1-09-3573/25 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1.D.P oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 22. augustil 2007. a kella 19.36 paiku juhtis mootorsõidukit Subaru Impreza, liikudes Tallinnas Paldiski maanteel kesklinna suunas, jättis oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, mis arvestaks antud ajal ja teelõigul liikuvate autode liikluse tihedust /ühtlaselt autodega koormatud tee/, et ta suudaks oma sõiduki võimalikult kiiresti peatada ohu ilmnemisel /LE § 123/, tegi Rocca Al Mare Bowlingu maja juures suurel kiirusel ohtlikke möödasõite ja ümberreastumisi Paldiski mnt-l liikuvatest autodest ühtlaselt koormatud teel, reastudes esimesele sõidurajale ja lähenedes teise sõiduauto varjus Paldiski mnt ja Tuuleveski tänava ristmikule, tegi suurel kiirusel järsu ümberreastumise esimesel sõidurajal liikunud autost liikudes tagasi teisele sõidurajale /LE § 95/ ja kiirendades kuni 129,5 km/h-ni, ületades linnas kiirust minimaalselt 59,5 km/h /70 km/h alas/ /LE § 126 p 3/, jõudes lubatust olulisemalt suurema kiirusega sõites kiiremini Paldiski mnt ja Tuuleveski tänava ristmikuni, mille tõttu tekitas liiklusohtlikku olukorra kuna Tuuleveski tänavalt oli Paldiski mnt-d risti ületama asunud H. L poolt juhitav Mazda 626 registreerimismärgiga 786 MBK, kes oleks jõudnud ületada Paldiski mnt, kui D.P oleks liikunud lubatud sõidukiirusel, mille tõttu põhjustas D.P liiklusõnnetuse, sõites mootorsõidukiga Subaru Impreza mootorsõidukile Mazda 626 vasakusse külge sisse, mille tagajärjel paiskusid mõlemad mootorsõidukid vasakule haljasalale, põhjustades Mazda 626 juhi H. L surma. Sõiduauto Mazda 626 tagaistmel viibinud kaassõitjale Õ. L tekitati liiklusõnnetuse tagajärjel eluohtlikud tervisekahjustused, so põrna rebend, verirind, verikõht, mõlema kopsu põrutus, III-VIII roide murrud vasakul, VII-XI rinnalüli ristijätkete murrud vasakul, I nimmelüli ristijätkete murd paremal, II nimmelülikeha kompressioonmurd ja ristijätkete murd vasakul, III nimmelüli ristijätkete murd vasakul, IV nimmelülikeha murd. Vigastuste tüsistustena tekkis Õ. L äge verekaotus ja peaajuturse. Süüdistusakti kohaselt rikkus D.P oma käitumisega järgmisi liiklusnõudeid:

3.Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras prokurör ja süüdistatava kaitsja. 3.1 Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist D.P-le määratud katseaja kestuse osas ja uue otsusega määrata talle katseaja pikkuseks kolm aastat. Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-59-07 leiab prokurör, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mõistes tingimisi vabastatu katseaja lühema kui mõistetud vangistuse. 3.2 Süüdistatava kaitsja taotleb D.P-lt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamist 150 000 kroonini ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise aja lühendamist ühe aastani. Taotlust mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks põhjendab kaitsja asjaoluga, et VÕS § 130 lg 2 kaitsealasse kuulub ainult kehavigastustega seoses kaasnenud kannatuste üleelamise kompenseerimine, mitte aga muutused üldises elukorralduses. Kaitsja leiab, et võimatust naasta erialasele tööle, käia suvekodus ja tegelda aiatöödega tuleb käsitleda VÕS § 134 lg 2 järgi. See säte näeb ette, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Neid asjaolusid peab kannatanu ise tõendama. Käesolevas kriminaalasjas seda tehtud ei ole. Kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta, et erialaselt töölt lahkumine oli kannatanu vaba tahe. Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kannatanu sooviks uuesti tööle asuda. Samuti puuduvad andmed suvekodu moraalse tähenduse kohta kannatanule, külastatavuse tiheduse jms kohta. Ka ei ole kaitsja hinnangul eluliselt usutav, et võimatus naasta tööle, külastada suvekodu ja teha aiatöid toob kaasa niivõrd erakordsed üleelamised, et need õigustavad VÕS § 134 lg 2 kohaselt rahalise kompensatsiooni väljamõistmist. Lisaks eelnevale leiab kaitsja, et üleelamised seoses lähedase isiku surma pealtnägemisega ei ole samaväärselt isiklikud ega vahetud võrreldes isiklike kehavigastuste üleelamisega. Seetõttu ei saa lähedase isiku surma nägemisega tekkinud mittevaraline kahju olla sama suur kui isiklike kehavigastustega kaasnenud mittevaraline kahju. Kohus on väljunud süüdistuse piiridest ja heitnud D.P-le ette LE §-de 65 ja 91 säteterikkumist, millega on rikutud kaitseõigust. LE § 95 nõuete rikkumist D.P poolt ei ole kohtuotsuses

5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus kuulub osaliselt tühistamisele, kuna kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 5.1 Esmalt peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitel, et kohus on väljunud süüdistuse piiridest ja rikkunud sellega D.P kaitseõigust. KrMS § 268 lg 1 ja 2 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Prokurör võib kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist muuta või täiendada esitatud süüdistust. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendites korduvalt märkinud, et süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa (näiteks otsustes nr 3-1-1-91-07, 3-1-1-60-08, 3-1-1-99-09). Seega tuleb süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemus nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Nii tuleb näiteks blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (otsused nr 3-1-1-69-06 ja 3-1-1-31-10). Käesolevas kriminaalasjas oli D.P antud kohtu alla süüdistatuna KarS § 422 lg 1 järgi, milles talle heideti ette LE §-de 95, 123 ja 126 p 3 rikkumist. Esimese astme kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et prokurör oleks D.P-le esitatud süüdistust muutnud või täiendanud. Seetõttu kohtukolleegium nõustub kaitsja apellatsiooni väitega, et kohus on D.P süüdistusele LE §-de 65 ja 91 lisamisega väljunud süüdistuse piiridest ja rikkunud sellega kaitseõigust. 4(7)

Kolleegium leiab, et süüdistuse piiridest väljumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg-s 2 sätestatu tähenduses. Vastavalt KrMS § 341 lg-le 2 peab ringkonnakohus KrMS § 339 lg-s 2 silmaspeetava menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks üksnes siis, kui see rikkumine ei ole ringkonnakohtu menetluses kõrvaldatav. Käesolevas kriminaalasjas peab kohtukolleegium rikkumise kõrvaldamist võimalikuks, sest sellega rahuldatakse kaitsja taotlus ja see ei raskenda süüdistatava olukorda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-61-08 ja 3-1-1-118-09 väljendatud seisukoha kohaselt peab süüdistuse mahu vähenemine kajastuma kohtuotsuse resolutiivosas. Seetõttu mõistab kohtukolleegium D.P süüditunnistamise KarS § 422 lg 1 järgi liikluseeskirja §-de 65 ja 91 rikkumises õigeks. Muutmata jääb D.P süüdimõistmine KarS § 422 lg 1 järgi teiste talle süüksarvatud liiklusnõuete rikkumises, millega põhjustati ettevaatamatusest süüdistuses märgitud tagajärg. KarS § 422 lg 1 järgi mõistetud karistus jääb muutmata, sest see vastab endiselt süü suurusele. Kohtukolleegiumi hinnangul süüdistuse mahu mõningane vähenemine ei oma antud juhul nii suurt kaalu, et see eeldaks D.P-le uue karistuse mõistmist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-83-09 väljendanud seisukohta, et süüdistuse mahu vähenemisega ei pea vähendama süüdistatavale mõistetud karistust. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et tegelikult P. Pehki süü suurus oluliselt ei vähenegi, sest LE §-s 91 sätestatud manöövri ohutuses veendumine hõlmab LE §-des 95 ja 123 sätestatut. 5.2 Teiseks käsitleb kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väidet, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, määrates D.P katseaja pikkuse lühema kui talle mõistetud karistuse. Siinkohal viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-59-07 väljendatud seisukohale, et karistusest tingimisi vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Riigikohus on leidnud, et arvestades KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Siinkohal märgib kohtukolleegium, et KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti D.P-le karistuseks kolm aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul õige prokuröri apellatsiooni väide, et Harju Maakohtu otsus on eelpooltoodud Riigikohtu seisukohaga vastuolus. Seoses sellega kohtukolleegium tühistab apelleeritud kohtuotsuse D.P-le määratud katseaja pikkuse osas ja teeb uue otsuse, millega määrab katseaja pikkuseks kolm aastat. 5.3 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et kannatanu H. L rikkus samuti Liikluseeskirja nõudeid, mistõttu olevat tegemist segasüüga. Apelleeritud kohtuotsuses on seda küsimust väga põhjalikult motiveeritud ning kohtukolleegium ei pea nende uuesti esitamist vajalikuks. 5.4 Samuti ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et D.P-lt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist tuleks vähendada.

Apellatsioonis esitatud väiteid mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise suuruse kohta on apelleeritud kohtuotsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ja viidatud selle rahuldamise materiaalõiguslikule alusele, mistõttu apellatsiooni väidetele on selles osas sisuliselt juba vastanud ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium vaid märgib, et D.P-lt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise määr on kooskõlas senise kohtupraktikaga. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada veel järgnevale. Maakohtu istungil ei ole D.P kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitise ulatusele ning selle temalt väljamõistmisele vastu vaielnud. Ta on vaid märkinud, et kogu hüvituse summat, so 600 000 krooni, tal kohe tasuda ei ole võimalik. Prokurör on seejuures kohtuvaidluses selgesõnaliselt märkinud, et mittevaralise kahju hüvitis tuleb D.P-lt tervikuna välja mõista. D.P ei ole kohtuvaidluses sellele vastu vaielnud. Kirjeldatud olukorras on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, välja arvatud juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on mõistnud mittevaralise kahju hüvitise D.P-lt välja, seda isegi mõnevõrra vähendades. Kohtul puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Tuleb märkida veel sedagi, et hagi õigeksvõtu korral võib kohus otsusest välja jätta nii kirjeldava kui ka põhjendava osa (TsMS § 440 lg 4). 5.5 Kohtukolleegiumi hinnangul olid D.P poolt toime pandud liikluseeskirja arvukad rikkumised ja nendest põhjustatud tagajärjed niivõrd tõsised, et kohus oli õigustatud tema suhtes lisakaristusena kasutama mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kaheks aastaks kuueks kuuks. Apelleeritud kohtuotsuses on seejuures põhjendatult viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-20-06. Kuna kohtukolleegium käesolevas kriminaalasjas segasüüd ei tuvastanud, siis puudub alus D.P-le mõistetud lisakaristuse tähtaja lühendamiseks. 5.6 Kannatanu Õ. L esindaja esitas ringkonnakohtu istungil kirjaliku taotluse kannatanule kohtukulude hüvitamiseks summas 7680 krooni ning kaitsja kohtukulude hüvitamiseks süüdistatavale D.P-le summas 24 480 krooni. Kaitsja taotluse kohaselt koosneb see tasu apellatsiooni koostamisest, apellatsiooni esitamisest, õigusteenuskuludest ja ringkonnakohtu istungist osavõtmises. Iga toimingu maksumust kaitsja eraldi välja toonud ei ole. KrMS § 185 lg 1 kehtestab muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Antud juhul tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi, mistõttu jäävad apellatsioonimenetluses tehtud menetluskulud riigi kanda. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu Õ. L poolt esindajale makstud tasu summas 7680 krooni on põhjendatud ja mõistliku suurusega ning mõistab selle summa Eesti Vabariigilt tema kasuks välja. Samas kohtukolleegium leiab, et taotletud kaitsjatasu täielikult rahuldamisele ei kuulu. KrMS § 45 lg 7 kehtestab, et kaitseülesannete täitmine lepingulise kaitsja poolt maakohtus hõlmab ka apellatsiooni- või määruskaebuse koostamist maakohtu lahendi peale, kui seda soovib kaitsealune. Seega apellatsiooni koostamise kulud hüvitamisele ei kuulu. Samuti ei pea kohtukolleegium mõistlikuks apellatsiooni esitamise kulude hüvitamist, sest kaitsja on esitanud apellatsiooni elektrooniliselt. Apellatsiooni elektroonilise edastamisega ei kaasne ju paberi-, postiega sõidukulusid. Tegemist ei ole mahuka, mitmeepisoodilise või harva esineva ja keerulise