Kriminaalasi S. N. süüdistuses KarS §-de 25 lg 2 ja 114 p 5 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-442
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S. N. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kassatsioon
Asja läbivaatamise kuupäev
10. märts 2010, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas S. N. süüdistuses KarS §-de 25 lg 2 ja 114 p 5 järgi muutmata.
2.Kassatsioon jätta rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu 18. veebruari 2009. a otsusega tunnistati S. N. süüdi KarS §-de 25 lg 2 ja 114 p 5 järgi ning teda karistati vangistusega seitsmeks aastaks. S. N. tunnistati süüdi selles, et ta lõi 25. detsembri 2003. a öösel tapmise eesmärgil noaga korduvalt S. B.-d. Kannatanu surm ei saabunud, sest talle osutati õigeaegselt arstiabi. Kohe pärast kannatanu haavamist võttis S. N. tema kaelast ära kullast kaelakee. Sama kohtuotsusega tunnistati KarS § 306 lg 1 järgi süüdi A. H. ja teda karistati rahalise karistusega 100 miinimumpäevamäära ulatuses (5000 krooni). A. H. tunnistati süüdi selles, et teades S. N.-i sõnadest kallaletungist S. B.-le, mille käigus tekitati S. B.-le noahaavu ja varastati kuldkee, ei teatanud ta S. N.-i poolt toimepandud esimese astme kuriteost ja varjas kuritegelikul teel saadud keed. A. H.-i osas kohtuotsust ei vaidlustatud.
2.Maakohus leidis, et S. N.-i süü on tõendatud eeskätt kannatanu S. B. ja kaassüüdistatava A. H.-i ütlustega. Kannatanu tundis äratundmiseks esitamisel süüdistatavas ära talle kallaletunginud isiku. A. H.-i ütluste kohaselt rääkis S. N. aga A. H.-le sellest, kuidas ta lõi S. B.-d noaga ja võttis temalt kaelakee. Kuna A. H. oli samas kriminaalasjas kaassüüdistatav, siis ei välista KrMS § 68 lg 5 võimalust tema eeltoodud ütlusi tõendina kasutada isegi olukorras, kus oli võimalus üle kuulata ka vahetu tõendi allikas S. N.
3.Maakohtu otuse peale esitasid apellatsioonid S. N. ja tema kaitsja Mihhail Firsov ning kannatanu S. B. 3.1 S. N. kaitsja palus maakohtu otsuse S. N.-i süüditunnistamises tühistada ja kaitsealuse õigeks mõista. Apellant leidis, et maakohtu otsus on ebaseaduslik, sest kohtuistungite protokollid ei vastanud istungil ülekuulatud isikute ütlustele. Kaitsja hinnangul ei oleks kohus tohtinud S. N.-i süüditunnistamisel tugineda A. H.-i ütlustele, sest A. H. oli asja käigust huvitatud isik, kelle suhted S. N.-ga olid vaenulikud. Ka rikuti A. H.-i ütlustele tuginedes S. B. ründamise asjaolude osas KrMS § 68 lg 5 nõudeid, sest A. H. ei saanud S. B. ründamise asjaoludest teada vahetult, vaid üksnes S. N.-i käest. Kaitsja leidis ka seda, et kannatanu ütlused tulnuks vastuolude tõttu tõendite hulgast kõrvale jätta, samuti ei tuvastanud maakohus usaldusväärselt, kes ja
millal omastas S. B. kaelas olnud kuldketi. Maakohus väljus ka süüdistuse piiridest, kuna leidis, et S. N.-l oli kannatanu ründamiseks segamotiiv. 3.2 S. N. taotles samuti maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. S. N. arvates hindas maakohus tunnistajate ütlusi ebaõigesti, sest S. B. valetas S. N. peale sooviga tema isale kätte maksta. A. H. teab sündmusest aga üksnes teiste ütluste põhjal ning seetõttu on tema ütlustele tuginemine alusetu. S. N. hinnangul esitati teda kannatanule äratundmiseks koos isikutega, kes ei olnud temaga sarnased. 3.3 Kannatanu apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist S. N.-le mõistetud karistuse osas ja karmima karistuse mõistmist.
4.Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2009.a kohtuotsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja Viru Maakohtu 18. veebruari 2009. a kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus põhistas oma otsust kokkuvõtlikult järgmiselt. 4.1 Kaitsjal oli soovi korral võimalus esitada kohtuistungite protokollidesse paranduste sisseviimiseks maakohtule kirjalik taotlus. Seda kaitsja aga ei teinud. Küll on 15. veebruari 2008. a istungi protokolli kohta esitanud oma märkused S. N. ja maakohus on nende märkuste osas ka vastanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kaitsjal ei olnud võimalust kohtuistungite protokollidega õigeaegselt tutvuda. 4.2 Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et A. H.-i ütlusi S. N.-i poolt S. B. noaga löömise kohta ei oleks tohtinud KrMS § 68 lg 5 kohaselt tõendina kasutada. Viidatud säte ei laiene arutatavas asjas kaassüüdistatava kohta antavatele ütlustele, sest A. H. süüdistatakse KarS § 306 lg 1 alusel kuriteo varjamises ja see süüdistus tuginebki peamiselt A. H.-i enda ütlustele selle kohta, mida S. N. talle avaldas, ja nimelt - et ta lõi S. B.-d noaga ja võttis temalt ära kuldkee. Kuna S. N. eitas kohtus seda, et ta on A. H.-le S. B. ründamisest rääkinud, siis pidigi kohus mõlema süüdistatava ütlusi hindama. 4.3 Ringkonnakohus luges A. H.-i ütlused usaldusväärseteks, leides, et vastuolud tema poolt kohtuistungil ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei olnud sellise iseloomuga, mis seaksid ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Samuti ei ole õige kaitsja seisukoht, nagu oleks A. H.-i ja S. N.-i suhted vaenulikud. Ka ei nõustunud ringkonnakohus kaitsjaga selles, et kannatanu ütlusi tuleks lugeda ebausaldusväärseks. 4.4 Ringkonnakohus tõdes, et maakohus laiendas süüdistust, tuvastades S. N.-i teo motiivina lisaks omakasule ka vaenulikkuse. Süüdistuse kohaselt pandi kuritegu toime üksnes omakasu motiivil. Seetõttu leidis kohtukolleegium, et vaenulikkuse tuvastamine põhineb küll kriminaalasja materjalidel, kuid seda ei saa lugeda S. N.-i teo motiiviks, sest vastavasisulist süüdistust ei ole S. N.-le esitatud. 4.5 Kannatanu apellatsiooni rahuldamiseks puudus ringkonnakohtu hinnangul alus, sest maakohus arvestas S. N.-le karistuse mõistmisel kõiki KarS §-s 56 ettenähtud asjaolusid ja põhjendas asjakohaselt mõistetud karistust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. N. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaatori hinnangul rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest ringkonnakohus ei selgitanud arusaadavalt, miks tuleb tunnistajate K. K. ja A. R.-i ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest põhistusi, miks ei ole kannatanu ütlused ebausaldusväärsed vaatamata sellele, et need on kohtueelse menetluse eri etappides olnud erinevad. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus KrMS § 68 lg 5 nõudeid, sest tuvastas S. N.-i poolt S. B. ründamise A. H.-i ütlustele tuginedes. Ka leiab kassaator, et mitmete tunnistajate ütlustega on tõendatud, et haiglasse toimetamisel oli S. B.-l kuldkee kaelas ja seega ei saanud süüdistatav seda keed ära võtta.
6.Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsevi kassatsioonivastuses leitakse, et kassatsioon on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioon ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Väidetega selle kohta, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta uuritud tõenditele, et kohus on alusetult lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseks ega ole hinnanud kriminaalasjas uuritud tõendeid õigesti, vaidlustatakse kassatsioonis sisuliselt varasemas menetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid ja soovitakse uute, S. N.-i kaitseversiooniga haakuvate faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja 19. juuni 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7).
8.Kassaator heidab ringkonnakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis seisneb kohtuotsuses põhjenduste puudumises. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1 ja 19. mai 2005. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-05, p 6).
9.Käesolevas kriminaalasjas põhistasid kohtud loogiliselt seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ja näitasid tõendid, millele S. N.-i süüditunnistamine rajaneb. Kohtud on kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendanud, milliseid tõendeid ja miks ei saa usaldusväärseks pidada. Kõiki kaitsja poolt kassatsioonis märgitud tõendeid on analüüsinud juba apellatsioonimenetluses ringkonnakohus ja andnud neile kogumis teiste tõenditega hinnangu. Samuti on ringkonnakohus põhjalikult põhistanud järeldusi, milleni kohus tõendeid hinnates jõudis, kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Seetõttu ei ole käesolevas kriminaalasjas kohtud tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
10.Nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses on S. N.-i kaitsja leidnud, et S. N.-i süüküsimuse lahendamisel rikuti teise süüdistatava A. H.-i ütlustele tuginedes KrMS § 68 lg 5 nõudeid. Kaitsja hinnangul on A. H.-i ütlused viidatud sätte kohaselt lubamatuks tõendiks. Kriminaalkolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib järgmist.
11.Kriminaalmenetluse seadustiku § 68 lg 5 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõend üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. KrMS § 75 lg 4, § 293 lg 1 ja § 288 lg 8 kohaselt tuleb seda põhimõtet järgida samuti kahtlustatava ja süüdistatava ülekuulamisel. Eeltoodust tulenevalt on ka kahtlustatava või süüdistatava ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teada teise isiku vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata.
12.Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kõnealuse sättega, so KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale. Mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (nn tõendamiseseme asjaolule lähim originaaltõend), kuigi mõistetavalt ei saa teha järeldust, nagu oleks sündmuse vahetu kogemine juba iseenesest hilisemalt antud ütluste usaldusväärsuse garantiiks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06, p 19).
13.Käesolevas kriminaalasjas andis KarS § 306 lg 1 järgi süüdistatav A. H. ütlusi selle kohta, et pärast S. B. ründamist rääkis S. N. talle S. B. ründamisest ja jämeda kuldkee võtmisest ning näitas ka S. B.-lt kaelast võetud keed. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole seega tegemist KrMS § 68 lg-s 5 kirjeldatud olukorraga. Seda põhjusel, et A. H. ei saanud S. N. poolt räägitust teada kellegi teise vahendusel, vaid vahetult S. N.-lt eneselt, KrMS § 68 lg-s 5 kirjeldatud olukorraga oleks aga tegemist olnud juhul, kui A. H. oleks kuulnud S. N. poolt räägitust omakorda kellegi teise vahendusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06, p 38 ja 6. märtsi 2008. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-08, p 7.5). Seega saavad A. H. ütlused olla tõendiks selle kohta, et 25. detsembri 2003. a öösel rääkis S. Neškov A. H.-le kallaletungist S. B.-le ja näitas S. B. kaelast rebitud keed.
14.Varasemas praktikas on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada. Samas on kolleegium leidnud, et vaatamata sellele võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04, p 9).
15.Eelmärgitust tulenevalt saavad A. H. ütlused selle kohta, et S. N. rääkis talle kallaletungist S. B.-le ja näitas viimaselt võetud keed, olla tõendiks S. N. käitumise kohta pärast kuriteo toimepanemist ning anda ühtlasi kaudset teavet selle kohta, milline oli S. N. käitumine kuriteosündmuse ajal. Sellise kaudse tõendi kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas selle tõendi abil tuvastatud asjaolud võimaldavad teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p-d 6 ja 8). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud arutatavas kriminaalasjas seda nõuet järgides piisavalt põhistanud, miks annavad A. H. ütlused just kogumis teiste uuritud ja sealhulgas ka otseste tõenditega (nt kannatanu ütlused ja äratundmiseks esitamise protokoll), alust järelduseks, et kallaletungi S. B.-le pani toime just S. N.
16.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2009. a kohtuotsuse muutmata ja S. N. kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.