Kohtulahend

päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 21.11.2008.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 12 kuud vangistust, võrra ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud ja 20 päeva vangistust. Vangistuse alguseks loeti 02.03.2009.a. R.Kolgilt mõisteti kohtuotsuse alusel välja A. R. kasuks 700 krooni; R. Kolgilt, T. Külvilt, B.T-lt ja M.Z-ilt solidaarselt 12 039 krooni E. K. kasuks ja R. Kolgilt, B.T-lt ja K.Krauselt solidaarselt 11 930 krooni OÜ T. kasuks. R.Kolgil vajalike vahendite puudumisel nimetatud summad sisse nõuda VÕS § 1053 lg 2 alusel tema emalt M. P. (elukoht: XXXXXXXX XXXXX XXXX XXXXX-XXXXXX XXXX. XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXX X). Riigieelarve tuludesse mõisteti R.Kolgilt välja määratud kaitsjale makstavast tasust 2 500 krooni ja sundrahast 2 000 krooni. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud M.Z-i, Kristjan Krause, Tiit Külvi, B.T ja H.T suhtes.

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-11-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09). 5.Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada ja vaidluse esemeks on üksnes R.Kolgile mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 6.Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 7.Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et R.Kolk on varem varavastaste kuritegude eest kohtulikult karistatud, käesolevas asjas on ta toime pannud ühe varguse ja kaks asja omavolilist kasutamist. 21.11.2008.a. Harju Maakohtu otsusega karistati teda analoogsete kuritegude eest vangistusega 18 kuud, millest KarS § 74 lg 2 kohaselt kuulus ärakandmisele vangistus 6 kuud ning arvestades tema noorust, jäeti täitmisele pööramata 1 aasta vangistust. Vangistusest vabanes R.Kolk 05.12.08.a ning kriminaalhooldusel olles, vähem kui 3 kuu möödumisel vanglast vabanedes, pani ta toime uued kuriteod. Seega ei ole R. Kolk kohtu ees esmakordselt ning uued kuriteod on ta toime pannud katseaja kestel. Ta oli sõiduauto Opel Vectra ärandamises teo initsiaatoriks ning järgnevatel päevadel sõiduki aktiivne kasutaja. Kaubiku Ford Transit omavolilises kasutamises oli ta aktiivne tegutseja ning tal oli kõige suurem osa sõidukite lõhkumises (akende purustamine, sõiduautoga kaubikusse tahtlik sissesõitmine). Alkoholi pruukinuna ning juhtimisõigust omamata erinevates piirkondades ärandatud sõidukitega ringi sõites oli ta ohtlik nii endale, oma kaaslastele kui ka kõigile kaasliiklejatele. Seega on R. Kolk oma käitumisega ise näidanud, et tingimisi mõistetud karistus ei ole suutnud talle vajalikku mõju avaldada ega ole piisav, et ära hoida uute kuritegude toimepanemist. See on aga ühtlasi asjaoluks, mis tingib isikule vabadusekaotusliku karistuse mõistmise.

Arvestades asjaolu, et R.Kolk pani toime teod, mille eest on võimalik mõista karistusena kuni viis aastat vangistust, ei näe kohtukolleegium süüdistatavale maakohtu mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Arvestades neid argumente, peab kohtukolleegium R.Kolkile käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust - vangistus 10 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ning mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Harju Maakohtu 21.11.2008.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud ja 20 päeva vangistust- seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad argumendid, mis võimaldaksid kohtukolleegiumil asuda vastupidisele järeldusele ning revideerida R.Kolgile mõistetud karistust väiksemas suunas. Alust mõistetud karistuse muutmiseks ei anna ka eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid.

Urmas Reinola

Meelika Aava

Julia Katškovskaja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.