Kohtulahend

jõutud seadusemuudatuse jõustumise ajaks kohtuotsust teha (vt üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse punkte 35-39). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks”. KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Võttes aluseks KrMS § 2 p-s 4 ette nähtud Riigikohtu subsidiaarse õigusloomelise pädevuse kehtestada menetluslikke reegleid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Kolleegium arvestab oma seisukoha kujundamisel ka sellega, et täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.12. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. 13. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.14. Kolleegiumi hinnangul tagab KrMS § 2 p 4 alusel KrMS §-dest 431-432 ning sama seadustiku 15. peatükist tuleneva menetluskorra rakendamine süüdimõistetule piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. 17. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Mõningaid pidepunkte selliseks kaalumiseks on võimalik leida ka Riigikohtu varasemast praktikast. Täitmiskohtunik arvestab Riigikohtu kohtuotsuses nr. 3-1-1-86-05 avaldatud seisukohta: Õiguskirjanduse (vt I. Pilving. Õigusriigi printsiip ja normitehnika, lk 85) kohaselt tähendab varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid. Sama seisukohta kinnitab ka senine Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika, mille kohaselt rikub pärast uue seaduse jõustumist eelmise seaduse alusel antud määruse kohaldamine Põhiseaduse § 87 p 6 ning õiguskindluse põhimõtet (vt 17. juuni 1998. a otsus asjas 3-4-1-5-98 - RT III 1998, 58, 939 ja 22. veebruari 2001. a otsus asjas 3-4-1-3-01 - RT III ). 3 (4)

N.A( N.A) tunnistati süüdi Viru Maakohtu 14.06.2007.a. kohtuotsuse nr.1-07-7531 alusel KarS § 424 järgi ja temale inkrimineeritud käitumine seisnes süüdimõistetu poolt mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes. Kriminaalasja materjalides toimiku nr.1-07-7531 lk. 9 esitatud protokollist alkoholijoobe tuvastamise kohta indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel on 05.06.2007 N.A tuvastatud alkoholijoove oli 1,13 mg/ l. Tõendusliku alkomeetriga kontrolli läbimise ja vereproovis alkoholisisalduse määramise kohta tõendid kriminaalasjas puuduvad. Täitmiskohtunik tuvastas, et alates 01.07.2009 kehtima hakanud Liiklusseaduse redaktsioon(RTI 17.12.2008,) kergendab süüdimõistetu olukorda seoses uuest seadusest tulenenud tagasiulatuva kergendava mõju tõttu käesoleva menetlusõigusliku kohtulahendi tegemisel.

N.A

N.A-le

Kohtunik

Loretta Pikma

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.