Kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2010.a

Kriminaalasja number

1-10-5928

Kohtukoosseis

Urmas Reinola, Ivi Kesküla, Meelika Aava

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 06.05.2010.a otsus

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatav J.F, vandeadvokaat Riine Lumiste

Resolutsioon

Jätta apellatsioonid vaatamata.

kui

ilmselt

põhjendamatud

läbi

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 1.Harju Maakohtu 6.mai 2010.a otsusega lühimenetluses tunnistati J.F süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 5 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 kuud ja 10 päeva vangistust, mille kandmise alguseks lugeda 04.05.2010.a. J.F-ilt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 3262 krooni ja kaitsjatasu 1500 krooni. 2.J.F tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi süüdi selles, et tema isikuna, keda karistati viimati 21.10.2009.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 4 kuud, uuesti 04.05.2010.a kella 14.21 paiku püüdis Tallinnas XXXX XX asuvas A. AS-ile kuuluvast „P.„ kauplusest ära võtta 8 tk hambapastat „Sensodyne“ kokku väärtusega 584 krooni, möödus kassadest kauba eest maksmata, kuid peeti kinni turvatöötaja poolt ja rikkumata kaup tagastati kauplusele. 3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav J.F ja tema kaitsja vandeadvokaat Riine Lumiste, taotledes otsuse tühistamist ja kergema karistuse mõistmist. Süüdistatava apellatsiooni kohaselt on mõistetud karistus liiga range. Kaitsja apellatsiooni motiivide

kohaselt on J.F süüdi mõistetud vaid ühes kuriteoepisoodis, mis jäi katse staadiumisse, varastada üritatud kauba maksumus ei olnud suur ja see on kauplusele tagastatud. Arvestades, et J.F on avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ja asjaolu, et varguse katse pani ta toime tingituna töötusest ja raskest majanduslikust olukorrast, ei ole põhjendatud J.F karistamine rangema karistusega kui seda taotles prokurör. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et süüdistatava ja kaitsja poolt süüdistatava huvidest lähtuvalt esitatud apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud ning tulevad sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09). 5.Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida ringkonnakohtul tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes J.F-ile mõistetud karistus. Hinnates eelmenetluses apellatsioonide põhjendatust ja nende kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kriminaalkolleegium järgmist. 6.Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 7.Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu vaidlustatud otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et J.F on varem korduvalt (14 korda) samalaadsete kuritegude toimepanemise eest kohtu poolt karistatud, viimati 21.10.2009.a, kui teda karistati tähtajalise vangistusega 4 kuud, mille kandmiselt ta vabanes 19.02.2010.a. J.F on väärteokorras korduvalt (22 korral) karistatud rahatrahvidega. Tal puudub kindel töökoht. Arvestades eeltoodud asjaolusid, asub kohtukolleegium seisukohale, et puudub alus süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks ja see isiku vabadust piirav karistus kuulub reaalselt ärakandmisele. Vangistusest