Kohtulahend

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 31.märtsi 2010.a otsus Vadim Tšernjajevi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 8.juunil 2010.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik

Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 3.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav maakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusnormi jämeda rikkumise tõttu. Kaebuse kohaselt puuduvad asjas igasugused tõendid, mis kinnitavad tema süüd narkootilise aine omamisel ja käitlemisel. Puuduvad tõendid, et tema kinnipidamisel viskas maha kilekoti narkootilise ainega. Süüdistatava kaitsja taotleb tõendite puudumisel otsuse tühistamist ja uue otsusega V.Tšernjajevi õigeksmõistmist. Juhul, kui kohus leiab, et V.Tšernjajevi teos esineb kuriteo koosseis, palub kaitsja V.Tšernjajevile mõistetud karistust vähendada. Apellatsiooni põhjendab kaitsja järgmiselt:

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsioonides esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. 5.Kohtuotsusest tulenevalt on maakohus hinnanud kohtuistungil kontrollitud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Kohtu järeldused on veenvalt põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende kordamist KrMS §-st 342 lg 3 p-st 1 lähtudes vajalikuks. Maakohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava V.Tšernjajevi talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. 6.Apellatsioonidega seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist. Kaitsja väide, et lubamatu on muude tõendite puudumisel V.Tšernjajev süüdi tunnistada üksnes politseitöötaja T. L. ütluste põhjal, kes on kaitsja arvates tõendi loojaks, ei ole põhjendatud ega kooskõlas asjas kogutud ja uuritud tõenditega. Kohtukolleegium nõustub kohtuga, et tunnistaja T. L. ütluste usaldusväärsuses, mis on menetluse käigus leidnud kinnitust läbiviidud menetlustoimingutega, ei ole alust kahelda. T. L. on andnud tunnistajana kohtuistungil ütlusi üksnes menetlustoimingu täpse käigu ja sisu kohta. Riigikohus on lahendis 3-1-1-29-05 asunud seisukohale, et ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Kohtukolleegium leiab, et kohus ei ole rikkunud menetlusnorme, sest V.Tšernjajevi kinnipidamine kahtlustatavana on KrMS § 217, 218 ja 146 kohaselt protokollina vormistatud ja seega sai kohus T. L.t tunnistajana üle kuulates lisaandmeid V.Tšernjajevi kohta selles, kuidas ja kus viimane kahtlustatavana kinni peeti. Riigikohus on lahendites 3-1-1-47-08 p 10; 3-1-1-42-05 märkinud, et arusaadavalt saab ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on kriminaalmenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Käesolevas asjas on tunnistaja T. L. vormistanud nii sündmuskoha vaatluse kui ka asitõendi vaatluse (II kd tlk 3-5, 9-13), s.o kogunud ja vormistanud tõendi menetlusseaduses sätestatud korras, mitte asunud selle asemel tunnistajana ütlusi andma nagu kaitsja ekslikult leiab. Samas on ta andnud ütlusi ka selles, et esemete äraviskajaks oli süüdistatav, kuna nägi seda. Kirjeldatud viisil tõendite kogumine ei riku KrMS § 66 lg-st 2 tulenevat keeldu. Tunnistaja T. L. ütlused on lubatud tõendiks. Kaebustes esitatud väide tunnistaja huvitatusest kriminaalasja resultaadist ja seetõttu tema ütluste kahtluse alla seadmisest ei ole samuti põhjendatud. Sündmuskohal fotode tegemata jätmine ei anna alust seada kahtluse alla sündmuskoha vaatlusprotokolli tõendina kasutamist. 7.Kuigi sündmuskoha vaatlusprotokollis ega lisas 1 ei ole fikseeritud kaugus V.Tšernjajevi kinnipidamiskoha ja maas olevate valget värvi kilekoti ning telefoni vahel, ei anna see põhjust arvata, et V.Tšernjajev poleks olnud suuteline neid tema kinnipidamisel enda käest ära viskama sinna, kus nende asukoht vaatlusprotokolli kohaselt fikseeriti. Tunnistaja T. L. ütlustest nähtuvalt viskas V.Tšernjajev ära valge kilekoti ja mobiiltelefoni ajal, kui tema üritas maha kukkunud süüdistatavani jõuda ja need lendasid sõidutee äärde, kus oli puu. Need T. L. ütlused on täielikult kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokollis ja lisas 1 fikseerituga ning kauguse protokollis märkimata jätmine ei saa tekitada kahtlusi, et neid ei visanud sinna V.Tšernjajev. Samas on ka arusaadav ja mõistusepärane, et inimese käest samal ajal endast hooga eemale visatavad kilekott, milles on pappkarp kogukaaluga ca 100 gr, milles omakorda minigripp kilekotid pulbrilise ainega ning mobiiltelefon Nokia, ei kuku maha samaaegselt ühele ja samale kohale. Arvestades nende kaalu ja materjale, on loogiline, et nad pärast viskamist kukuvad maha olenevalt pinnasest ka erinevates kohtades ja telefon võib kukkumiskohast ka edasi põrkuda, mille tulemusena ta võib kas puruneda, deformeeruda või löögi tagajärjel põruda lahti korpuse detailid. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist oli pappkarbi ja mobiiltelefoni omavaheline kaugus sündmuskohal ca 3 m ja mobiiltelefonist omakorda 15 cm eemal sõiduteel asus mobiiltelefoni korpuse ekraan. Kilekoti ja telefoni asukoht kinnitavad üheselt, et süüdistatav püüdis tema kinnipidamisel vabaneda nii kilekotist, milles oli narkootiline aine kui ka telefonist.

8.Kuigi eksperdiarvamuse kohaselt (I kd tl 19-22) kilekoti sangadelt saadud DNA segaprofiilides ilmsiks tulnud alleelid ei ole usaldusväärseks isiku kindlakstegemiseks kasutatavad, nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et sellises vormis antud eksperdiarvamus ei oma tõenduslikku tähtsust V.Tšernjajevi süüküsimuse lahendamisel. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-63-08 märkinud, et senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu 2. detsembri 1997.a kohtuotsus nr 3-1-1-121-97 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Samas näitab käesolevas kriminaalasjas ekspertiisiga tuvastatud DNA alleelide suhteliselt suur arv seda, et antud proovid on summa väga mitmete isikute DNA profiilidest, mis iseenesest ei välista kilekoti äraviskamist V.Tšernjajevi poolt 15.10.2009.a tema kinnipidamisel. Tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne süüdistatava süü tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid, mida kohus hindab. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-82-03 rõhutanud, et kriminaalasjas võib üldjuhul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. Maakohus on tõendeid hinnanud nende kogumis ja leidnud põhjendatult, et V.Tšernjajev on talle esitatud süüdistuses süüdi. Apellatsioonide väited ei anna kohtukolleegiumil alust asuda teistsugusele seisukohale. 9.V.Tšernjajevile mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik, selle leevendamiseks puuduvad alused. Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud nii kohaldatava karistuse üld- kui ka eripreventiivset mõju. Põhjendatult on kohus lugenud. Kaebuse väide nagu ei saaks lugeda omakasu V.Tšernjajevi karistust raskendavaks asjaoluks, on paljasõnaline. puhul omakasu selline järeldus ei saa rajaneda üksnes aine kogusel ja legaalse sissetuleku puudumisel, on paljasõnaline. Apellandi ütluste kohaselt on ta läbinud ravikuuri ja ise enam narkootikume ei tarvita, samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et tal legaalne sissetulek puudus ja kinnipidamisel võeti temalt ära sularaha 1600 krooni (I kd tlk 67), mille legaalset päritolu ta menetluse käigus ega kaebuses tõendanud ei ole. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et just narkootilise aine kogus, millest piisab kümne kordselt kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks, s.o 100 doosi, tõendab nagu kohus põhjendatult leidis, süüdistatava poolt narkootilise aine käitlemist omakasu eesmärgil majandusliku kasu teenimiseks. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes on narkootikumide tarvitamisest loobunud, kannab endaga tavapäraselt kaasas just sellist (suurt) kogust narkootilist ainet, milline sisaldus kilekotis, mille V.Tšernjajev kinnipidamisel tekkinud rüseluse käigus koos enda telefoniga eemale viskas. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). V.Tšernjajev on varem üheksal korral kriminaalkorras karistatud ja tema karistamine reaalse vangistusega on põhjendatud kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti tuleb arvestada karistuse raskust, mille toimepanemise eest on seadusandja ette näinud karistuse vaid vangistuse näol. Seega ainuüksi kuriteo raskusest tulenevalt ei saa kaalumisele tulla karistuse kergendamine isiku suhtes, kes on jätkanud kuritegude toimepanemist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. KarS § 184 lg 2 p 2 puhul tuleb silmas pidada, et narkootilise aine käitlemise korral on oluline, millises koguses narkootilist ainet käideldakse. Et V.Tšernjajev on varasemalt karistatud vangistustega, sh samalaadse kuriteo eest ning uue kuriteo pani ta toime suhteliselt lühikese ajavahemiku möödumisel peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist, ei omaks sanktsiooni alammääras mõistetud karistus ilmselgelt tema suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses.

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 31.märtsi 2010.a otsuse muutmata ning V.Tšernjajevi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.

Urmas Reinola

.

Ivi Kesküla

Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.