündmust välja mõelda ning tema suhtes tehtud ähvardusest ja vägivallast kohtuistungil ka süüdistavate ja nende kaitsjate kuuldes rääkida. Kohus ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et hirmul olles ei pruukinud kannatanu sündmusi õigesti tajuda või ei oleks julgenud kodus emale rääkida, kui ise vabatahtlikult telefoni võõra mehe kätte andis. Kannatanu ei eita, et esialgu nende meestega kokku puutudes ta andis oma telefoni neile helistamiseks, kuid sai selle tagasi. Sündmused, mis temaga edasi toimusid, leidsid aset aga Kopli 69 juures asuva kioski taga ning paraku ei olnud sellel otseseid pealtnägijaid. Tunnistaja VA(10-aastane) ütluste kohaselt elab ta M lähestikku ja 03.10.09.a. olid nad sõpradega vana lasteaia juures õunu korjamas. Seal tulid kaks meest nende juurde ja küsisid helistamiseks telefoni. Üks meestest oli heledamate juustega ja heleda jopega, teine oli mustade juustega, mustas jopes, mustade pükstega ja mustade tossudega ning musta seljakotiga. Kui tema, E ja K koju läksid, pidi M minema hamburgeri kioski juurde Maleva peatuse lähedal ning ta on sealt ka varem hamburgerit ostmas käinud. Siis olid need mehed kuskile ära läinud, kui Maksim kioski suunas hakkaks minema. Mõni aeg hiljem sõitis tema maja juurde politsei, M sai teada, et tal olid käed selja taha väänatud ja telefon ära võetud. Juba eeluurimisel on tunnistaja fotode järgi ära tundnud N.T kui mehe, kes lasteaia juures helistamiseks telefoni küsis ning H.P mehe, kes oli üleni mustades riietes ja neile väitis, et ei maksa karta, et nad telefoni ära varastaksid (äratundmiseks esitamise protokollid tl.78-82; 83 -87). Tunnistaja EB (12-aastane) ütluste kohaselt oli ta oma sõpradega vana lasteaia juures õunu korjamas ja seal küsisid kaks onu neilt telefoni helistamiseks. Tema oma telefoni ei andnud. Pärast nägi, et M telefon on ühe mehe käes ja M läks neile meestele parki järele. Õhtul nägi ta M uuesti ja sai siis teada, et telefon on temalt ära võetud Rahu kandis; M oli peksa saanud ja telefon ära võetud. Ka tunnistaja E. B on eeluurimise käigus fotode järgi ära tundnud H.P ja N.T mehed, kelle käes ta nägi kannatanu telefoni (äratundmiseks esitamise protokollid tl.64 - 68; 69 - 73). Nende tunnistajate ütlustest nähtub, et MM puutus kahe mehega kokku juba Alasi tänaval mahajäetud lasteaia juures oma sõpradega mängides ja õunu korjates ning telefoni helistamiseks küsides need mehed nägid, et lapsel on töökorras telefon. M. A teadis, et M läheb Rahu kino juures (Maleva peatuses) asuvast kioskist hamburgerit ostma ning järelikult pidi tal ka raha olema. Seega kannatanu ütlused temalt raha ja telefoni röövimise koha osas ei ole paljasõnalised. Kohtu arvates on loogiline, et teiste laste juuresolekul kannatanult telefoni helistamiseks küsides süüdistatavad selle ka tagastasid nagu kannatanu väitis kohtuistungil. Teades, et poisil on raha ja telefon ning nähes, et ta üksinda läheb hamburgeri kioski poole, oli neil põhjust talle järgneda Kopli 69 asuva kioski juurde ning mitte tänaval, vaid kioski taga temalt

telefon ja raha ära võtta. Lapseealise kannatanu suhtes piisas käte väänamisest ja ähvardusest peksa anda, et laps karjuma ei julgenud hakata, tema taskud läbi otsida ning taskust leitud raha ja telefon ära võtta. Kohus peab eksitavateks kaitsjate väiteid selle kohta, et lapsed (kannatanu ja tunnistajad) on andnud erineva teokirjelduse. Mis toimus hamburgeri kioski taga Kopli tn-l, seda tunnistajad ei näinud ja nad on kirjeldanud sündmusi lasteaia ja pargi juures, kui Maksim andis oma telefoni meestele helistamiseks ning selle ka tagasi sai. Jälitusprotokollist (tl.16) nähtub, et 06.10.09.a. hakkas röövitud telefoni kasutama AP. Tunnistajana on A. P kohtus väitnud, et sai telefoni Vladimir Makogonilt paariks päevaks helistamiseks, kuna ta enda telefon oli katki läinud; telefoni päritolu ta ei teadnud ja andis telefoni vabatahtlikult üle politseile. Telefoni kui asitõendit on vaadeldud (vaatlusprotokoll tl. 100 -101) ning telefon on tagastatud S M (allkiri - tl.102). Süüdistatava N.T ütluste kohaselt andis kannatanu talle telefoni helistamiseks; ta pani telefoni sisse oma kaardi ja koos M a hakkas ta edasi liikuma. Siis jõudsid nad kioskini, ta palus poissi kioski taga oodata, sest pidi kohtuma ühe tuttavaga, siis tekkis mõte telefon endale jätta ja ta kõndis sealt minema. Raha ta poisi käest ei võtnud ja vägivalda ei tarvitanud. Pool tundi hiljem kohtus ta V.M Lõime peatuses ja müüs talle telefoni 100 krooniga maha; saadud raha eest ostis süüa. Hiljem sai ta kokku H.P-ga ja jagas ostetud sööki temaga. Kohtueelses menetluses (tl.30) on N.T väitnud, et pärast seda, kui ta oli helistamiseks kannatanult telefoni saanud, läksid nad koos kannatanu ja tema sõpradega edasi mööda tänavat Sirbi peatuseni. Seal käskis H.P kannatanul oma sõbrad maha jätta ja tegi talle ettepaneku poiss telefoniga haneks tõmmata. Poiss andis H.P-le 25 krooni sigarettide ostmiseks. Kino Rahu lähedal asuva kioski juures käskis Roman poisil kioski taha jääda ja lubas talle sigarette osta, tema ise aga kõndis kioskist mööda, sealt läks kasiino taha ja sealt edasi Lõime tänavale. 15 minutit hiljem sai ta uuesti Romaga kokku ja telefoni müüsid nad 150 krooni eest mingile seltskonnale, kellele H.P kinnitas, et see telefon on tema oma. Süüdistatava H.P ütluste kohaselt küsis N.T vanas lasteaias poistelt telefoni helistamiseks ning helistades kõnniti Sirbi peatuse poole. Seal jäid sõbrad M maha ja edasi läksid nad kolmekesi. Maksim andis pargis talle raha sigarettide ostmiseks. Ta ostis suitsu, kuid Maksim hakkas paanitsema, et Aleksei oli telefoniga kadunud. Poisile ta suitsu ei andnud, hüppas trolli peale. Kui Maksim talle järgnes, siis käskis ta poisil väljuda ja Alekseid Rahu-kandist otsida. Kui ta mõni aeg hiljem Alekseiga kohtus, sai teada, et viimane oli kannatanu telefoni maha müünud. Kohtueelses menetluses (tl.51) on H.P väitnud, et poiss andis Ljohale (N.T-le) telefoni helistamiseks ja tema käest palus suitsu. Kino Rahu juurde jõudes hakkaks ta möödujatelt suitsu küsima ja Ljoha kadus telefoniga ära. Tema ise sõitis Lõime peatusse ja nägi seal kauplusest väljuvat Ljohat mingi seltskonnaga. Neile müüs Ljoha telefoni maha 200 või 150 krooni eest; koos läksid nad poodi, ostsid süüa ja suitsu. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused on ebaloogilised, vastuolulised nii omavahel kui kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning kohus peab neid ütlusi ebausaldusväärseiks. Süüdistatavad on kohtu arvates andnud taolisi ütlusi vastutusest vabanemise eesmärgil, hirmust saada karistatud röövimise eest.