Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
2. juuni 2010
Kriminaalasja number
1-10-5381
Kohtukoosseis
Paavo Randma, Malle Preimer, Sten Lind
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 7. mai 2010 otsus
Apellatsiooni esitaja
Z.D ja tema kaitsja advokaat Lembit Nirgi
Süüdistatav
Z.D; isikukood xxx; elukoht: xxxxx xx-xx, xxxxxxx, viibib ravil Toila vald, Vaivina küla 36 (Narva narkomaanide ja alkohoolikute rehabilitatsioonikeskus „Sind ei jäeta üksi“ MTÜ Narva, Karja 6c); kodakondsus: EV kodanik; haridus: 9 klassi; emakeel: vene keel; töökoht: ei tööta; karistatus: varem kriminaalkorras karistatud 13 korda; viimase karistuse kandmiselt vabanes 12.11.2009
Resolutsioon
Jätta Z.D ja tema kaitsja advokaat Lembit Nirgi apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud vaatamata
läbi
Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
Kohus kohaldas KarS § 74 sätteid ja määras, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Z.D ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lgs 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel määras kohus Z.D-le lisakohustuse mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal narkootikume. KarS § 75 lg 4 alusel kinnitas kohus täiendava kohustuse, mille Z.D endale võttis, s.o alluma sõltuvusvastasele ravile 12 kuu jooksul. Z.D tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi ning keda on 20.03.2009 Harju Maakohtu poolt karistatud varguse süstemaatilise toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 alusel, varastas uuesti 14.01.2010 kauplusest erinevaid vallasasju kogumaksumusega 2380 krooni. Samuti püüdis ta varastada erinevaid vallasasju kauplusest 15.02.2010 ja seda väärtuses 3329 krooni. Selle kuriteo toimepanemisel peeti Z.D kinni. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Z.D on varem kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ta ei tööta. Z.D-le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada Z.D edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest; nii leidis kohus, et Z.D ei ole otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada vangistusega, kuna Z.D ei oma sissetulekut, lisaks kuuluvad välja mõistmisele ka menetluskulud, siis välistas Z.D võimaluse kergema karistusliigi valikuks. Kohus leiab, et Z.D suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t lühiajalist vangistust, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, s.h lühiajaliste vangistustega, kuid lühiajaline vangistus ei ole täitnud eripreventiivset eesmärki. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et Z.D pani uue kuriteo toime kahe kuu möödumisel peale karistuse kandmiselt vabanemist ning jätkas ka peale 15.01.2010.a. varguste toimepanemist. Neil motiividel pole õigustatud ka Z.D ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Samas arvestab kohus seda, et Z.D on asunud ravile, et vabaneda narkootikumisõltuvusest ning tema ravi on kulgenud edukalt nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest. Ka on Z.D võtnud endale kohustuse alluda sõltuvusvastasele ravile 12 kuu jooksul. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et Z.D suhtes on otstarbekas ja võimalik kohalda KarS § 74 sätteid ning määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, määrates katseaja pikkuseks kolm aastat, s.o maksimummääras. Samuti peab kohus vajalikuks määrata KarS § 75 lg 2 p 2 alusel Z.D-le lisakohustus mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal narkootikume ja kinnitada kohustus, mille Z.D on endale võtnud.
rehabilitatsiooniprogrammi lõppedes siirduda välismaale, et vabaneda vanadest harjumustest, mis võiks ta taaskord viia narkootikumide pruukimiseni. Samuti oleks tal peale programmi läbimist lihtsam adapteeruda ühiskonnaga. Seetõttu palub Z.D vähendada talle mõistetud katseaja kestust ühele aastale.
I
pööratud see ka täitmisele; sisuliselt välistatud on arutelud teemal, kas karistuse reaalne ärakandmine on seaduse mõttes otstarbekas või mitte. Selles osas tuleb tunnistada, et mõistetud karistus on enda olemuselt karistuspraktikast hälbiv; kuid kuivõrd see on aga toimunud süüdistatavale soodsamas suunas, ei too see ringkonnakohtu hinnangul vältimatult kaasa suulist apellatsioonimenetlust osundatud Riigikohtu praktika tähenduses. Seega saab ka käesoleval juhul ringkonnakohus hinnata mõistetud karistuse kohasust väljakujunenud kohtupraktika kontekstis.
kohtulik karistatus, aga samuti tuvastamist leidnud soov narkosõltuvusest vabaneda. Neil asjaoludel leidis kohus õigustatult, et karistuse individualiseerimisel – ehk teisisõnu, reaalsele täitmisele pööramata jätmisel – tuleb rakendada meetmeid, mis võimaldavad teostada isiku käitumise üle maksimaalset kontrolli ja seda maksimaalselt pika aja jooksul. Siinkohal tulebki vaadelda KarS § 69 ja § 74 erisusi. KarS § 69 lg 3 sätestab, et üldkasulik töö tuleb teha maksimaalselt 24 kuu jooksul; selle aja vältel on isik allutatud KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõuetele (KarS § 69 lg 4). Teisisõnu, selles osas on KarS § 69 ja § 74 kattuvad – ka viimane kohustab isikut järgima KarS § 75 sätestatud kontrollnõudeid- ja kohustusi. Kuid erinev on aeg, milleks saab isikut nende kohustuste järgmisele allutada. Vastavalt KarS § 74 lg-le 3 saab isikule määrata katseaja kestusega kuni kolm aastat. Ning just sellele on arusaadavalt olnud suunatud maakohtu argumentatsioon. Tehes üldist karistuspraktikat silmas pidades pigem erakordse otsuse, on maakohus seda samaaegselt n.ö kompenseerinud katseaja maksimaalse kestuse rakendamisega. Ringkonnakohtu hinnangul oli selline toimimine ka ainuvõimalik. Nagu öeldud, on KarS §-de 74 ja § 69 rakendamisel tegemist rangelt karistuse individualiseerimise küsimusega; on mõistetav, et isik, kes on narkosõltuvuses, seejuures varasemalt 13 korda kohtulikult karistatud ning kes palub võimalust vältida karistuse reaalselt ärakandmist, allutatakse selle palve aktsepteerimise korral maksimaalselt rangetele kontrollnõuetele ning seda võimalikult pika katseaja vältel. Võib olla õige süüdistatava väide, et lühem katseaeg aitaks tal kergemalt adapteeruda ühiskonnaga; kuid silmas tuleb pidada, et karistuse mõistmisel (ja individualiseerimisel) tuleb samaaegselt arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid ning on täiesti mõistetav, et selle nn ühiskonnaga adapteerumise edukust ning eesmärgipärasust soovitakse samaaegselt ka kontrollida. Z.D ei ole varasematest karistustest järeldanud sisuliselt mitte midagi; ikka ja jälle on ta peale karistuse ärakandmist asunud toime panema kuritegusid. Jättes karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, on seega täiesti õigustatud tema rangele käitumiskontrollile allutamine ning selle üle järelevalve teostamine. On ilmselge, et kohus ei saanud täielikult usaldada süüdistatava väidet, et ta kavatseb narkootikumide tarvitamisest loobuda ning elada edasiselt õiguskuulekat elu. See tõigi kaasa katseaja määramise maksimaalses ulatuses, kusjuures ka lisakohustuse määramise mitte tarvitada katseaja kestel narkootikume; selle alternatiiviks olnud üldist karistuspraktikat silmas pidades vangistuse reaalne täitmisele pööramine, mida mõlemad apellandid aga ilmselgelt vastustavad.
kuid selle võib siiski KarS § 69 alusel jätta taaskord täitmisele pööramata. See regulatsioon kinnitab ringkonnakohtu arusaama, et faktiliselt taotleb kaitsja süüdistatava olukorra raskendamist, mitte aga kergendamist. Seejuures jääb ringkonnakohus erinevale arusaamale, mis puudutab kaitsja arvamust, et lühema täitmisajaga üldkasulik töö motiveeriks isikut rohkem kui pika katseajaga tingimisi karistus. Küsimus ei ole ainult isiku personaalsetes motiivides, vaid samal ajal ka karistuselt taotletavas õiguskorra kaitsmise huvides. Nagu öeldud – ja mida on tunnistanud ka süüdistatav ise – on Z.D näol praegusel ajahetkel jätkuvalt tegemist narkosõltlasega, kes on küll avaldanud soovi sellest sõltuvusest vabaneda, kuid ei ole seda käesolevaks hetkeks veel suutnud teha; samuti on ta sooritanud arvukalt kuritegusid narkootikumide soetamiseks. Kriminaalkolleegium kordab, et kui sellise isiku puhul üldse tuleb kõne alla karistuse reaalse ärakandmise vältimine, siis seda rangelt kontrollnõuetele allutamisega ning seda maksimaalselt pika tähtaja jooksul. Õiguskorra kaitset silmas pidades on ainumõeldav, et Z.D lubadust edaspidi hoiduda narkootikumide tarvitamisest kontrollitakse maksimaalse, s.o võimalikult pika ajaperioodi jooksul. Ringkonnakohtu seisukoht selles küsimuses kattub maakohtuga täielikult.
Paavo Randma
Malle Preimer
Sten Lind
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.