1-09-14698/17 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Harju Maakohus otsustas 19.jaanuari 2010.a. otsusega süüdi tunnistada Dmitri Žbanov KarS § 113 järgi ning karistuseks mõista 11 (üksteist) aastat vangistust; KarS § 121 järgi 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõista liitkaristuseks 12 (kaksteist) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust 23.09.2005.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse kandma osa (1 kuu ja 21 päeva vangistuse) võrra ning liitkaristuseks mõista 12 (kaksteist) aastat 7 (seitse) kuud ja 21 päeva vangistust. Tõkend – vahi all pidamine jätta muutmata, eelvangistus KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks lugeda 16. aprill 2009.a. Dmitri Žbanov mõisteti KarS prg. 113 järgi süüdi selles, et tema 14. aprillil 2009.a. kella 22.30 paiku Harjumaal XXXXXX külas XXXXXXX tänavas asuvas katlamajas lõi J. M. ühe korra noaga vasakule poole kaela, millega tekitas kannatanule rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava kaela külgpinnal vasakul pool alaosa keskseinandi ja südamepauna vigastustega, mis tüsistus veriõhksüdamepauna südametamponaadi ja ägeda südamepuudulikkusega, mis põhjustas kannatanu surma sündmuskohal. KarS prg. 121 järgi mõisteti Dmitri Žbanov süüdi selles, et tema 24. märtsil 2009.a. kella 14 .00 paiku Harjumaal Padise vallas XXXXXX külas XXXXXXX XXX korteris kägistas J. M. ja lõi teda kätega pea ja näo piirkonda, tekitades talle füüsilist valu. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellant ei nõustu Harju Maakohtu otsusega menetlusnormide rikkumise tõttu, mis väljendub tõendite ebaõiges hindamises ja mis omakorda on toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Apellant ei ole rahul sellega, et kohus ei arvestanud süüdistatava süüküsimuse otsustamisel kaitsja seisukohti ja süüdistatava karistamisel prokuröri ettepanekut. Vaidlustamata asjaolu, et Dmitri Žbanov tõepoolest tappis oma abikaasa J. M. süüdistuses märgitud viisil ei nõustu apellant kohtu seisukohtadega karistuse mõistmisel ja selle teo kvalifitseerimisel. Kohus on heitnud süüdistatavale ette, et ehkki süüdistatav väljendas sõnaliselt kahetsust istungi alguses ja ka oma viimases sõnas, on ta oma ütlustes püüdnud tapetut näidata kõige negatiivsemalt, isikuna, kes ainult jõi ega hoolinud oma

lastest, kes ise tülisid provotseeris ja teda endast välja viis. Ometi on toimiku materjalidega leidnud piisavalt tõendamist, et tegelikult see oligi nii. Kui süüdistatav kirjeldab kodust olukorda nii nagu see tegelikult oli, siis ei ole ometi õige kohtu poolt seda talle ette heita, vaid ka süüdistataval on õigus ennast kaitsta. Süüdistatavat on kohus püüdnud näidata kõige mustemas valguses, sealjuures kohati kontrollimata fakte ainult oma fantaasiale tuginedes ning tunnistajate ütlustes on viidanud ainult nendele ütlustele, mis kohtule on olnud meelepärane, jättes kõrvale ütlused, mis oleksid süüdistavale kasuks ja mis annaksid kogu situatsioonist objektiivse pildi. Nii on kohus teadlikult välja jätnud kannatanu ema T. S. ütlustest väite, et joomingu käigus muutus tütar tigedaks ja kasutas samuti vägivalda süüdistatava suhtes. Alaealise tütre I. M. ütlustest on kohus välja jätnud ütlused, et kui hakkasid jooma, siis mõlemad karjusid teineteise peale, mõlemad lõid teineteist, kaklused olid vastastikused ja neid oli väga palju. Ka tütre A. M. ütlusi on kohus kajastanud ainult ühepoolselt, pole arvestatud tema ütlustes väidet, et suhted vanemate vahel olid muidu normaalsed, kuid kui viina võtsid, siis algasid tülid, kord alustas tüli isa, kord ema ja oli juhuseid, kus ema läks isale kallale Toimiku materjalidega on piisavalt leidnud tõendamist, et kannatanu oli absoluutselt asotsiaalsete eluviisidega isik, kes tarvitas pidevalt alkoholi, oma laste eest ei hoolitsenud, vaid vastupidi laste toetuseks saadud raha jõi maha, lapsed olid sageli näljas, kasimata ning joomise käigus unustas oma väikese lapse isegi pikaks ajaks välja, kelle eest naabrid pidid hoolitsema. Joomingute tõttu olidki abikaasade vahel pidevad skandaalid, sest kuigi süüdistatav tarvitas ka ise alkoholi, oli ometi tema alkoholi tarvitamine tunduvalt väiksem ning ta püüdis Jekaterinal takistada pidevat joomist, millest aga tekkisid skandaalid. Oli küllaldaselt ka juhtumeid, kus J. ise alustas tüli ning läks süüdistatavale kätega kallale. Seda tõendasid mõlemad lapsed oma kohtus antud ütlustega. Kohtus avaldatud toimiku materjalidest t.l. 131-140 (Kohtumäärus J. M.lt vanema õiguste äravõtmise kohta) on näha, et sel ajal kui süüdistatav oli kinnipidamiskohas, hakkas J. M. veel palju rohkem jooma, oli sageli teiste meeste seltsis ja laste eest hoolitsemise unustas hoopiski ära. Antud juhul ei saa rääkida erapooletust kohtuotsusest, sest iga sõna, mida süüdistatav kohtus ütles, on kohus tõlgendanud tema kahjuks. Nii on kohus nimetanud manipuleerivaks käitumiseks asjaolu, et süüdistatav palus kohtus sealviibivatelt sugulastelt (emalt, õelt) andestust oma käitumise pärast ja palus neilt vabandust, et ta rääkis oma armastusest laste vastu. Süüdistatava poolt väljendatud kahetsust ei pidanud kohus mitte millekski, süüdistatava poolt antud puhtsüdamlikke ütlusi ja uurimisele kaasaaitamises ütluste seostamisel olustikuga (noa ettenäitamine) ei pidanud kohus kergendavaks asjaoluks, vastupidi kohus luges süüdistava puhtsüdamlikke ütlusi paljasõnalisteks, mis on antud soovist vabaneda vastutusest. Ometi ei ole süüdistatav püüdnud vastutusest mingil moel vabaneda, ta on tunnistanud ennast süüdi ja on andnud ka sellekohaseid ütlusi ja kui ta mõnda asja ei mäleta, siis on ju loogiline, et sellistes situatsioonides võivad tekkida mõningad mälulüngad.

Kaitsja ei saa nõustuda ka kohtu järeldusega, et kohtule jäi arusaamatuks kaitsja taotlus süüdlase käitumine ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks KarS § 115 järgi. Ometi on kaitsja teesides välja toodud kaitsja arvamus, et suur järjekordne tüli oli abikaasade vahel ka 14.04.2009.a., kuna süüdistatav avastas, et J. oli keelanud tütar I. maiustusi võtta. Tüli tõttu jooksis J. lähedal asuvasse katlamajja, kus töötas tema vahepealne abikaasa R. K.. Süüdistatav läks sinna järele selgitama, et tema võib ise ära minna metsa ja J. pole vaja kodunt minema minna. Ta oli metsaminekuks isegi noa kaasa võtnud, kuna metsas läheb nuga vaja. Katlamajas aga tekkis abikaasade vahel uuesti tüli ning vastastikune kätega tõuklemine, kusjuures J. nähes, et süüdistataval kukkus nuga põrandale hakkas provotseerima: „Kas tahad mind ära tappa. Tapa!“ Karjudes natukese aja pärast uuesti: „ Tapa või on raske! (mis ilmselt pidi tähendama, kas on raske tappa)“ Öeldu tagajärjel läks süüdistataval silmade ees mustaks ning endale aru andmata ta lõi oma abikaasat noaga, teadmata ning valimata kuhu lõi. Järelikult antud juhul ei ole tegemist tahtliku tapmisega, vaid tapmisega äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille kutsus eile kannatanu ise oma provotseerivate ütlustega ning süüdistatava poolt toime pandud tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Sama arvamust jagab kaitsja ka oma apellatsioonkaebuses, sest tugeva hingelise erutuse põhjustasidki süüdistataval kannatanupoolsed ütlused enne noaga löömist, mis olid sedavõrd provotseerivad, et süüdistatav ei suutnud enam endale aru anda mis ta teeb, ega situatsiooni adekvaatselt hinnata. Pealegi ei olnud löök otsese tahtlusega kannatanut tappa, vaid süüdistatav ei andnud tugeva hingelise erutuse seisundis endale aru, kuhu ta kannatanut lõi. Selletõttu on vale kohtu järeldus otsesest tahtlusest. Järelikult tuleks tapmise episood ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi. Kui kohus aga leiab, et ümberkvalifitseerimiseks puuduvad piisavad alused, siis igal juhul tuleks vähendada D. Žbanovile mõistetud karistuse määra eespoolmärgitud põhjenduste alusel. KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses Dmitri Žbanov ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, vaid andis kohtus ütlusi, et nimetatud päeval nad olid kahekesi kodus. Tema istus elutoas, kuid J. oli köögis ja tegi süüa. Mingi aja pärast aga tuli J. tuppa ning oli silmanähtavalt purju jäänud köögis salaja joodud alkoholi tagajärjel ja tahtis kuhugi välja minna, kusjuures hakkas jalaga taguma ust. Süüdistatav keelas tal sellises oleku välja minna ning tõukas J. M. ukse juurest eemale, mille tagajärjel J. kukkus näoga vastu kõrval seisnud klaverit ja lõi ennast tugevalt ära. Perearst S. S. poolt 27.03.2009.a. väljaantud tõendist nähtub, et J. M. esinesid hematoomid näo piirkonnas(mõlemad silmad), palpatsioonil valu nina piirkonnas, hematoomid ka juuste piirkonnas mõlemal pool. Arst ei ole andnud arvamust, millest sellised vigastused võisid tekkida. Kirjeldamist on leidnud ainult kannatanu ütlused arstile. Ekspertiisi vigastuste ja nende tekkimise põhjuste

analüüsi, milles käsitletakse põhjalikult kannatanu ja süüdistatava peresuhteid ning suhetes ilmselgelt domineerivat kestvat perevägivalda. Kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega antud tervikpilt aastaid kestnud ning süvenevast süüdistatava vägivaldsest käitumisest ja peresuhetest perekonnas. Eitamata, et ka kannatanu ei ole olnud oma käitumiselt eeskujulik abikaasa ja ema, ei ole vähimatki kahtlust, et ta oli vägivalla ohver. Õige on ka see, et just tänu sellisele kannatanu käitumisele suutis süüdistatav hoida kannatanut oma mõju all, tekitada temas süütunnet ja selle kaudu pikaajaliselt manipuleerida kannatanuga. Loogiline ja eluliselt usutav on ka maakohtu järeldus, et süüdistatava käitumise konkreetsel tapmise kuupäeval vallandas just kannatanus tekkinud julgus kodunt lahkuda ja politsei kutsuda. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav ise järgnes kannatanule võtteas kaasa ka noa ja olles varem teinud kannatanu tapmiseks korduvaid ähvardusi, näitas süüdistatav oma valmisolekut konflikti lahendamisel terariista kasutamiseks kannatanu suhtes ja sellistel asjaoludel on kohtukolleegiumi arvates välistatud tapmise kvalifitseerimine provotseeritud tapmisena ja seda isegi olukorras, kui kannatanu oleks süüdistatava suhtes vahetult enne tapmist kasutanud vägivalda või solvanguid. Seda, et kannatanu oleks aga süüdistatavat enne noalööki vahetult solvanud või tema suhtes vägivalda kasutanud, seda ei väideta ka apellatsioonis. Kannatanu küsimus, mis oli tingitud sellest, et ta nägi süüdistataval nuga riietest välja kukkumas ei ole kohtukolleegiumi arvates vaadeldav käitumisena, mis annaks alust rääkida kannatanu poolsest vägivallast või solvangust. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ning oluline on, et kannatanu vägivaldne või solvav tegu vallandab vahetult süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Olukorras, kus süüdlane on ennast viinud erutusseisundisse tapmise momendist ja kohast e. ajaliselt ja ruumiliselt varem ja kaugemal, samuti põhjustel, mis ei eelnenud vahetult tapvale noalöögile ja läinud ise lauanuga kotis n.ö. arveid klaarima, ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates ei põhjuslikust seosest erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ega ka süüdlase emotsionaalse reaktsiooni vallandumisest vahetult kannatanu käitumisest. Kohtupraktikas kvalifitseeruvad provotseeritud tapmisena sellised juhtumid, kus tapmise riistaks (kui seda on kasutatud) on esimene ettejuhtuv lõike-torke- , löögi – vms. riist, mis on süüdlasel n.ö. käeulatuses. Kohtukolleegiumi arvates on see üheks asjaoluks, mis ilmestab just äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis tapmist. Käesoleval juhul nagu öeldud oli lauanuga enne sündmust ja sündmuskohast kaugemalt kaasa võetud ja seejuures veel vastastikuse sõnavahetuse käigus võttis süüdistatav noa maast üles kuna see oli tal riietest välja kukkunud ning sellised asjaolud ei anna sellised põhjendatud alust järeldusteks, et kannatanu eelnev süüdistatavat ärritav käitumine ja tapmine oleksid üldse vaadeldavad ühtse ja katkematu elulise sündmusena.