Kohtulahend

Asjaolud ja menetluse käik

mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.Golubtšikovile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavaid asjaolusid, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Siinkohal tuleb veel märkida, et ka apellant ise ei ole oma taotlust karistuse leevendamiseks sisuliselt põhjendanud ega viidanud asjaoludele, mida maakohus tema arvates arvestamata on jätnud või alusetult arvestanud. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga tema eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Ka Riigikohus on oma lahendites (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06) rõhutanud, et seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. V.Golubtšikovi näol on tegemist isikuga, keda on varem kohtu poolt karistatud 3-l korral ning just samalaadsete, varavastaste kuritegude toimepanemise eest. 26.11.2009.a kohtuotsusega mõisteti ta KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi süüdi ning karistati vangistusega 45 päeva, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. Mõistetud karistust 30 päeva vangistust suurendati 02.11.2009.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning V.Golubtšikovi karistati vangistusega 4 kuud ja 24 päeva, mis KarS § 69 lg 1 alusel asendati üldkasuliku tööga, mille tegemise ajaks määrati 12 kuud. Uue kuriteo pani V.Golubtšikov toime praktiliselt ühe kuu möödudes peale tema süüdimõistmist 26.11.2009.a KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja seega katseajal. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult, et seega kuulub ülaltoodu alusel süüdistatavale mõistetav isiku vabadust piirav karistus reaalsele ärakandmisele. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendanud, miks tuleb süüdistataval mõistetud vangistus reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium osundab, et kui kohus on karistuse mõistmisel otsustanud vangistuse kasuks, on Eesti karistusõigussüsteemis võetud aluseks, et see pööratakse ka täitmisele. Üksnes erandlikud asjaolud võivad viia selleni, et karistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust (Riigikohtu otsus nr 3-11-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist väita, et V.Golubtšikovi puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Üldkasulik töö ei sobi karistusena süüdlasele, kellele on juba varasemalt mõistetud lühiajaline vangistus üldkasuliku tööga asendatud ja kes ei ole asendatud karistusest ühtegi

tundi üldkasulikku tööd teinud. V.Golubtšikov on kohtuistungil möönnud, et tal oli plaanis tööle minna, kuid tal ei olnud selleks võimalust. Sellisel põhjendusel ei saa varem kolmel korral varavastaste kuritegude eest karistatud V.Golubtšikovi suhtes kujuneda kuidagi veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Asendades mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et üldkasulikule tööle allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks üldkasuliku töö reaalse täideviimise. Arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik üldkasuliku töö kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei ole selline asenduskaristus piisav mõjutamaks V.Golubtšikovi hoiduma kuritegude toimepanemisest. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS prg. 56 mõttes. Seega välistavad üldkasuliku töö kohaldamise käesolevas süüdistusasjas süüdistatava isikuandmed. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna kohtuotsuse tühistamiseks alust. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu

Urmas Reinola

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.